oli külanaisi, aga olid ka Veriko ja Tamara ning õed Menabded, lauljad.
Sisse tulid kaks meest, alguses rääkis üks, et maailm on kandnud suure kaotuse, rahvas on lohutamatu, lein on üldrahvalik… Mõtlesin, et kas mind toodi nende sõnade pärast siia? Siis rääkis teine: me kogusime teid siia, sest gruusia igivana kombe kohaselt nutavad naised kalleid kadunukesi taga. Seda saavad teha ainult naised. Me kogusime teid kokku, et te teeksite hea itku.
Vika, Ksenja, ma oleksin peaaegu et kohe hakanud laulma „Tule, Issand Jumal, võta ta enda juurde!”
„Me teame teist kõigist,” ütles see kiilaspäine mutitaoline mees, „et te olete laulnud matustel, teate gruusia itku. Meile öeldi Moskvast, et juhtkond tahab, et te laulaksite itku meie suurele juhile.”
Ma ei ole neid itkusid kunagi teadnud, olen matustel palju laulnud, aga neid paganate itkusid kristlased ei laula. See on halamine ja mitte laulmine. Ükspuha, mõtlesin, sõidan ikkagi! Mitte ei saanud endale niisugust meeldivat asja keelata.
Palju seal naisi oli, ei oska ma öelda. Väga palju, terve lennuk oli täis. Kes nuttis, kes oli uhke, aga kõik värisesid hirmust. Pean ütlema, et ma ei olnud lennukiga kunagi lennanud ega poleks ka miski hinna eest lennanud – ainult säärase sündmuse puhul.
Saabusime öösel, bussidel viidi meid linna, oleks nagu võõrastemaja olnud. Välja magada ei lastud, tuli grusiin ja kogus meid kokku. Ütles, et on muusik. Hakkab meid juhendama. Nägu oli tuttav, olin teda kuskil näinud… Muudkui vaatasin ja vaatasin, ta kutsus mind kõrvale ja sosistas tasa kõrva sisse: ma olen Mikeladze vend… Uh, saatan, kui palju inimesi ta hauda ajas.
Ühesõnaga, päeval itkeme, öösel itkeme, veel päeva itkeme, mind hakkas juba ära tüütama. Tegime proove!
Kaheksanda õhtul öeldi, et itk jäetakse ära. Miks taheti, miks enam ei tahetud – kurat seda teab! Kõik pandi bussidesse ja viidi kes teab kuhu. Mina aga lamasin voodil ja karjusin: ai, valuhoog, ai, valutab! Mõtlesin, et ei sõida ma enne kuhugi, kui olen sind näinud. Keegi ülemus ütles, et pärast pean ma ise pileti ostma. Ai, karjun, valutab! Ostan pileti.
Vala veel, Vika! Esimest korda elus joon viina, esimest korda elus valetasin, esimest korda elus matame suurt kurjategijat!
„Tasem, Nino, tasem,” puudutas teda õlast Ksenia Nikolajevna.
Nino noogutas ja surus oma kaunid käed huultele. Viktor võttis oma vasaku käega kinni tema paremast käest ja suudles seda. Elus oli midagi muutumas. Paremuse poole…
MAA-ALUSE LAPSED
Ilja laskis mööda linna ringi ja püüdis aru saada, kuhu see enneolematu demonstratsioon liigub. Ta tegi kindlaks, et sellel on palju harusid ja üks neist algab – või lõpeb – Valgevene vaksali juures ning teine kuskil kolme tänava: Petrovka, Roždestvenski ja Tsvetnoi bulvari ristumiskohas. Ta trügis seal ringi, sai aru, et filmi on vähe, ja kui päris pimedaks läks, pääses läbi häda koju. Ühes kohas postkontori juures tuli koguni üle aia ronida. Mitte keegi, isegi piirkonna militsionäärid mitte, ei teadnud siinset geograafiat paremini kui kohalikud poisid. Nad olid siin aastaid mänginud kasakaid ja röövleid, kõik läbikäidavad hoovid ja trepikojad ning isegi kanalisatsiooniluugid olid neil teada. Paljudel korteritel olid tagatrepid, tulnud paraaduksest sisse, võis helistada mõne klassikaaslase ukse taga, lipsata läbi pika koridori ja hüpata välja tagatrepile ning minna sealtkaudu teise hoovi või isegi teisele tänavale.
Seitsmenda märtsi hommikul pani ta uue filmi sisse ja kohe, kui ema oli tööle läinud, lippas tänavale. Hommikul oli rahvast tänavatel veel rohkem, kui oli olnud õhtul. Väljapääs Marosseikalt väljakule oli nüüd tõkestatud mitte ainult trollibusside, vaid ka teise rea veoautodega. Sammassaali juurde pääses Puškini väljaku poolt, kuid mitte mööda Gorki tänavat, vaid mööda Puškini tänavat. Hiljem hakati laskma ka mööda Neglinnaja tänavat.
Kõik kolm lähedal asuvat bulvarit olid täis kokkupressitud inimsumma, kuid keskpäeval läks lahedamaks: igast küljest kokkupressitud rahvahulk hakkas liikuma ja pistis jooksma. Avati mingid külgmised läbipääsud, põiktänavate kaudu, ja inimesed tormasid sinna. Keegi ei ole mitte kunagi kindlaks teinud, kes neid lõkse reguleeris, korraldas varitsusi ja harusid, kuhu inimesed sisse trügisid, kuid lõpuks imbusid nad kuidagi läbikäidavate hoovide ja trepikodade kaudu edasi, voolasid sisse ja voolasid välja nagu vesi, mis igast august läbi tuleb.
Võimsad Studebeckerid tõkestasid tänavaid, oli palju sõjaväelasi ja miilitsaid ning Ilja, surunud fotoaparaadi vastu kõhtu, seikles autode vahel, ronis neist ühe alla ja sealt välja tulles sattus kokku Borja Rahmanovi, kaheksanda klassi poisiga. Borja tahtis pääseda Sammassaali. Iljad huvitas kogu selles segaduses kõige rohkem segadus ise.
Esimese mai ja seitsmenda novembri demonstratsioonide ajal toimus kesklinnas alati midagi sellist: kolonnid, kordonid, teetõkked. Kesklinnas elavad poisid olid juba ammu tuttavad selle pidupäevase sagimisega ega jätnud kunagi kasutamata võimalust selles ringi tuiata. Kuid sedapuhku toimus midagi tõeliselt grandioosset. Iljal oli kange tahtmine pääseda kuhugi kõrgemale rahvasumma kohale, et teha ülevalt kas või üksainus foto. Ta kutsus Borjat endaga kaasa tuttavale katusele, kuid too keeldus.
„Loll,” mõtles Ilja. „Ma jõuan mööda katuseid enne teda Sammassaali juurde.”
Ta otsustas trügida läbi Krapivenski põiktänava. Kuid sel hetkel läks rahvasumm liikuma, see kandis teda kuhugi Neglinnaja kanti, Borja viis vool ära teisele poole. Ta vilksatas viimast korda, Ilja nägi tema punast nägu ja avatud suud. Ta karjus midagi, kuid kuulda ei olnud. Kajas hirmus kõmin, selles oli ulgumist ja karjeid ja midagi laulutaolist, esimest korda kahe päeva jooksul valdas Iljad hirm.
Oli vaja jõuda tuttava kangialuseni, seal õues oli kuur, mille katuselt sai kergesti ronida neljakorruselise naabermaja katusele. Ilja sööstis kangialuse poole ja mõistis, et inimesed püüavad hoida eemale majadest, olla keset voolu, sest kartsid, et neid surutakse tihedalt teineteise järel seisvate trollibusside vastu. Inimesed tõuklesid vastu sõidukite külgi, mitu räsitud ja liikumatut inimest lamasid, nad olid surutud trollibussi kõhu alla, teised astusid neile jalgadega peale. Kõnniteele pääsemiseks pidi Ilja pressima end kehade vahelt läbi – kas nad tõesti olid surnud? Ei või olla… Teist teed tal ei olnud. Ta sai aru, et peab kohe pääsema trollibussi kõhu alla, muidu muljutakse ta surnuks. Ta pidas kogu aeg meeles „Fedikest”, nagu ta fotoaparaati hellalt kutsus, et selle objektiiv ei saaks kannatada. Ta tegi endale jalgadega väikese tühja koha ratta juures ja puges sinna sisse. Seal, trollibussi all, oli pime ja õudselt vähe ruumi: lamasid pehmelt üksteise kukil paksult riides inimesed, ta roomas nende vahelt läbi, liikudes läbi rõske haisu. Keegi oigas. Ta ronis trollibussi alt välja ja sattus otse märja võbiseva näoga paksu sõjaväelase sülle. Tolle õlal rippus näost valge ja teadvuseta, otsekui surnud viieaastane poiss.
„Kuhu nüüd?”
„Ma elan selles majas.”
„Kähku koju ja ära oma nina välja pista.”
Sõjaväelane tõukas teda kangialuse poole ja Ilja lippas õuele. Kuur oli oma kohal, laudadest prügikast oli vastu seina. Ilja ronis kastile, selle pealt kuuri katusele ja sealt – ta oli olnud siin ülemöödunud aastal, kui ta oli viimast korda mänginud kasakaid ja röövleid – oli mugav mööda väljaulatavaid nukke ronida punastest ja valgetest tellistest ehitatud „kirju maja” katusele, kui ainult trepikoja kolmanda korruse aken on endiselt lahti.
Iljal vedas sel päeval uskumatult hästi: ta pääses elusalt surmaga ähvardavast rahvasummast ja nüüd vedas jälle – aken oli katki.
Ühe hirmsa hetke elas ta veel üle, kui ta haaras kinni aknaraamist ja see vajus lahti nagu tahaks kukkuda tänavale. Kuid ei kukkunud ja Ilja hüppas õnnelikult laiale aknalauale. Edasi tabas teda ootamatu avastus: pööningul oli uus terasest lukk, nii suurte krampidega, et ilma tööriistadeta neid välja kiskuda ei saanud. Kuid maja oli omapärase ehitusega, trepikoja aknad avanesid kahele poole – kolmandal korrusel õuele ning teisel ja neljandal korrusel tänavale. Ilja tõusis neljandale korrusele ja nägi tänavat. See oli nagu mustendav jõgi, ülevalt paistsid pead karusnaha keerdudena