ülesandest ning sobis kasutamiseks nii lastel alates 10. eluaastast kui täiskasvanutel. Hiljem on testist kujundatud eraldi versioonid lastele ja täiskasvanutele. Tegemist on individuaaltestiga, mis tähendab, et seda tehakse korraga vaid ühel inimesel ning tegemine nõuab testija ja testitava üsna rohket suhtlemist.
Individuaaltestide läbiviimine on üldjuhul üsna kallis protseduur, sest seda saab teha vaid spetsiaalse väljaõppega inimene ning see on üpris aeganõudev (olenevalt testist vähemalt üks kuni kaks tundi). Individuaaltestimise eeliseks on aga lisaks põhjalikkusele see, et testi läbiviija saab jälgida testitava käitumist (näiteks motivatsiooni või ärevust) ning oskab seeläbi saadud tulemusi paremini tõlgendada. Muu hulgas just seetõttu on individuaaltestide kasutamine väga levinud kliinilises töös.
Nagu öeldud, on Wechsleri testi üheks vooruseks väga mitmesuguste ülesannete kasutamine, et võimekuse eri tahud saaksid võimalikult põhjalikult mõõdetud. Näiteks üheks ülesandeks on kodeerimistest, kus tuleb vastavusse seada mingi sümbol ja selle järjekorranumber. Joonisel 2 on kujutatud üks tüüpiline arv-sümbol-kodeerimise ülesanne, kus võtme põhjal tuleb testülesandes iga numbri alla kopeerida vastav sümbol.
Võti
Test
JOONIS 2. Näide arv-sümbol-tüüpi kodeerimisülesandest, mida kasutatakse Wechsleri testis.
1955. aastal avaldatud versioonist alates kannab Wechsleri täiskasvanute test selle tänapäevast nime Wechsleri täiskasvanute intelligentsusskaala (Wechlser Adult Intelligence Scale; WAIS). Praegusel hetkel on sellest kasutusel 2008. aastal väljaantud neljas versioon ehk WAIS-IV. Testi sisu on esimese ja järgnevate versiooniga võrreldes jäänud laias laastus samaks, ent mõned ülesandetüübid on siiski lisandunud või välja jäetud. WAIS-IV koosneb kokku 15 testiosast ning võimaldab lisaks üldskoorile varasema verbaalse ja mitteverbaalse intelligentsuse skoori asemel arvutada neli spetsiifilisemat võimete skoori: verbaalne taibukus (verbal comprehension), töömälu (working memory), tajul põhinev arutlemine (perceptual reasoning) ja töötlemiskiirus (processing speed).
Verbaalse taibukuse alla kuuluvad ülesanded, mis nõuavad näiteks sõnade defineerimist, sõnapaaride aluseks oleva sarnasuse taipamist ning üldisi teadmisi. Töömälu mõõdetakse näiteks etteloetud arvuridade edaspidi ja tagurpidi kordamise ning etteloetud tähtede ja numbrite segipaisatud jada mõttes korrastamise ning taasesitamise teel. Tajul põhineva arutlemise hindamiseks kasutatakse näiteks värvilistest kuupidest etteantud kujundite kokkupanemist ja maatrikspiltide (analoogsed Raveni testides kasutatavate ülesannetega, millest tuleb juttu hiljem) ning puslede lahendamist nõudvaid ülesandeid. Töötlemiskiirust mõõdetakse näiteks etteantud kodeerimisskeemi põhjal numbritele sobilike märkide juurdekirjutamise kiiruse põhjal (joonis 2).
Grupitestide eeliseks on väikesemad nõuded testi läbiviija ettevalmistusele ja suhteliselt väike ajakulu ning kõige selle tõttu ka testimise madalam hind. Puuduseks on aga tagasihoidlikum hulk informatsiooni testitava kohta. Näiteks pole suure hulga inimeste üheaegsel testimisel võimalik kõigi käitumist jälgida ning seetõttu pole alati selge, kas madal testiskoor peegeldab tõepoolest madalaid võimeid või lihtsalt motivatsiooni puudumisest tingitud hooletut testitäitmist.
1949. aastal koostas Wechsler esimese spetsiaalselt laste testimiseks mõeldud testiversiooni (Wechlser Intelligence Scale for Children; WISC) ning 1967. aastal ka eelkooliealistele lastele sobiva versiooni (Wechsler Preschool and Primary Scale of Intelligence; WIPPSI). Laste testist on praegu kasutusel neljas versioon WISC-IV (2003) ning see sisaldab täiskasvanute versiooniga tüübilt sarnaseid ülesandeid. Ka eelkooliealiste laste test on jõudnud kolmanda versioonini (WIPPSI-III; 2002) ning selleski on tüübilt mitmeid täiskasvanute ja suuremate laste versioonidega sarnanevaid ülesandeid.
Raveni progresseeruvad maatriksid
Selle testi (Raven Standard Progressive Matrices ehk RSPM) koostas John C. Raven 1936. aastal oma magistritöö raames. RSPM kuulub mitteverbaalsete IQ-testide rühma ning tegemist on grupitestiga. See tähendab, et sellega võib korraga testida väga suurt hulka inimesi. Raveni testi teoreetiliseks taustaks on Charles Spearmani tähelepanek, et kõige paremini eristavad inimesi nende üldintelligentsuse taseme järgi ülesanded, mis nõuavad erinevate objektide abstraktsete seoste leidmist, leitud seoste põhjal reeglite tuletamist ja viimaks nende reeglite rakendamist uute objektide leidmiseks. Joonisel 3 on näide Raveni testi lihtsat tüüpi ülesandest. Testi küsimused on esitatud pildimaatriksitena, mis andiski testile nime. Instruktsioon ütleb, et tühja ruutu tuleb sobitada üks kolmest kujundist, kas A, B või C. Õige vastuse leidmiseks peab vastaja avastama printsiibi, mis sobiks jätkama alumist kujundite rida. Üldiselt ollakse arvamusel, et RSPM on kõige puhtam üldintelligentsuse mõõdik.
Testi 60 küsimust on jagatud kasvava raskusastmega osadeks, mis on tähistatud tähtedega A, B, C, D ja E, milles igaühes on 12 ülesannet. Raskemates osades on suuremad 4 x 4 maatriksid.
JOONIS 3. Ülesande näide Raveni tüüpi testis.
RSPMi suurimaks vooruseks on sõnaliste ülesannete puudumine. See tähendab, et kui instruktsioonid välja arvata, siis pole testi tarvis tõlkida ühest keelest teise. Keelebarjääride puudumise tõttu peetakse seda testi muu hulgas eriti sobivaks kultuuridevaheliste võrdluste tegemiseks. Teisalt, kuigi tegemist on vaid piltidest koosneva testiga, siis ei tähenda see veel, et RSPMi ülesandeid oleks võimalik lahendada ilma verbaalse arutlemiseta. Testi vastuste analüüs on näidanud, et lahendamiseks on vaja vähemalt kolme tüüpi võimekust: visuaalsete mustrite tajumise võimet, visuaal-ruumilist kujutlusvõimet ja sõnalist analüüsioskust (Lynn, Allik & Irwing, 2004).
Lisaks RSPMile on kasutuses „Värvilised progresseeruvad maatriksid” (Coloured Progressive Matrices) ja „Progresseeruvad maatriksid edasijõudnutele” (Advanced Progressive Matrices), mis on mõeldud eelkõige täiskasvanute testimiseks.
Wonderlici test
Testi mõtles välja David Wonderlic 1939. aastal, kui tal tuli mõte uurida kaasõpilaste vaimset võimekust. Eelkõige tänu oma lühidusele – 50 küsimust, mille täitmiseks on antud 12 minutit aega – muutus Wonderlici test (Wonderlic Personnel Test ehk WPT) erakordselt populaarseks. Wikipedia andmetel teeb seda testi igal aastal umbes 2,5 miljonit inimest ning aastakümnete jooksul on seda pidanud täitma üle 100 miljoni inimese, et kandideerida mingile töökohale. Test on tõlgitud paljudesse keeltesse. Testi psühhomeetrilised näitajad (mis need täpselt on, tuleb jutuks hiljem) on sellise pikkusega testi kohta piisavalt head. Akadeemilises psühholoogias kasutatakse Wonderlici testi siiski suhteliselt harva.
Tüüpilised matemaatilise, sõnalise ja loogilise küsimuste näited, mida kasutatakse Wonderlici testis, on näiteks sellised:
1) Lennuk lendab kiirusega 160 kilomeetrit tunnis. Kui palju aega kuluks lennukil 240 km läbimiseks?
2) Kas sõnade „hüpotees” ja „teooria” tähendused on vastandlikud, sarnased või nende vahel pole seost?
3) Oletame, et väited „Toomasele meeldib sahvris maasikaid süüa” ja „Sahvris olevad maasikad on mürgitatud” on mõlemad valed. Kas sellest tulenevalt on järgmine väide, et „Toomas sai mürgituse” õige, vale või pole sellele võimalik vastata?
Eestis kasutatavad intelligentsustestid
Kuigi intelligentsustestide tõlkimine ühest keelest teise on selgelt lihtsam, kui isiksusetestide tõlkimine, ei saa seda ometi teha mehaaniliselt. Raveni maatriksite puhul on tarvis tõlkida vaid instruktsioonid. Kõige tülikam on tõlkida informeerituse või siis teadmiste kontrollimise alateste. Näiteks Ameerika Ühendriikides võib küsimus „Kes oli 32. president?” iseloomustada inimeste informeeritust, kuid Eestis poleks sellist küsimust mõtet esitada, kuna tõenäoselt teab sellele vastust vaid mõni üksik vastaja.