väiksema IQga. Tegemist on üldise statistilise seaduspärasusega, mis ütleb, et kui mingi mõõdetud suurus on esimesel mõõtmisel ekstremaalse (kas väga madala või väga kõrge) väärtusega, siis järgmisel mõõtmisel saadud väärtus on suure tõenäosusega lähemal selle suuruse keskväärtusele.
Populaarses meedias on tihti juttu geeniustest, kelle intelligentsustase on 190 punkti või isegi üle selle. See oleks 6 standardhälvet üle normvalimi keskmise (90/15 = 6). Normaaljaotuse põhjal on lihtne arvutada, et sellest suurem väärtus saaks olla 1×10-9%l kogurahvastikust ehk ühel juhul miljardi inimese kohta. Nii suur normvalim saab olla vaid mõnel üksikul kommertslikul intelligentsustestil, näiteks WAIS- või Raveni testil. Liiati pole testid enamasti kujundatud nii kõrge intelligentsustaseme mõõtmiseks (st testid ei suuda eristada võimeid, mis jäävad üle mingi piiri, näites WAIS-IV puhul on selleks IQ = 160 – kui kõik küsimused on õigesti vastatud, siis paratamatult ei saa skoor enam paremaks minna). Enamikul juhtudel on väited 6 standardhälbe võrra keskmisest kõrgemast IQst üsna meelevaldse oletamise vili, mida tegelikkuses ei ole võimalik kontrollida.
Jaotuse ülemine saba. Rahvusvaheline vabatahtlik organisatsioon Mensa (Mensa International) ühendab umbes 100 tuhandet inimest, kelle IQ skoor mõnes üldtunnustatud intelligentsustestis kuulub ülemise 2 % sisse (z = 2,054 ehk IQ ≈ 131). See võib olla üheks praktiliseks määratluseks, millisest punktisummast alates võib inimest pidada vaimselt erakordselt võimekaks. Kuid 130 punktist kõrgemat IQ tulemust ei ole veel põhjus nimetada geniaalsuseks. Ilmselt on inimesi, keda peetakse geniaalseks, kuid kelle formaalne IQ skoor on alla 130 punkti. Geniaalsuseks on lisaks kõrgetele vaimsetele võimetele vaja muid omadusi, näiteks originaalsus ja töökus. Ülikõrge IQ ei tee inimesest geeniust.
Jaotuse alumine saba. Paljudes riikides peetakse IQ-skoori alla 70 punkti (z = –2) vaimse alaarengu tunnuseks. Kõikidel neil juhtudel on oluline veenduda, et tegemist oli tõepoolest võimetusega lahendada testi ülesandeid, mitte aga inimese hetkelise tervisliku seisundi või tahte puudumisega. Õigussüsteemid on rajatud põhimõttele, et karistada saab inimest, kes suudab oma tegudest aru anda ja mõistab tagajärgi, mida mingi tegu endaga kaasa toob. Arvatakse, et 70 IQ-punkti piir ongi see joon, millest allpool neid võimeid ei ole. Muu hulgas võib skoor alla 70 IQ-punkti päästa inimese ka surmanuhtluse täideviimisest.
Igal aastal antakse välja Darwini auhinda inimestele, kes „on teeninud inimkonda sellega, et on elimineerinud oma geenid üldisest geenivaramust”.5 Arusaadavail põhjustel antakse seda auhinda välja vaid postuumselt. Mõned näited väga rumalatest otsustest, mida inimesed on teinud: kaameramees, kes hüppas lennukist välja, et filmida õhusurfajaid, kuid unustas langevarju kaasa võtta; mees, kes kukkus läbi akna, tahtes näidata, et tegemist on purunematu klaasiga; mees, kes otsustas välgumihkliga järele vaadata, kas bensiinivaadis ei ole kergesti süttivaid aineid. Näiteks 2009. aasta Darwini auhind läks mehele, kes kinnitas oma autole kuivkütusel töötava raketi, mille abil ta saavutas Arizona kiirteel kiiruse üle 500 km/h. Tekkinud kraatrist õnnestus kätte saada mõned tema luude tükid, üks hammas ja küüs.
INTELLIGENTSUSE KAUDSED INDIKAATORID
Mitte alati ei ole võimalik paluda inimesi täita intelligentsusteste. Mida teha, kui intelligentsuse kohta testitulemused puuduvad, kuid oleks vaja või lihtsalt huvitav teada, milline on uuritavate vaimne võimekus? Sellisel juhul on võimalik kasutada mitmeid kaudseid indikaatoreid. Näiteks kui me teame, et mingi omadus seostub püsivalt ja järjekindlalt intelligentsusega, siis võime selle omaduse põhjal oletada, milline võiks olla uuritavate IQ-tase. Me teame, et ülikooli astujate keskmine intelligentsustase on keskkooli- ja gümnaasiumilõpetanute keskmisest kõrgem. Seega on igati ootuspärane, et haridustase või – veel parem – õppimiseks kulunud aastad on üsna head vaimse võimekuse ennustajad.
Subjektiivselt hinnatud intelligentsus
Neil juhtudel, kui küsimustikku pole võimalik lisada vaimse võimekuse teste, võib lasta inimesel vastata näiteks sellisele küsimusele: „Võrreldes oma eakaaslastega kuulun ma oma vaimsetelt võimetelt järgmisesse protsentgruppi: minust on hinnanguliselt võimekamad 10 %, 20 %, 30 %, 40 %, 50 %, 60 %, 70 %, 80 % või 90 % eakaaslastest”. Samuti võib sama küsimust kasutada tema-vormis, paludes hinnata kellegi teise inimese vaimseid võimeid.
Kõige põhjalikum ülevaade töödest, milles uuriti korrelatsiooni objektiivselt määratud intelligentsuse ja inimeste subjektiivsete hinnangute vahel oma vaimsetele võimetele, ilmus juba tükk aega tagasi. Selles artiklis analüüsiti tolleks ajaks ilmunud 55 tööd, mis näitavad keskmiselt vaid üsna nõrka seost (r = 0,29) subjektiivselt hinnatud ja objektiivselt määratud intelligentsuse vahel (Mabe & West, 1982). Hilisemad uurimused on leidnud seoseid, mis on lähedal Mabe ja Westi järeldusele (Furnham & Chamorro-Premuzic, 2004). Väga lähedased tulemused on saadud ka Eesti andmetel. Näiteks analüüsides ligi 500 Tartu ülikooli sotsiaalteaduskonda sisseastuja hinnanguid oma vaimsele võimekusele ja tegelikku sooritust, selgus, et nende kahe korrelatsioon on 0,32 (Pullman & Allik, 1998). Võrreldes näiteks enda hinnatud pikkuse ja kehakaaluga, on need korrelatsioonid muidugi madalad. Isegi sellist tundlikku omadust, nagu kehakaal, raporteeritakse täpsusega, mis annab objektiivselt mõõdetud kehakaaluga korrelatsiooni suurusjärgus 0,90 (Strauss, 1999). Subjektiivselt hinnatud IQ täpsus sõltub mitmest asjaolust, näiteks instruktsioonist, mis rõhutab seda, et neid hinnanguid võrreldakse objektiivsete näitajatega. Samuti on oluline vastuste anonüümsus ja instruktsioonis rõhutamine, et on tarvis võrrelda ennast oma soo- ja eakaaslastega (Mabe & West, 1982).
Seega pole seos enda hinnatud ja objektiivselt mõõdetud võimekuse vahel siiski väga tugev. On suur hulk inimesi, kes peavad ennast targemaks, kui seda näitab IQ-testi sooritus. Kuid on ka neid, kes alahindavad oma tegelikku sooritust. Sellele vaatamata on seos kaugelt parem kui lihtsalt juhuslik. See tähendab, et teatud täpsusega on võimalik enda antud hinnangute põhjal ennustada, milline oleks eeldatav sooritus intelligentsustestis.
Koolihinded ja haridustase
Koolihinded ja haridustase asendavad ilmselt kõige usaldusväärsemalt IQ skoori. Tavaliselt on korrelatsioonid keskmise hinde või haridustaseme ja IQ-testi skoori vahel 0,50 ringis või isegi üle selle. Selle kohta saab lähemalt lugeda peatükist „Intelligentsus ja haridus”.
Muud vaimse võimekuse näitajad
Lisaks juba mainituile on mitmeid teisi näitajaid, mis kõnelevad inimese vaimsetest võimetest. Näiteks paljudes maades on väga populaarsed mälumängud ja teadmiste võistlused, mis nõuavad võitjatelt väga head faktimälu ja loogilist mõtlemist.
Näiteks Guinnessi rekordite raamatus oli 1986. aastal sissekanne, mis pidas maailma kõige targemaks inimeseks Marilyn vos Savant’i (snd 1946. aastal Marilyn Bach’ina), kelle IQ skoor oli hinnanguliselt 186 (hilisematest rekordite raamatu väljaannetest on rubriik „Kõrgeim IQ” välja jäetud). Protsentides tähendaks IQ skoor 186 umbes 5 suhet miljardisse (109) – vaid viis inimest miljardi kohta saaksid sama või parema tulemuse. Tuntuks sai vos Savant ajakirja Parade iganädalase veeruga, kus ta vastab lugejate kõikvõimalikele küsimustele, ülesannetele või probleemidele (vt http://www.marilynvossavant.com/).
Christopher Michael Langan (snd 1952) võitis NBC telesaates „Üks saja vastu” veerand miljonit dollarit. Saates võistleb üks esineja korraga 100 pealtvaataja vastu mälu- ja teadmiste ülesannetes. Meedia on ristinud Langani „maailma kõige targemaks inimeseks” ja tema IQd on hinnatud umbes sama kõrgeks kui vos Savantil. Ta on loonud kõikehõlmava teooria, mida nimetab „Universumi kognitiiv-teoreetiliseks mudeliks”6, ent mis ei ole leidnud akadeemilistes ringkondades erilist tunnustust. Malcolm Gladwell oma märkimisväärses raamatus „Esileküündijad” (Outliers) nimetab Langani näiteks sellest, kuidas oskamatus suhelda ei ole lasknud inimesel oma andeid täielikult ilmutada (Gladwell, 2008).
GRUPPIDE ERINEVUSED INTELLIGENTSUSES
Inimeste intelligentsuse erinevused on looduslik paratamatus. Näib, et