siis eeldatakse, et see uus test peab olema sarnane teada-tuntud Raveni testiga selles mõttes, et ta kordab viimase põhilisi seoseid. Näiteks, kui uuel testil saavad tüdrukud palju kõrgemaid skoore kui poisid, siis on põhjust arvata, et uus test mõõdab midagi muud kui selle valdkonna seni parim ja usaldusväärseim test. Kui uue testi korrelatsioon koolihinnetega on ainult 0,20, siis on põhjust arvata, et test mõõdab peale vaimsete võimete veel midagi muud, mida ta ei peaks mõõtma (eeldusel, et probleem pole madalas reliaabluses).
Mis on valiidsus? Suure selguse valiidsuse kontseptsiooni tõi Denny Borsboom koos kolleegidega Amsterdami ülikoolist (Borsboom, 2005; Borsboom, Mellenbergh & van Heerden, 2004). Alustame näitest, et meid huvitab ühe väga lihtsa mõõdiku valiidsus. Küsime kõigi vastutulevate inimeste käest, milline on nende kasv. Järelikult küsimus on selles, missugune on enesehinnangulise küsimuse „Milline on teie pikkus?” valiidsus. Kellelgi ei teki ilmselt kahtlust, kuidas hinnata sellise küsimuse valiidsust. Enda antud hinnangu valiidsust saab kontrollida sel teel, et mõõdame mingi kontrollitud füüsikalise protseduuri abil (nt mõõdulindiga) inimese tegelikku pikkust. Tegeliku ja enda hinnatud pikkuse korrelatsioon ongi viimase valiidsuse mõõdupuuks: mida lähemal on enda hinnangud objektiivselt mõõdetud pikkusele, seda usaldusväärsem ja seega ka valiidsem on enese antud hinnangutel põhinev meetod. Vahemärkusena olgu öeldud, et arenenud riikides, kus on tavaks teada oma pikkust, on see korrelatsioon märkimisväärselt kõrge ja on tavaliselt 0,95 ringis või isegi suurem. Niisuguse kõrge korrelatsiooni põhjused on hästi arusaadavad. Inimesed mõõdavad ennast ise või lasevad seda kellelgi teisel teha ja jätavad mõõdetud pikkuse meelde. Enda hinnatud pikkuse ja füüsilisel mõõtmisel saadu kõrge korrelatsioon näitab, et erinevad pikkuse mõõtmised – varasem mõõtmine, mille põhjal inimene teab, milline on tema pikkus, ja hilisem mõõtmine, mis on tehtud kontrollimaks enese hinnatud pikkust – on heas kooskõlas ja ka vead varasema mõõtmistulemuse meelespidamises pole väga suured.
Intelligentsuse või mõne muu psühholoogilise omaduse mõõtmise valiidsus ei erine millegi olulise poolest enda hinnatud pikkuse valiidsuse näitest. Mõlemal juhul peab olema mingi reaalselt eksisteeriv omadus X (nt pikkus või intelligentsus), mis määrab ära, kui kõrge skoori saab inimene mõõdikul, mis seda X omadust mõõdab. Väikesekasvuline inimene hindab oma pikkuseks väiksema arvu ja saab ka mõõtmise käigus väiksema näidu kui inimene, kes on temast pikem. Täpselt sama moodi peab vaimselt vähevõimekas inimene saama intelligentsustestis madalama skoori kui suurema vaimse võimekusega inimene. Ainus pikkuse ja intelligentsuse erinevus on see, et on olemas lihtne ja enesehinnangust sõltumatu protseduur, kuidas inimese tegelikku pikkust kindlaks teha. Intelligentsuse jaoks sellist protseduuri veel ei ole, sest pole veel täpselt teada, millised aju ehituslikud ja talitluslikud iseärasused eristavad vähem intelligentset inimest intelligentsemast. Põhimõtteliselt on ilmselt võimalik (ehkki lähitulevikus vähe tõenäoline), et tulevikus piisab intelligentsuse kindlakstegemiseks mingi seadmega kindlate mõõtmiste tegemisest (nt tuleb hinnata hallolluse mahtu mõnes kindlas ajupiirkonnas ja kiirust, millega informatsioon levib ühest ajupiirkonnast teise – seda saab kaudselt mõõta vee difusiooni kiirusega ajus). Praegu me igatahes täpselt ei tea, milliseid parameetreid see seade peaks mõõtma, et saada piisavalt täpne hinnang intelligentsustaseme kohta. Kui niisugused mõõtmised tõesti osutuvad tulevikus võimalikuks, siis saab igat intelligentsustesti skoori võrrelda selle objektiivse intelligentsusekriteeriumiga.
Mida siis teha olukorras, kui omaduse X mõõtmiseks polegi välja mõeldud midagi muud kui needsamad psühholoogide leiutatud testid? Sellisel juhul ei saagi me rangelt võttes rääkida valiidsusest, sest me ei tea, sõltumata testist endast, midagi omaduse X kohta. Kui leppida määratlusega, et intelligentsus on see, mida intelligentsustestid mõõdavad, siis pole üldse võimalik kõnelda testi valiidsusest. Järelikult ei saa me ka kontrollida, kas X, mitte aga mingi teine omadus Y, määrab ära, kas inimene saab mõõdikul madala või kõrge skoori.
Intelligentsuse etalon. Mitmes mõttes kordab psühholoogia pikkuse ja teiste füüsiliste mõõtühikute leiutamise ajalugu. Esialgu kasutati pikkuse mõõtühikuks inimese kehaosade pikkust (jalg, küünarvars jne), hoolimata asjaolust, et inimesed on kasvult erinevad. Järgmisena võeti aluseks Maa ekvaatori ja põhjapooluse vahemaa, mis oli jagatud kümneks miljoniks osaks. Kuid ka sellel määratlusel on see puudus, et maa muutub pööreldes veidi lapikuks, mis moonutab meridiaani pikkust. Lõpuks jõuti selleni, et meetri defineeris etalon (l’étalon du mètre) – meetripikkune plaatinast kang –, mida hoiti hoolsalt kontrollitud tingimustes Pariisis. Tänapäeval on meeter aga defineeritud viisil, mida on võimalik igas maailma paigas sõltumatul viisil korrata: see on vahemaa, mille valgus läbiks vaakumis 1/299 792 458 sekundi jooksul.
Parimal juhul on intelligentsuse uurimine jõudnud Pariisis hoitava meetri etaloni tasemele. On olemas üldtunnustatud intelligentsuse mõõtmise etalonid – näiteks WAIS või RSPM –, mille suhtes võib teisi mõõdikuid valideerida. Kui me laseme uuritavatel täita rööbiti koos uue konstrueeritud testiga mõne neist hästi tuntud intelligentsustestidest, siis kõrge korrelatsioon etaloni ja uue testi vahel ongi viimase valiidsuse näitajaks. Või see, et WAISi alaskaalad on kõrges korrelatsioonis (tihti üle 0,80), annab samuti tunnistust nende omavahelisest valiidsusest: ilmselt on olemas üks ja seesama tegur X, mis tingib selle, et ühes alaskaalas saadud tulemus ennustab teise alaskaala tulemust.
Edasiminek valiidsuse kasvus saab tulla vaid niisugusel teel, et mõeldakse välja üha uusi ja olemasolevatest testidest metodoloogiliselt sõltumatuid viise, mis ometi annavad sarnaseid mõõtmistulemusi (st reastavad inimesed sarnasel moel). Tõenäoselt leitakse üha uusi tunnuseid või omadusi, mis usaldusväärselt ja hea korratavusega iseloomustavad inimeste intelligentsust. See võib olla mingi uut liiki ülesanne, kuid võib olla inimese aju mingi mõõdetav parameeter. Näiteks WAIS-testi üks dimensioonidest – töötluse kiirus – on üsna märkimisväärselt seotud aju valgeaine mahuga (Posthuma jt, 2003). Kõik need tulemused täpsustavad seda, mida me mõtleme intelligentsuse all, ning võimaldavad hinnata, kas mõõtmistulemused seda ka tegelikult peegeldavad. Sisuliselt tähendavad kõik need sammud, et intelligentsust on põhimõtteliselt võimalik määratleda ka klassikalistest intelligentsustestidest sõltumatul viisil. Kas selleks on näiteks informatsiooni vahetamise kiirus või hoopis vigade vältimine informatsiooni vahetamisel aju eri osade vahel on veel täiesti lahtine küsimus. Kuid kindlasti pole seni teada ühtegi põhjust, miks mõni neist seletustest ei võiks olla tulevikus selleks universaalseks etaloniks, mille suhtes saab intelligentsuse mõõdikuid valideerida.
Intelligentsuse mõõtühik
Seni kuni intelligentsust pole võimalik defineerida mõne fundamentaalse psühholoogilise konstandi kaudu (nagu pikkust on võimalik määratleda valguse kiiruse kaudu), tuleb leppida, et intelligentsust saab parimal juhul määratleda suhteühikuna (hälbeühikuna). Näiteks võib välja arvutada, kui palju inimesi saaks sama testi täites suurema skoori, kui see inimene, kelle intelligentsust me püüame kindlaks määrata.
Intelligentsuskvoot. Kokkuleppeliselt esitatakse intelligentsustestide tulemusi intelligentsuskvoodina (intelligence quotient; IQ). Seda arvutatakse normvalimi suhtes standard-normaaljaotuse ühikutes. Traditsiooni kohaselt loetakse normvalimi keskmine võrdseks 100 punktiga ja üks standardhälve (keskmine erinevus keskmisest väärtusest) võrdseks 15 punktiga. Seega tähendab skoor 85, et selle saaja on täpselt ühe standardhälbe võrra madalamal normvalimi keskmisest. IQ 115 aga tähendab, et selle saaja ületab normvalimi keskmist ühe standardhälbe võrra. Kohe vaatame, kuidas see teadmine muutub eriti kasulikuks.
IQ väärtuste tõlgendamise seisukohalt on oluline teada, et intelligentsus – nagu paljud teised psühholoogilised ja muudki omadused – jaotuvad populatsioonis normaaljaotuse ehk Gaussi jaotuse ehk Gaussi kõvera ehk kellukakõvera kohaselt (joonis 7). Normaaljaotuse olemuseks on see, et tulemused kuhjuvad keskmise tulemuse ümber: kõige rohkem on keskmise väärtuse lähedasi tulemusi ning mida äärmuslikumat tunnuse väärtust me vaatame, seda vähem on selle saajaid. See tunnuse väärtuste jaotust iseloomustav seaduspära on mugavalt väljendatav just standardhälbe mõõtkavas. Keskmisest tulemusest kummalegi poole jäävad tunnuse väärtused jaotuvad nii, et umbes 34,1 % saadud tulemustest jääb