inimestel vähem lapsi ja järelikult on nad väiksema sigivusega. (Alternatiivsetest seletustest intelligentsuse varieeruvuse põhjuste kohta tuleb hiljem samuti juttu.) Vaimsete võimete mitmekesisusest indiviiditi võivad tuleneda ka inimgruppide erinevused keskmise intelligentsuse tasemes. Gruppide erienvused intelligentsuses on üheks kõige kuumema arutluse teemaks intelligentsusuurijate ja ka laiema publiku seas.
Meeste ja naiste intelligentsuse erinevused.Üldlevinud arvamuse kohaselt on meeste ja naiste vaimse võimekuse erinevused üsna väikesed. On mitmeid võimete liike, kus naised on meestest edukamad. Näiteks on mitmed uurimused näidanud, et naiste sooritus on meeste omast parem ülesannetes, mis nõuavad kiiret juurdepääsu keelelisele (fonoloogilisele või semantilisele) informatsioonile, keeruliste lausete moodustamist ja nendest arusaamist, peenmotoorset koordinatsiooni ja taju kiirust. Samuti võib naistel olla parem mälu (Johnson & Bouchard, 2007). Mehed seevastu on naistest paremad visuaal-ruumilise mälu ülesannetes, loogilises mõtlemises ja eriti abstraktses matemaatikas (Halpern, 1997). Mehed on üleesindatud võimete jaotuse mõlemas sabas (Johnson jt, 2008). Nii väga andekate, aga ka vaimse alaarenguga, tähelepanu- ja kõnehäiretega inimeste seas on rohkem mehi.
Sageli, eriti laste uuringutes, on tulemused vastuolulised. Mõnikord on tüdrukute tulemused poiste omadest paremad, kuid vahel on ka vastupidi. Üks võimalik seletus on selles, et poiste ja tüdrukute arengutrajektoorid on veidi erinevad. Kui analüüsida näiteks Raveni SPM-testi tulemusi vanuste lõikes, siis selgub, et igal pool, kaasa arvatud Eestis, ennetab tüdrukute vaimne areng poiste oma ja kuni umbes 14 eluaastani saavad tüdrukud kõrgemaid skoore kui poisid. Kuid siis jõuab poiste vaimne areng tüdrukute omale järele ja nad lähevad oma vaimses arengus tüdrukutest natuke ette (Lynn, Allik, Pullmann & Laidra, 2004; Lynn & Irwing, 2004). Kuna vaimne areng kordab üsna täpselt laste füüsilist arengut (Lynn, 1994, 1999; Lynn, Allik & Must, 2000), siis ühe seletuse kohaselt on need väikesed IQ erinevused meeste ja naiste vahel seotud eelkõige pea suurusega ja selle kasvuga.
Intelligentsuse geograafilised erinevused. Mitmed uurijad on oletanud, et klimaatilised tingimused on olnud üheks teguriks, mis on stimuleerinud vaimsete võimete arengut. Rasketes klimaatilistes tingimustes ja eriti külmas on suurem kohastumuslik eelis kõrgema vaimsega võimekusega inimestel, kes oskavad paremini planeerida toidu ja muude varude kogumist, mis lasevad talve edukamalt üle elada (Lynn, 1997). Tõepoolest, uurimused näitavad, et külmemas kliimas elavatel inimestel on keskmiselt kõrgem IQ-tase. Näiteks analüüsides 129 maa keskmisi IQ skoore, selgus, et need korreleeruvad negatiivselt talve keskmise temperatuuriga (r = 0,66). Seos talve keskmise temperatuuriga säilib ka siis, kui võtta arvesse maa majanduslik jõukus (Templer & Arikawa, 2006). Seega kohanemine külma kliimaga võis olla üheks teguriks, mis evolutsiooni käigus stimuleeris vaimsete võimete arengut.
Rassi- ja etniliste gruppide intelligentsuse erinevused. Populaarne väide, et rasside vahel pole IQ erinevusi, ei kinnitu faktidega. Sajad uuringud on näidanud, et inimese enda väidetud rassikuuluvus on seotud keskmise IQ skooriga. Kõige kõrgem keskmine skoor on mongoliidse rassi esindajatel, kes saavad tavaliselt 5–10 IQ-punkti üle testi normi, mis on kokkuleppeliselt 100 punkti. Europiidse rassi liikmete keskmine skoor on tavaliselt 2–3 IQ-punkti üle normkeskmise. Negriidsesse rassi kuulujad saavad tavaliselt keskmiseks tulemuseks 15 IQ-punkti alla testi keskmist (Lynn, 2008). Vaimsete võimete rassierinevuses pole võimalik kahelda, sest sarnane tulemuste muster on esile tulnud väga paljudes uurimustes. Probleem on hoopis selles, mis põhjustab rassierinevusi. Näiteks üks seletus on järgmine: vaimsete võimete testid on konstrueeritud Euroopa kultuuritaustaga uurijate poolt selliselt, et need diskrimineerivad tumedanahalisi, kelle kultuuritaust on erinev (Gould, 2001). Kuigi see oleks hea ja lihtne seletus, ei pea see kahjuks paika. Kui IQ-testid annaksid eelise ühele rassile või etnilisele grupile, siis peaks olema nii, et need küsimused, mis on kerged ühtedele, peaksid olema rasked teistele. See ei ole aga nii: samad IQ-testi küsimused, mis on kõige raskemad Aafrika päritolu vastajatele, on rasked ka Euroopa päritolu inimestele (Herrnstein & Murray, 1994). Seda, et rassierinevused ei seletu testide valivusega, näitab ka IQ-testide võrdlus haridusuuringutega (nt PISA). Maade keskmised IQ tulemused ja edukus haridusuuringutes langevad väga hästi kokku (Rindermann, 2007). Selle kohta saab lähemalt lugeda peatükis „Rahvuslik intelligentsus ja haridus”.
Põhjusi, miks IQ-testi tulemused rassiti ja etniliste gruppide vahel erinevad, on pakutud mitmeid, alates sotsiaal-majanduslikest teguritest ja lõpetades anatoomiliste erinevustega (nt naha pigmentatsioon ja aju maht). Ühte ja piisavalt hästi tõestatud IQ rassi- või etniliste erinevuste põhjust ei ole veel leitud.
Sotsiaal-majanduslike gruppide intelligentsuse erinevused. Ühiskond jaguneb hariduse ja majandusliku jõukuse järgi kihtidesse. Madalamalt tasustatavad töökohad nõuavad üldjuhul väiksemat vaimset pingutust kui väga hästi tasustatavad töökohad. Viimaste puhul on tihti vajalikud eriteadmised, mis on omandatavad pikalt kestva õppimise käigus. Seda arvestades on ootuspärane, et eri sotsiaal-majanduslike gruppide keskmine IQ erineb. Põhiline probleem on siiski ühiskonna sotsiaalses mobiilsuses: kas inimese sotsiaal-majanduslik staatus on vanematelt päritud või on võimalik, et inimene omandab staatuse, mis vastab tema vaimsetele võimetele. Pikemalt on seda küsimust käsitletud peatükis „Intelligentsus ja edukus”.
INTELLIGENTSUSE STRUKTUUR
Üks ajalooliselt varasemaid ning olulisemaid teemasid intelligentsuse uurimisel on olnud selle struktuur. Millest koosneb intelligentsus? Kas paljudest üksteisest sõltumatutest spetsiifilistest vaimsetest võimetest? Või sisaldavad kõik spetsiifilised võimed üldist võimekust, mis ilmutab ennast kõigis vaimset pingutust nõudvates tegevustes?
Intelligentsuse komponentide kindlakstegemine on oluline seepärast, et neid teadmata on keeruline sellest nähtusest rääkida, saati siis veel teaduslikult uurida. Intelligentsusega tegelemiseks peame seda kuidagi kirjeldama ja mõõtma. Me oleme siiani kirjutanud intelligentsusest kui ühtsest ja terviklikust nähtusest. Kui aga näiteks selguks, et intelligentsus hõlmab paljusid erisuguseid võimeid, millel pole üksteisega mingit pistmist – mille omadused, põhjused ja tagajärjed on täiesti erinevad –, siis peaksime tunnistama, et seni räägitu pole olnud päris korrektne. Intelligentsus oleks sel juhul üldistus, millel pole tegelikult mingit teaduslikku sisu. Niisuguste eksituste vältimiseks eeldab iga natukenegi teaduslikum katse intelligentsusest rääkida selle koostisosade tundmist.
Hiljuti Šotimaal korraldatud uuring näitas, et osalejate sotsiaalset edukust (tööalane sotsiaalne klass ja haridustase) mõjutasid nii nende isade tööalane sotsiaalne klass kui ka haridustase, isegi siis, kui osalejate intelligentsustase oli statistiliselt kontrolli alla võetud (Johnson, Brett & Deary, 2010). Samas oli osalejate endi intelligentsustaseme seos sotsiaalse edukusega siiski tugevam kui isa sotsiaalse edukuse seos. Muide, osalejate isa sotsiaalne klass ja haridustase mõjutasid ka osalejate laste sarnaseid näitajaid. Niisiis, vähemalt briti ühiskonnas ja 20. sajandil kaldusid kõrge/madal haridustase ning tööalane sotsiaalne klass käima põlvest põlve, aga ka intelligentsustase oli sellest hoolimata oluline sotsiaalse mobiilsuse mõjutaja.
Raske on vastu panna kiusatusele esitada tänapäevane arusaam intelligentsuse struktuuri kohta selle ajaloolises kontekstis – tee, mida mööda on jõutud praegu üldkehtiva tõeni, pakub põneva pildi teaduse käänulisest arengust.
Üldintelligentsuse teooria
Intelligentsuse struktuuri küsimusele hakati nüüdisaja teadusele meelepäraste meetoditega lahendust otsima 20. sajandi algul. 1904. aastal avaldas Charles Edward Spearman (1863–1945) mõjuka töö, milles näitas, et erinevat tüüpi vaimsete sooritused on üksteisega positiivses korrelatsioonis ning selline seostemuster viitab selgelt ühe, kõigis vaimse tegevuse valdkondades avalduva üldise vaimse võime ehk üldintelligentsuse olemasolule (Spearman, 1904). Täpsemalt esitas Spearman tabeli korrelatsioonidega, mis olid arvutatud õpilaste soorituste vahel viies kooliaines. Lisaks koolisooritusele mõõtis Spearman ka laste helikõrguse eristamise võimet, eeldades, et toimetulek selles tegevuses ei ole mõjutatud kooliharidusest ning peegeldab seega sisuliselt täiesti teistsugust tüüpi vaimset tegevust. Õpilaste edukus kõigis kooliainetes oli tugevas positiivses seoses: kes tuli hästi toime