liita, siis kõik juhuslikud elektrilise potentsiaali muutused summutavad vastastikku üksteist ja summaarne kõver läheneb üha enam sirgele kriipsule. Seevastu potentsiaalid, mis on seotud välise sündmusega, liituvad üksteisega. Kui korduste arv on piisavalt suur, siis summaarses kõveras on näha vaid need muutused, mis on seotud välise sündmusega ehk ERPga. Tüüpiline ERP signaal on niisuguse kujuga, nagu on näidatud joonisel 6.3
Kuna vaatlejale antud ülesanded, millest ERP mõõdeti, on erinevad, nagu ka mitmed muud katse korraldust puudutavad parameetrid, siis pole lihtne teha põhjapanevaid järeldusi. Sellele vaatamata kalduvad ilmnema mitmed korrapärasused (Deary & Caryl, 1997).
(1) Esiteks on leitud seoseid tipu aktiivsuse latentsi ja testidega mõõdetud IQ vahel. Inimesed, kelle ERP tipud jõuavad maksimumväärtuseni varem (tipuväärtuste latents on lühem) on keskeltläbi kõrgema intelligentsusega. Eriti tundlik on intelligentsuse suhtes P3 (mõnikord tähistatakse ka P300), mis seondub otsuste vastuvõtmise ja tähendusega seotud protsessidega.
(2) Teiseks IQ indikaatoriks on ERP kuju üldine keerukus. Mida käänulisem on ERP kõver, seda intelligentsem on selle kõvera omanik. Vaimselt vähevõimekate inimeste ERP kõver on lihtsama kujuga. Kahjuks ei ole uurijate seas üksmeelt, kuidas määrata kindlaks ERP kõvera keerukus. Samuti pole tulemused alati ühte moodi tõlgendatavad. Mitte alati ei korreleeru ERP kõvera keerukuse indeks testidega mõõdetud IQ skooriga.
(3) Intelligentsusega on seotud ERP-kõverale iseloomulik omadus. Näiteks üks sageli kasutatud võte on deviantse stiimuli (odd-ball) meetod. Katseisikule esitatakse korduva jadana ühte ja sama helisignaali, mis harva (nt 5%l juhtudest) muudab oma väärtust (nt põhitoon tõuseb 20 Hz võrra). On teada, et aju kuulmiskeskused vastavad sellele deviantsele stiimulile reaktsiooniga, mis on oluliselt tugevam vastusest perioodiliselt korduvale standardsele stiimulile. Seda aju reaktsiooni uudsusele nimetatakse lahknemisnegatiivsuseks (mismatch-negativity ehk MMN) (Näätänen, 1995). Uuringud on näidanud, et intelligentsemate inimeste ERP reaktsioon deviantsele stiimulile on suurem kui vähem intelligentsete oma. See on väga huvitav leid, mis kõneleb sellest, et kõrgema IQga inimestel on tugevam automaatne reaktsioon uudsusele – MMN leiab aset kaugelt enne (~200 ms pärast deviantse stiimuli esitamist), kui aju jõuab informatsiooni põhjalikumalt töödelda või kui deviantsus jõuab inimese teadvusse. MMN tekib isegi loodetel, magavatel või koomaseisundis inimestel. Märgitakse, et see seos vajab edasist uurimist (Deary, 2001), kuna perspektiivis tähendaks see, et intelligentsuse üheks omaduseks on võime automaatselt ja kiiresti märgata muutusi ümbritsevas keskkonnas. Muu hulgas pakub see kinnitust oletusele, et inimeste üldintelligentsuse taseme erinevused peegeldavad mingeid fundamentaalseid erinevusi nende aju töö kiiruses ja/või efektiivsuses. Värsked uurimused ongi MMNi ja intelligentsuse seostele kinnitust pakkunud (Sculthorpe, Stelmack & Campbell, 2009). Lähemalt saab selle kohta lugeda peatükist „Intelligentsus ja kognitiivsed protsessid”.
Ülesannete lahendamise komponendid
Vaimsete võimete testide koostajad pööravad vähe tähelepanu sellele, milliseid kitsamaid oskusi või võimeid testi ülesannete lahendamine nõuab. Näiteks sõnaliste ülesannete puudumine RSPMis ei tähenda, et vähemalt mõnede keerulisemate ülesannete lahendamine oleks võimalik ilma sõnalise kodeerimiseta (Lynn, Allik & Irwing, 2004). Ideaalis oleks muidugi nõutav, et iga IQ-testi ülesande puhul oleks täpselt teada, milliseid võimete komponente on vaja, et antud ülesannet lahendada.
Seni parim näide keerulise ülesande komponentideks lahutamise kohta on Robert Sternbergi analoogia põhjal järelduste tegemise analüüs (Sternberg, 1977). Tüüpilised analoogia põhjal järeldamise ülesanded on näiteks sellised:
1. Käsi suhestub jalaga nagu sõrm suhestub [pöial, säär, varvas, käsivars]. Vastaja peab valima õige variandi.
2. Kui Lennart Meri on esimene, siis Toomas Hendrik Ilves on [teine, kolmas, neljas].
Sternberg oletas, et analoogia põhjal järeldamise saab jagada mitmeks komponendiks, mida sooritatakse kindlas järjekorras. Kõigepealt tuleb üles leida mõistete ühine nimetaja. Näiteks käsi ja jalg on jäsemed ning Lennart Meri ja Toomas Hendrik Ilves on Eesti Vabariigi presidendid. Järgmisena on tarvis aru saada, et Eesti Vabariigil saab olla vaid üks president korraga, mis tähendab, et Lennart Meri oli esimene, Arnold Rüütel teine ja Toomas Hendrik Ilves kolmas president. Samuti on tarvis aru saada, et siin ülesandes on presidentide lugemist alustatud 1992. aastast ja loetelu ei alga Konstantin Pätsiga.
Muutes ülesannete kuju ja varieerides nende keerukust, õnnestus identifitseerida peamised võimete komponendid, mis on vajalikud seda sorti ülesannete edukaks lahendamiseks. Märkimisväärne on see, et analoogiaülesannete lahendamise kiirus ja täpsus korreleerus märkimisväärselt (r = 0,65) vastajate intelligentsusega tüüpilises IQ-testis (Sternberg & Gardner, 1983). Seega on Sternbergi meelest vähemalt ühe ülesannete tüübi korral võimalik üldine vaimne võimekus jagada üksikuteks komponentideks, mille täideviimise kiirus määrabki kogu ülesande lahendamise edukuse.
Robert Sternbergi võimetekomponentide eristamise meetodi kriitikud on juhtinud tähelepanu sellele, et niisugusel moel probleemilahendamise jupitamine võib tegelikult siiski olla üsna meelevaldne ning saadud komponendid on pigem tinglikud lõigud üldises probleemi lahendamise protsessis kui selge iseseisva sisuga protsessid. Näiteks on juhitud tähelepanu asjaolule, et kui samade inimeste probleemilahenduse komponendid eristada erinevat tüüpi ülesannetega, siis sooritus kahe erineva ülesandetüübi samades komponentides (nt ühise nimetaja leidmises) pole sugugi tugevamas korrelatsioonis kui sooritus kahe erineva ülesandetüübi eri komponentides (Deary, 2001). Seda võib tõesti pidada probleemiks. Nimelt oleks mõistlik eeldada, et inimeste sooritus sarnastes ülesannetes on vähemalt natuke tugevamas korrelatsioonis kui erinevates ülesannetes. Kui see nii pole, võib see tähendada, et tegelikult peegeldavad kõik komponendid täpselt ühte ja sama asja, näiteks üldist vaimset võimekust, millest tuleb põhjalikumalt juttu huljem.
Kahjuks ei ole sellist komponentideks lahutamist tehtud kõigi IQ-testides kasutatavate ülesannete puhul. Samuti ei ole õnnestunud koostada universaalset tabelit elementaarsetest vaimsetest operatsioonidest, mida kasutatakse vaimsete võimete testide erinevate ülesannete lahendamisel. Vajadus sellise tabeli järele on kindlasti olemas, kuid seda pole seni suudetud kokku panna.
MÕÕTMISTE KVALITEET JA PÕHIMÕTTED
Usaldusväärsus
Mõõdik on usaldusväärne vaid niisugusel juhul, kui täpselt sama asja mõõtes saadakse kahel korral sama mõõtmistulemus. Kui keegi tahab teada, kas kaalud on usaldusväärsed, siis ta mõõdab näiteks enda kehakaalu mitu korda. Kui kaal on hea, siis see annab igal mõõtmiskorral täpselt sama või vähemalt väga sarnase tulemuse. Kui mõõtmiskordade näidud erinevad oluliselt, siis võib arvata, et kaal on ebatäpne ning mõõtmistulemustes on ka viga, mida tuleb tõlgendamisel arvesse võtta.
Korduvtestimise usaldusväärsus. Rangelt võttes ongi mingi mõõdiku peamiseks usaldusväärsuse (reliaabluse) näitajaks korduvtestimistel saadud tulemuste sarnasus. Tihti nimetatakse seda usaldusväärsust testretest-reliaabluseks. Korduvtestimise usaldusväärsuse leidmiseks peavad testi täitjad tegema testi kahel korral võimalikult väikese ajalise vahega. Kordustestimise usaldusväärsuse mõõduks on korrelatsioon esimesel testimisel saadud skooride X2 ja teisel testimisel saadud skooride X2 vahel. Kui esimese testimise tulemuse puhul saadud tulemuste pingerida kordustestimisel sugugi ei muutu, siis on tegemist ideaalse mõõdikuga. Tegelikult pole muidugi peaaegu ükski mõõtevahend ideaalselt usaldusväärne, ei intelligentsuse ega muude psühholoogiliste, meditsiiniliste või muude mõõtmiste korral. See on paratamatu ning parim, mida me teha saame, on kokku leppida mõistliku usaldusväärsuse kriteeriumites ning püüda neid täita.
Tegelikult polnud Robert Sternberg sugugi esimene, kes ülesande komponentideks lahutamise ideele tuli. Üsna sarnaste ideedega tuli umbes 50 aastat enne teda välja intelligentsuse uurimise ajaloo üks peategelesi Charles Spearman. Ka Spearman pidas probleemilahendamise juures oluliseks