et tema ise ei ole samasugune ega saa ka kunagi samasuguseks. Joonistatud paljad naised – Sanja oli neid muuseumides ja albumites palju näinud – ei kutsunud miskipärast esile niisugust erutust ja kohmetust kui paljas mehekeha; ta pidi selle toorust ja jõudu nähes peaaegu teadvuse kaotama.
„Sõja ja rahu” oli ta peaaegu läbi lugenud, naiste varjud ei liigutanud teda teps mitte – ei Nataša oma vasikavaimustusega, et vürstinna Liza oma lühikese huulega, ei vürstitar Marja, kes juba ette kuulutati inetuks, aga mehed… nad olid oivalised: neis oli jõudu, heldust, mõistust, üllust ja autunnet. Nüüd Ilja nägu vaadates mõtles ta, kellega neist suurepärastest meestest Ilja sarnaneb. Ei, mitte kuivavõitu ülla Bolkonskiga, mitte paksu targa Bezuhhoviga ja ka mitte toreda, armsa Petja Rostoviga, muidugi mitte Nikolaiga… Kõige rohkem ehk Dolohhoviga.
Maria Fjodorovna, Ilja ema, istus teist ööpäeva korteri ukse juures toolil. Telefoni neil siis veel polnud ja Anna Aleksandrovna ei saanud talle teatada, et tema poeg on elus. Välja tänavale minna oli hirmus. Nii või teisiti oleks Tšistoprudnõi bulvari ja Marosseika ristmikul võimatu minna üle trammitee sõjaväelaste ja miilitsate tõkete pärast.
Linn oli õuduses, muistne, vaid kreeka mütoloogiast tuntud õudus valdas linna, mattis mustade voogude alla, too õudus, mida tunned vaid unenäos, laste koledates unedes ja mis tõuseb hingepõhjast. Mingi maa-alune laugas voolas välja ja ähvardas iga inimese elu.
Tardumus oli vallutanud ka Borja Rahmanovi vanemad. Nad ei suutnud telefoni teel kätte saada ei miilitsat, haiglat ega surnukuure. Kõik telefonid olid kinni.
Nad leidsid Borja alles neli päeva hiljem kehade hulgas, mis lamasid lumel täistuubitud Lefortovo surnukuuri juures. Tundsid ta ära särgi märgise järgi: valgeid särke Galina Borissovna Rahmanova ise ei pesnud, vaid viis pesumajja pesta. Hukkunud poja käel oli veel üks number, see oli tehtud lilla värviga – 1421.
Neid surnukstallatud inimesi maeti vaikselt, varjatult. Keegi neid kokku ei lugenud, ainult number Borja käel andis tunnistust, et neid oli vähemalt poolteist tuhat.
Kooli poolt keegi pärga Borja Rahmanovi hauale ei viinud. Mingeid lilli polnud neil päevil saada, kõik olid Juhi peale ära kulunud. Neil kohutavatel päevadel suri veel üks inimene, eraviisiliselt ja kodus – helilooja Sergei Prokofjev. Kuid selle surmaga polnud üldse kellelgi asja.
Ilja kõikidest piltidest tulid välja ainult kaks. Nagu Ilja oligi arvanud, oli valgust vähe. Kuid teisi fotosid peale nende ametlike, mis olid tehtud Sammassaalis kirstust ja mis avaldati kõikides ajalehtedes, olemas ei olnud.
„VEKALASED”
Kolmapäeviti vedas Viktor Juljevitš vene kirjasõna armastajaid, „vekalasi”, nagu nad end nimetasid, mööda Moskvat ringi ja tõi nad oma flööti puhudes vaesest ja haigest ajast välja avarustesse, kus töötas mõte, kus elas vabadus ja muusika ja igasugused kunstid. Siin see kõik asuski! Nende akende taga!
Hulkumine mööda kirjanduslikku Moskvat oli hämmastavalt kaootiline. Endises Gendrikovi põiktänavas käisid nad maja õuel, kus, nagu ekslikult arvati, oli end maha lasknud Majakovski, tulid mööda Dzeržinski, endist Lubjanka tänavat alla Sretenka värava juurde. Moskva tänavate ümbernimetamine solvas Viktor Juljevitši kõrva ja ta nimetas poistele alatasa nende endiseid nimesid.
Nad jõudsid mööda bulvareid Puškini väljakule, kus õpetaja näitas neile Famussovi maja, hulkusid Puškiniga seotud aadressidel: Vjazemski maja, Naštšokini maja, maja, kus olid olnud Jogeli tantsuklassid. Siin oli Aleksandr Sergejevitš esimest korda näinud noort Natalied.
„Tveri bulvar on kõige vanem. Oli aeg, mil seda nimetati lihtsalt Bulvariks. See oli ainuke. Öeldakse Bulvari ringtee, kuid mingit ringi ei ole tegelikult olemas ega ka pole olnud, on vaid poolring. Mõlemad otsad lõpevad jõega. Kõik bulvarid on rajatud Valge linna müüride kohale.”
Puškini väljakult valiti mingi senikäimata marsruut. Kas siis mindi läbi Bogoslovski põiktänava Trjohprudnajale, Marina Tsvetajeva maja juurde, millele mälestustahvel pannakse kümneid aastaid hiljem, või jõuti üle Tverskaja ja Nikitski Arbatile, mindi Lermontovi maja juures risti üle Malaja Moltšanovkast ja siis üle Sobatšje platsi Skrjabini korteri juurde. Ta oli siin mänginud, oli veel elus inimesi, kes olid käinud tema kodustel kontsertidel. Esitati küsimusi. Nimed ladestusid mällu. Linnas käidi ringi ilma mingi eelnevalt läbimõeldud plaanita ja midagi toredamat sellest ringihulkumisest oli raske ette kujutada.
Nende ekskursioonide pärast veetis Viktor Juljevitš palju aega raamatukogudes, soris vanades raamatutes ja otsis välja haruldusi. Ajalookirjanduse Raamatukogus avanesid tema ees käsikirjaliste mälestuste, albumite ja kirjade lademed. Mõningaid materjale, kui otsustada formularide järgi, polnud üldse kunagi välja tellitud. Ta sai teada palju väärtuslikku ja üllatavat. Hämmastas see, et paljud, tegelikult peaaegu kõik üheksateistkümnendal sajandil omaette elanud inimesed olid omavahel sugulased, mitmed perekonnaklannid olid tihedalt läbi põimunud, nende maailm oli uskumatult hargnenud perekond. Enne revolutsiooni avaldatud kirjades võis alatasa leida tunnistusi sellest hämmastavast vastastikusest läbipõimumisest ja kõik need sidemed, kaasa arvatud perekonnatülid, skandaalid ja ebavõrdsed abielud kehastusid Tolstoi romaanides millekski tähtsamaks kui perekonnakroonika. „Vene piibel” – niisugune mõte tuli Viktor Juljevitšile pähe.
Ta oli iga oma juuksekarvaga seotud vene kultuuri pinnase külge nagu Gulliver liliputtide maal, temast sirutusid need seosed tema poisteni ja äratasid neis huvi, harjutasid neid selle tolmuse, paberist ja efemeerse toiduga.
Poiste seltsis kõndis ta Gorki tänaval mööda pealinna parimast toiduainete kauplusest „Jelissejevist”, jutustas oma „vekalastele” Zinaida Aleksandrovna Volkonskajast, kellele see paleetaoline maja oli enne ümberehitamist kuulunud.
„Siin oli kogu Moskvas kuulus kirjandussalong, kogu Moskva suurilma seltskond käis siin koos. Kutsuti kirjanikke, kunstnikke, muusikuid, professoreid. Ka Puškin käis siin. Hiljuti leidsin ma raamatukogus ühe põneva dokumendi – polkovnik Bibikovi ettekande 1826. aastast, kus on mustvalgel öeldud: „Ma jälgin kirjameest P. niipalju kui see on võimalik. Majad, kus ta kõige sagedamini käib, on vürstinna Zinaida Volkonskaja maja, vürst Vjazemski maja, endise ministri Dmitrijevi maja ja prokurör Žihharevi maja. Räägitakse seal suuremalt jaolt kirjanduse asjadest.” Kas te saate aru, mida see tähendab?”
„Miks ei saa? Teda jälgiti,” vastas esimesena Ilja.
„Nimelt. Sest igal ajal on inimesi, kellele pakuvad kõige suuremat huvi „kirjanduse asjad”. Nagu meile teiega!” naeris õpetaja. „Ja on polkovnik Bibikovid, kellele on tehtud ülesandeks neid jälgida. Jah, ajad, ajad…”
Ta nagu ei olekski midagi erilist rääkinud, aga ikkagi oli jutt kogu aeg piiri peal. Ta teadis juba ammu, et möödanik ei ole olevikust parem. Mis seal ikka rääkida? Igast ajast tuleb end välja murda, välja hüpata, ei tohi lasta tal end alla neelata.
„Kirjandus on ainuke asi, mis aitab inimesel ellu jääda, leppida ajaga,” õpetas Viktor Juljevitš oma kasvandikke.
Kõik olid meelsasti nõus.
Ainult Sanja lõi veidi kahtlema: aga muusika?
Mozartit ja Chopini kuulates aimas ta, et peale kirjanduse on veel üks täiesti teistsugune mõõde, kuhu teda juhatasid kas vanaema või Liza või koduõpetaja Jevgenia Danilovna. Ta põgenes sinna kooliajast iga päev, kuni käsi oli terve. Kuid ka nüüd, krõnksus sõrmedega, ei loobunud ta muusikast, vaid kuulas seda pidevalt, tonksis tasapisi. Mis mängimine sai olla ilma kahe sõrmeta? Illusioone tal ei olnud.
Mihha jaoks olid need kirjanduslikud retked ühteaegu põgenemine tädi Genja pisiasjadesse takerduvast rusuvast elust ja tõus taevaalustesse kõrgustesse, kus elasid üllad mehed ja kaunid daamid.
Ka Ilja ei jätnud vahele ühtegi jalutuskäiku mööda Moskvat. Temal oli iseseisev ülesanne: ta dokumenteeris kõike toimuvat ja koostas fotodega illustreeritud aruandeid. Neid aruandeid säilitati osaliselt Viktor Juljevitši juures kodus, osalt Ilja panipaigas.
Läheb mööda poolteist aastakümmet, enne kui polkovnik Bibikovi mandunud järeltulija