et kogu karjäär ei kulge sama libedalt, kui olid läinud viimased kuud. Mängueelse päeva treeningul põrkus ta trennis Erko Saviauguga, lõhkudes ninaluu. Doktor Männik lubas siiski väljakule joosta ja seal läks esiti hästi. Oper lõi kolmandal minutil 1: 0 ja kuigi Poom käevigastuse tõttu koha vähekogenud Martin Kaalmale oli loovutanud, suudeti eduseisu peaaegu vaheajani hoida. Seejärel lõi Elvir Baljić Kaalma selja taha neli palli ja kaotus 1: 4 tähendas, et alagrupp lõpetati viienda kohaga.
Ometi kirjutas Indrek Schwede Sporditähes hooaega kokku võttes kategooriliselt: “Vigastustega heitleva Marek Lemsalu surus noor Piiroja lihtsalt pingipoisiks. Piiroja esitused olid sedavõrd hiilgavad, et veel aasta alguses asendamatuna tundunud Lemsalust ei tuntud puudust.”
Lööme vutti, poisid-plikad!
Paljude spordialade olemuse tabamiseks tuleb rohkelt mõttetööd teha ja esmatasandilgi harrastamiseks hulk reegleid selgeks õppida. Isegi algaja vajab sageli päris kallist varustust, hoolika tööga rajatud areeni ja nõnda edasi.
Jalgpalliga on lihtne. Pundi peale on vaja üht palli, vaba maalappi ja kaht väravat. Pundi suurus pole oluline. Pallile pole esiti muid nõudeid, kui et see oleks enam-vähem ümmargune ja jalale sobiliku raskusega. Väravapostideks kõlbavad ka kivid või seljast visatud särgid. Nüüd tuleb teada, et palli tohib lüüa vaid jalaga ja peaga, käega võib mängida ainult kummagi meeskonna väravavaht. Mänguseisu muudab väravasse löödud pall. Seega tuleb oma väravat kaitsta ja püüda pall teise satsi väravasse toimetada. Vutimäng võib alata! Poisil või plikal, kes mängu viis minutit kõrvalt vaatab, on asi klaar ja ta võib kampa võtta.
Need poisid-tüdrukud, kellele jalgpallist saab põhiala, jõuavad ka rohke mõttetöö, keerukamate reeglite õppimise, korraliku varustuse ja võimsate staadionideni. Otsustamisega on aega. Ma ei arva, et alavalik peaks toimuma väga varases nooruses. Armastan ise paljusid spordialasid ega kuuluta jalgpalli ülimuslikkust, saati siis ainuvõimalikkust. Meenutan tänuga lapsepõlve, kui sain suviti maal vanaema-vanaisa juures end igasuguse päevakavata tühjaks möllata. Kalal käia, kõrgemale ja kaugemale hüpata, rahvastepalli mängida ning otse loomulikult külapoistega karjamaal vutti lüüa. Nii ei tekkinud rahutu hingega naasklil ühe trenni tüdimust, sügiseks oli vaim värske ja isu korrapärase jalgpalli järele taastatud.
Meie maa- ja linnakambas leidus neid, kellest said aastate kuludes kergejõustiklased, suusatajad, võrkpallurid, maadlejad. Üks spordiala toetas teist. Jalgpalli eelis on lihtsuse kõrval emotsionaalsus. Ma ei tea spordiala, mille üldkehalise ettevalmistuse või trennieelse soojenduse hulka iial jalgpalli ei võeta. Vutt toetab kõiki alasid.
Leidub sportlasi, kes oma põhiala kõrvalt mängivad jalgpalli päris kõrgel tasemel. Tagusin Norras kaheksa aastat profivutti ja toon sellelt maalt näite. Simen Agdestein oli malesuurmeister, osales seitsmel maleolümpial. Jalgpallis kuulus ta edurivimehena rahvuskoondisse.
Ma pole kaugeltki seda meelt, et iga inimene peaks püüdma tippsportlaseks saada. Kindlasti väärtustan sama kõrgelt kõiki muid elukutseid ja hobisid. Siiski usun, et jalgpallist võib igaühele kasu olla. Ei saa salata, et tunnen rõõmu, kui Eesti muusikute jalgpallikoondis hoo sisse saab, kunstnik August Künnapu jalgpalli maalib või dirigent, helilooja ja klahvpillimängija Tomi Rahula vutikohtunikuna kõrget tunnustust teenib.
Kallid emad, kes te poegade muhkudest ja lõhkistest püksipõlvedest heitute! Muidugi pabistage, aga mõõdukalt! Mõelge viivuks, kui paljudest muredest te tänu jalgpallile pääsete! Lemmikalasse kiinduv teismeline kutt ei vea nurga taga suitsu, ei hängi kaubanduskeskustes, ei klammerdu suhtlusportaalidesse. Tal on eluterve huvi!
Neil päevil algab Prantsusmaal Euroopa vutimeistrivõistluste finaalturniir. Loodan selleks ajaks poja isa olla ja poisi kasvatamisega tõsiselt tegelda. Kui kahel eelmisel aastal oli minu kui harrastussportlase suvekalender juba maikuus tulvil igat sorti pikamaavõistlusi, siis tänavu tahan võimalikult palju perega koos olla. Jalgpallist ei jaga uus pereliige sel suvel veel ööd ega mütsi, aga jalgpallihääli võime vahel koos kuulata küll: kas siis Pärnu Linnameeskonna mängudel või EM-i ajal teleri ees. Näiteks siis, kui Island värava lööb, võime koos laineid teha, see peaks ka unele hea olema!
Rõõmustagem, milline on vutt! 300 000 elanikuga Island väljus muretult EM-i valikgrupist, kust langes välja kolmekordne MM-hõbe Holland. Üsna hiljuti, 2009. aastal kaotas seesama Island kodus veel kuus korda väiksema elanike arvuga Fääri saartele! Olgu riigi majandus kui tahes võimas ja mängijate valik kui tahes lai – platsil kohtub sumedal õhtul üksteist jalgpallurit üheteistkümnega. Kummagi meeskonna selja taga on fännileer, kellelt saadavat jõudu pole taas võimalik inimühikute ega detsibellidega mõõta.
Mul on kaks võlumaailma: sport ja kalapüük. Kumbagi ei jäta ma iial. Kui elaksin vaid kalapüügile, kasvaksid vist endalegi soomused selga. Sport ei lase sel sündida. Jalgpalluri mitmekülgne ettevalmistus lubab spordialade laialt spektrilt valida selle, mis parajasti meele järgi on.
Samasugust valikuvabadust soovin teilegi, sõbrad, ja vutt olgu abiks!
Kevad 1987. Veel seitsmene Raio üritab juba kahesele Raidole jalgpalli õpetada.
NOORE PIIROJA JA SÕBER EESLI TEE TÄHTEDE POOLE
Raio Piiroja teenis spordidiplomeid juba nelja-aastasena, aga need tulid rohkem mängu käigus. Oma esimeseks pärisvõistluseks peab ta 1986. aasta sügisel läbitud Pärnu Kahe Staadioni jooksu.
Viiekilomeetrine tee viis tookord Kalevi staadionilt Raekülla. Napilt seitsmene Raio kippus rajale, aga korraldajad teatasid, et nii väike mees peab pikamaajooksule pääsemiseks hankima arsti eriloa. Doktor Liivi Visas mäletab kolm kümnendit hiljem: “Olin spordiarstina Kahe Staadioni jooksul ametis. Raio vanemaid tundsin ammu, poissi ennast samuti. Raio oli terve ja tubli, vaatasin ta täiendavalt üle ja andsin loa igasuguse hingevärinata. Ma ei kartnud tema eest vastutada.”
Autoliiklust rajal ei suletud, seega nõudsid korraldajad veel, et keegi täiskasvanuist võistluse noorimal enam-vähem kogu distantsi silma peal hoiaks. Seegi küsimus lahenes hõlpsasti. Startijate seas oli tulevane jooksutäht, Piirojast vaid aasta vanem Kristi Kiirats. Tema jalgrattatreenerist isa Toivo pedaalis Kristi ja Raio ees, jälgides ühtlasi oma trennigrupi poisse. Pealegi sõitis oma VAZ 2105-ga rivi lõpus peresõber, sõudetegelane Arvo Loorits ja temagi vaatas, et lastel kõik klapiks.
Preili Kiiratsil ja noorhärra Piirojal polnud abi tarvis, kumbki ei jäänud kaugeltki viimaseks. Oma vanuseklassi konkurentsitu võitjana sai Raio suure pehme eesli, kelle nimeks jäigi Eesel.
“Pesamuna Raio püüdis pilke – kõhn, ümara näoga, suurte silmadega ja oi kui võidutahteline! –, loomulikult leidsime talle sobiva auhinna,” meenutab Priit Neeme, Pärnu tähtsate jooksude korraldaja siis ja praegu.
Eeslist nimega Eesel sai Raiole kauaks mööda spordiplatse rännanud talisman. 2014. aastal Jüri Jaansoni Kahe Silla jooksu raames korraldatud motivatsiooniseminaril rääkis Piiroja kuulajatele: “Kui Eesel võistlustele minnes maha ununes, oli karta põrumist – kõik pidi ju olema nagu alati. Usk on väga edasiviiv jõud.”
Eesel püsis Raio kõrval ka esimestel Tallinna-aastatel ehk spordigümnaasiumi lõpuklassides. “Ilmselt muutus mu eneseusk nende aastatega nii tugevaks, et talismani polnud hiljem vaja, ta pääses teenitult pensionile,” naerab jalgpallur.
Armastav ema ja kaks isa – kõik sportlased
Eesti jalgpallikoondise tulevane kapten Raio Piiroja sündis 11. juulil 1979 Pärnus. “Haruldaselt hea imik oli. Ei teinud ta sündideski suurt kisa. Magas ja sõi hästi ning mõnuga, vatras palju, naeratus püsis huulil,” kiidab ema Anne Raudnagel. Ta niheleb ja muigab: “Olukord muutus mõnevõrra, kui Raio käima õppis. Siis ei püsinud ta enam üldse paigal.”
Ema päevikust selgub, et rahuaeg ei kestnud kaua: esimesed iseseisvad sammud tegi Raio kaheksa kuu ja kahe päeva vanusena, kaks nädalat hiljem tatsas juba asjalikult ringi.
Ema