Tiit Lääne

Kristjan Palusalu


Скачать книгу

teist võib võrsuda tulevane maailmameister. Ka kõige kiduramast ja nõrgemast teie seast! Teadke, et peaaegu kõik meie tänapäeva kuulsamad matihundid on kunagi nagu teiegi praegu – olnud külapoisid. Eranditult kõik Eesti olümpiavõitjad maadluses on pärit maalt. Ma ei tunne ühtki suurt nime meie maadlusmatil, kes oleks sündinud ja kasvanud linnas.”

Kristjan Palusalu (tegelikult Nikolai Kursman – toim.) ajalehes Lääne Elu, september 1936

      Proovimine lõppes kuldmedaliga

      “Maailma-Kristjani hüüdnime teeninud Kristjan Palusalu lühikese, kuid hiilgava karjääri tähetund oli 1936. aasta Berliini olümpiamängudel, kus ta võitis esimese raskekaallasena maailmas esikoha nii vaba- kui kreekarooma maadluses. Saavutus, mida pole tänaseni maailmas korratud.”

Tiit Lääne, raamatus “Eesti olümpiamedalivõitjad”, Tallinna 2006

      “Palusalu tegi oma töö puhtalt. Ühelgi matšil polnud pärast selle lõppemist kahtlust Palusalu kui võitja suhtes. Pooled matšid lõppesid seljavõitudega ja pooled töövõiduga 3:0. Ainsana väga tasavägiseks vastaseks osutus talle türklane Mehmed Coban, kuid seda ainult vabamaadluses, kuna greeka-rooma eestlane võitis kindlalt.”

Eesti Spordileht, august 1936

      XI suveolümpiamängud Berliin

      4. august 1936

      Vabamaadlus

      Raskekaal (kehakaal üle 87 kg)

      1. Kristjan Palusalu (EST)

      2. Josef Klapuch (CZE)

      3. Hjalmar Nyström (FIN)

      4. Nils Åkerlindh (SWE)

      5. Robert Herland (FRA)

      6. Werner Bürki (SUI)

      7. Georg Gehring (GER)

      8. George Chiga (CAN)

      “Esimese kulla võitis Palusalu vabamaadluses, kuhu ta oli üles antud rohkem proovimiseks. Eestlane alustas turniiri aga kohe seljavõiduga Euroopa hõbeda tšehh Josef Klapuchi üle, kes ka olümpial hõbeda võitis. Palusalu jätkas võidult võidule. Järgnenud viiest vastasest pääses ta käest punktikaotusega vaid kaks meest ja 4. augustil 1936 oli Palusalu võitnud esimese kuldmedali.”

Tiit Lääne, raamatus “Eesti olümpiamedalivõitjad”, Tallinna 2006

      ““Läksin selle peale välja, et tahtsin ka “vabas” võistelda. Kellega varem olin teinud, neid olin võitnud. Suurem jagu olid tundmata mehed. Klapuchiga ka ei olnud teinud,” on Palusalu rääkinud.

      Kohe esimeses ringis läksidki kokku Palusalu ja Klapuch. Siis veel ei teatud, et see ongi kullamatš.

      Palusalu küsinud treener Nikolai Kursmannilt enne kohtumist, et mis mees see Klapuch on. Kursmann vastanud:

      ”See tšehh, tead sa, Kristjan, on niisugune mees, et võid teda võtta söögi alla ja söögi peale. Selle mehega ära aega raiska, siis on pärast parem puhata.”

      Tegelikult oli 120 kilo kaalunud Klapuch Euroopa hõbe. Kümme kilo kergem eestlane alustas võistlust suure aktiivsusega. Palusalu viis tšehhi juba kolmandal minutil parterisse. Klapuch tundus Palusalu raudsete käte vahel kohati päris abitu. Mõlemad mehed liikusid matil nagu tankid. Võistlus ei olnud võteterohke, kuna juba algminutitest peale panid mõlemad mängu kogu oma jõu ega riskinud vastase tugevust arvestades eriti võtteid üritada. Näis, et kogu jõud on meestel kontsentreerunud kätesse ja jalgadesse.”

Tiit Kuningas ja Tiit Lääne raamatus “Olümpiamängude ajalugu II. 1920-1944”, Tallinn 2005

      “Tšehhil õnnestus parterist peatselt suure pingutusega tõusta. Nüüd tammusid mõlemad jälle paigal nagu härjad, püüdes teineteist haarata, hiiglaslikud lihased pingul. Püstimaadlusaja möödumisel hääletasid kohtunikud viigi. Loos määras Palusalu esimesena parterisse. Klapuch pusis kogu jõudu mängu pannes, kuid ei suutnud Palusalu matilt liigutadagi. Eesti vähestest pealtvaatajatest ajakirjanike lauas istuvad neli meest hakkasid nüüd, mil Klapuch omakorda asus parterisse, Palusalu ergutama. Ajakirjanikud kisasid kooris:

      “Palu-salu, anna valu! Palu-salu, anna valu!”

      Eestlaste ergutushüüetele leidus elav vastukaja. Kohe seltsis hulk publikut hüüdjatega ning üle kogu Deutschlandhalli kõlas: “Palu-salu, anna valu!” Mis sellest, et rõhk sellel ergutushüüdel on asetatud viimastele silpidele, mille tõttu hüüded kajasid: “Paluu-saluu, annaa valuu!” Sellest hoolimata kõlas see toredalt ja ergutavalt.

      Palusalu sattus ilmsesse hoogu, haaras Klapuchi jalgadest ning tegi nn inglise tangide võtte. Tšehh püüdis end meeleheitlikult päästa, kuid Palusalu hoidis teda raudselt jalgadest ning keeras ta võimsalt selili. Aega kulus selleks 10.50. Matikohtunik oli oma suuruse tõttu nii laisk, et algul ei viitsinud isegi sündmustele vastavalt reageerida. Ta vilistas alles hulga aja pärast. Palusalu võitis oma esimese kardetavama vastase.”

Aleksander Antson raamatus “Berliini olümpiamängud”, Tartu 1936

      “Teise ringi Palusalu vastane prantslane Robert Herland suutis eestlasele vastu pidada ainult püstimaadluse. Kuna prantslane järjest taganes, tegi võistluskohtunik talle passiivsuse eest esimese märkuse. Järgnenud partermaadluses tuli prantslasel loosiga esimesena alla minna ning 45 sekundiga sai Palusalu partneri poolnelsonisse ja keeras õlgadele.

      Järgmiseks ning üheks tugevamaks vastaseks oli Türgi maadluskuningas Mehmed Coban, keda peeti Türgi ja Balkani riikide parimaks maadlejaks, kuna ta oli korduvalt võitnud Balkani maade meistritiitli. Coban oli hiigeljõuga, laiaõlgne ning kaalus üle 110 kg.

      Ta oli juba pikemat aega maadlejana tegutsenud ning võitnud teiste hulgas kõiki kuulsaid Nõukogude Vene raskekaallasi. 1928. a Amsterdami OMil jäi kogenematu Coban 9. kohale.

      Türgi maadluskuningaks hinnatud Coban oli alustanud oma karjääri lambakarjusena Smürna lähedal ühes farmis. Berliini-eelsel aastal oli ta Türgi riikliku maadlustreeneri soomlase Onni Pellineni juhatusel teinud suuri edusamme ja enne võistluste algust hoiatasid soomlased Palusalu, lausudes: “Seda meest juba nii kergelt ei võideta nagu Klapuchi.”

      Heitlus Palusalu ja Cobani vahel oli tasavägine. Püstimaadluses on raske eristada, kumb on tugevam. Palusalu oli ehk pisut parem oma julgema ja võtteid üritava taktika ja vaevumärgatava jõulise ülekaalu tõttu.

      Partermaadluses oli aga eestlane märgatavalt aktiivsem. Ta käis Cobanile peale raugematu tulisuse ja värskusega. Viimane kaitses end meeleheitlikult, mille tõttu Palusalu ei saa ühtki võtet lõpuni viia. Kord oli Coban haaratud hammerlocki, kuid ta libistas oma tugeva käe Palusalu võttest välja.

      Palusalu asumisel parterisse ei suutnud Coban talle midagi teha. Kristjan püsis matil nagu kinni naelutatud ja türklane ei suutnud teda kohaltki liigutada.

      Järgnes viimane püstimaadlus, milles Palusalu üritas edu saavutada, käies vastasele vahetpidamata peale. Kuid türklane oli nii sitke ja tugev ning kaitses end märkimisväärse kogemusega. Palusalu ei suutnud ühtki õnnestunud võtet teha. Ta oli vastasest ainult veidi aktiivsem.”

Tiit Kuningas ja Tiit Lääne raamatus “Olümpiamängude ajalugu II. 1920-1944”, Tallinn 2005

      “Hinge kinni pidades ootasime, millise otsuse teevad kohtunikud. Palusalule oleks selle võistluse võitmine tähendanud väga palju. Ta vääris siingi võitu, ka napi eduga saavutatut, kuid meil oli eelnevalt kurbi kogemusi kohtunike tegutsemise kohta. Teadsime, kuidas inglise matikohtunik laskis soomlast Jammu Nyströmi kanadalast George Chigat kolm korda järjest kahele õlale panna, kuid punktikohtunike nõuetest hoolimata ei nimetatud soomlast võitjaks. Asi arenes koguni sääraseks skandaaliks, et matikohtunik kõrvaldati.

      Mäletasime, kuidas eestlasele Neole määrati esimesel võistluspäeval karjuvalt ülekohtune kaotus, mis maksis mehele kuldmedali. Teadsime teisigi samalaadseid juhtumeid. Miks ei võinud see juhtuda nüüdki, kus Palusalu võit oli olnud kõige napim? Tasavägiste võistluste puhul pole ime, et kohtunike hinnangud erinevad. Cobani