surma nii sageli näinud, avaldasid tema sõnad mulle otsekohe mõju. Vietnamis viibides kogesin sündmusi, mida pole võimalik traditsioonilises elu ja surma kontekstis seletada. Nagu ütles mu kunagine klassikaaslane, kes samuti teenis Vietnamis: „Mina elan sellepärast, et surnud mehed jätkasid võitlemist.” Vietnamis õppisin ma tundma keha ja vaimu erinevust, nagu jutlustaja seda määratles – inimese ja loomuse erinevust. Kui mind puudutas meie vaimu vägi, siis tulin tagasi teistsuguse inimesena, sest mu olemus oli muutunud.
Ilmselt põhjustas see inimese ja olemuse, keha ja vaimu erinevus mulle elus palju probleeme. Kui sa ei karda surra, siis hakkad elama. Niisuguse transformatsiooni häda on selles, et siis on raske taluda inimesi, kes elavad piiratuses, elavad surmahirmus, elavad eksimise pelguses, elavad kriitikahirmus ning pigem kindlustunde kui rikka, täiuslikuma elu nimel.
1974. aastal lahkusin merejalaväe teenistusest, et taasalustada elu tsiviilinimeste maailmas. Ma olin viibinud sõjaväelaste hulgas ligi kümme aastat. Sel aastal astusin Honolulus Xerox Company teenistusse ning alustasin müügimeheks õppimist. Müümisoskuste omandamine oli minu meelest lausa kohutav, kuid vähemalt ma teadsin, et õpin oma hirmudest ja kogemuste vaegusest üle saama. Kuna ma õppisin lendama ja jäin lahingus ellu, siis teadsin, et saan ka müümise selgeks.
Teadsin, et ühel päeval õpin ma ettevõtjaks.
1974. aastal hakkasin aduma, et paljud äriilma tegelased olid rohkem inimesed kui loomus ning rohkem keha kui vaim. Sain selgesti aru, kui palju ärimehi tahaks öelda: „Ma ei suuda seda teha.”
Või: „See ülesanne on liiga raske.”
„Teeksin seda, kui mul oleks rohkem raha.”
„Mis siis, kui ma läbi kukun?”
„Mis siis, kui ma eksin?”
„Ma ei saa seda endale lubada.”
„Kas maksate mulle ületunnitöö eest?”
Niisugust tossikese moodi käitumist merejalaväes ei sallita. Kui ohvitser annab mulle lahingus otsese käsu „Vallutada see kuulipildujapesa!”, siis ei tohi ma öelda: „Aga mis siis, kui ma pihta saan?” Või: „Ma ei tunne ennast hästi. Mul on puhkepäev saamata. Käskige kedagi teist.” Meie tohtisime vastate ainult: „Jah, söör!”
Ja kui me ülesande täitsime – ning seejuures ellu jäime –, siis ei lubatud meil ärbelda. Me olime piisavalt distsiplineeritud ning küsisime lihtsalt: „Mis on järgmine ülesanne?”
Sõjaväeteenistus sarnaneb paljuski religiooniga. New Yorgi sõjaväeakadeemias oli meie esimene ülesanne meelde jätta Ühendriikide merelaevanduse akadeemia missioon. Merejalaväes on missioon tähtsam kui elu.
Religioonis nimetatakse tõelisi jüngreid misjonärideks. Kahjuks on reaalses maailmas inimestel enamasti töö, mitte missioon. Tööinimesed töötavad raha nimel, aga misjonitundega inimesed töötavad spirituaalse kutsumuse õhutusel. Kui nägin 2006. aastal oma õde dalai-laama kõrval seismas, olin ma uhke ja õnnelik vend, sest ma teadsin, et õde oli saanud selleks, kelleks ta oli sündinud. Ta oli leidnud oma spirituaalse raja, tee, millel ta oli tõenäoliselt varemgi käinud. Ta oli leidnud oma spirituaalse kodu ja oma spirituaalse perekonna… taas.
Ma olen juba öelnud, et meie perekonnas on neli last ning kõik neli on väga erinevad. Arvan, et me erineme, sest igaühel meist on erinev missioon, erinev elutöö. Minu noorem vend Jon on mehaanikageenius. Lapsepõlves tassis ta alatasa koju vanu raadioid, kelli ja mootoreid, kulutades nende parandamiseks palju tunde. Praegu töötab ta Honolulu suure kinnisvarakompanii varahaldamise osakonnas. Tema ülesanne on hoolitseda, et valdused oleksid hästi hooldatud ning kogu seadmestik heas töökorras. Tema ja mina ei saaks rohkem teineteisest erineda. Kui pistate minu vennale kruvikeeraja pihku, siis kasutatakse seda tööriistana. Minu käes saab kruvikeerajast relv. Kui tema võtab haamri, siis tehakse asjad terveks. Kui haamri haaran mina, siis asjad purunevad.
Meie noorim õde Beth on sündinud kunstnik. Kogu kooliaja jooksul paistis ta silma kunstivallas, nii maalimises, keraamikas kui ka kudumises. Tema anne avaldus varakult, ta õppis kolledžis ning tegi kahe aastaga diplomitöö. Praegu on ta New Mexico osariigis Santa Fes kunstnik. Ka temaga oleme täiesti vastandlikud inimesed. Ta loob ainulaadseid originaale. Ta on tõeline kunstnik. Kahtlustan, et pigem sureks ta nälga, kui hakkaks äri ajama ja müüks oma taieseid massiturul.
Aga mina, teisest küljest, olen läbi ja lõhki äritegelane. Mulle meeldivad massturud. Ma tahan, et minu töid masstoodetaks. Mulle meeldib, et minu raamatuid müüvad Barnes and Noble, Amazon.com, Borders, Wal-Mart ja Costco. Meelsasti silmitsen teoste nimetusi maailma paljude paikade menukite müüginimekirjades. Mina pigem müün, kui nälgin.
Kuni 2007. aastani elasin lihtsalt oma elu, keskendudes ainult sellele, mida tegin. Ma ei suhelnud venna ja õdedega kuigi sageli. Mina elasin oma maailmas ja nemad enda omas. Nägime üksteist harva. Sel aastal mõistsin, et me kõik oleme juba täiskasvanud, ning hakkasin arutama, kuidas mu vend ja kaks õde oma rahaasjadega toime tulevad ning kas nende tervis on korras. Mõtlesin, kas ehk mina olen see, kes meie kõikide vananedes peab nende eest hoolitsema. Ükski neist polnud kunagi palunud minult rahaabi, kuid meile kõigile lisandus aastaid, ning kui meil veab, siis elame kaua hea tervise juures.
2007. aastal sain teada, et mu õde Tenzin vajab südameoperatsiooni. Tema arterid olid ummistunud ning vereringe säilitamiseks tuli paigaldada kolm stenti. Mitu aastat varem oli ta põdenud vähktõbe, mistõttu tema tervisekindlustusega polnud kõige paremad lood. Südamelõikuse kulutusi ei tahetud katta.
Ma ei teadnudki tema vähktõvest. Ta ei rääkinud mulle sellest kunagi. Sõbrad Seattle’is aitasid tal toime tulla. Aga südamelõikuse tõttu vajas ta abi.
Tema tervisemured vapustasid mind. Tema oli meie neljast lapsest esimene, kes põdes surmaohtlikku haigust. Ema ja isa olid surnud mitu aastat varem. Isa suri seitsmekümne ühe aasta vanuselt kopsuvähki. Ta oli peaaegu kogu elu suitsetanud. Ema suri südamehaiguse tagajärjel neljakümne üheksa aastasena. Vanima lapsena, kellel pealegi oli kõige rohkem raha, tundsin, et ei saa olla ainult armastav vend, vaid olen millekski enamaks kohustatud. Pühapäevakoolis olin lugenud sõnu: „Kas ma olen oma venna hoidja?”1
Tenzini vähktõve tõttu omandasid need sõnad sügavama tähenduse.
USA on vahva riik, kui sul on raha. Kui oled vaene, siis on sul seal üsna kibe elada. Hetkeks oma õe elu üle aru pidanud, mõistsin, et tema on üks paljude seast, kellel puudub oma kodu. Ehkki ta hakkas juba kuuekümneseks saama, oli ta alati olnud üürnik. Tiibeti nunnana polnud tal maja ostmiseks raha, iseäranis veel Los Angelese ümbruskonnas, kus ta elab. Nunnana saab ta väikest toetust ning teeb oma kulutuste katmiseks lisatööd.
Minu naine Kim ja mina saatsime talle südamelõikuseks raha. Jagasime oma investeerimisteadmisi ja ostsime talle Arizonas kortermaja. Ehkki Tenzin ei ela seal, vähemalt praegu mitte, saab ta üüritulu ning teab, et tal on oma kodu.
Tenzini teine surmaohtlik tervisehäire sundis mind aru pidama, et esitada endale küsimusi, millele ma polnud varem tulnud. Mis juhtub siis, kui tal pole edasiste ravikulude katmiseks enam raha ega tervisekindlustust? Mis juhtub, kui tema järgmine ohtlik seisund nõuab üha rohkem raha? Mis juhtub, kui ta ei jaksa enam enda eest hoolitseda? Kas mina vastutan tema eest?
Ilmselt oli minu vastus „jah”.
Võib-olla huvitab lugejaid nagu mindki, et mu õde oli olnud juba aastaid taimetoitlane. Ta püüab igati elada lihtsat stressivaba elu. Ta mediteerib hardalt. Ta ei tarvita alkoholi ega suitseta.
Mina, teisest küljest, söön liha, võtan napsi ja suitsetan sigareid. Stress kosutab mind. Suurem osa arste ütleks, et just mina peaksin põdema vähktõbe ja südamehaigust. Aga ometi pole see nõnda. Ning ehkki minu tervisega ei ole kõik korras – sündisin ema reumast põhjustatud nõrga südamega, mis oleks äärepealt takistanud mul sõjaväkke astumast –, on mul siiski raha ennetada tervisehäireid, mis sest, et ravikindlustus neid kulusid ei kata. See on suur erinevus.
Ma püüan igati arstidest ja haiglatest hoiduda. Pigem külastan kiropraktikuid, loodusraviarste