kivisöekamakaga pähe virutas. Verd purskas, kiirabi kihutas kohale …
Oja tänaval, minu neljakorruselise maja kõrval kõrgus isegi üle viilkatuse katlamaja korsten. Tippu viisid metallastmed, mingit julgestust polnud. Korsten oli kuum, selle vastu puutuda ei saanud. Seal toimus kaheksa-aastaste vapruseproov: kes mitu astet ronida julgeb. Mina lõpuni ei jõudnud, Raio loomulikult jõudis. Lõdvestuseks ronisime maja ühes otsas tuletõrjeredelit mööda üles, liikusime katuseharja pidi maja teise otsa ja laskusime sealset tuletõrjeredelit pidi maapinnale tagasi.
Taga seisab kaheksane Raio, ees istuvad vasakult vanaisa Artemi, Raio tädipoeg Andrus, Raido ja vanaema Leida.
Veebruar 1988. Ema, isa Tiit, tenorit puhuv Raio ja Raido. Raio puhkpillikarjäär sai läbi, kui ta tenori libedaga lömmi kukkus.
Kolm kuud vanust. Ema märkmed: “Vannis meeldib väga. 24. augustil keeras end seljalt kõhuli. 27. augustil esimene võimlemine ja massaaž – meeldib. Kolmekuuselt keerab end igatpidi, püüab jalgu, ajab varbaid suhu.”
Üks aasta ja neli kuud.
Kolm aastat täis.
Kaks aastat ja üks kuu. 24-kilone sangpomm veel ei tõuse.
Lasteaianäärid 1983. Ees paremalt isa Tiit, Raio, ema Anne, Tiidu vennanaine Kristi ja Tiidu vend Raivo. Taga seisab Tiidu vennapoeg Rait.
Nelja-aastased semud Raio ja tädipoeg Andrus.
Juba lapsena keset sporti. Siin toimub Pärnu Kalevi staadioni renoveerimine. Keskel Pärnu Kalevi esimees Vambo Talu, tema kõrval õppespordiosakonna vaneminspektor Anne Raudnagel nelja-aastase poja Raioga.
Kehalised katsed läbi, läksime tuppa, minu juurde, et suitsetamine järele proovida. Pahvisime väikese köögi aknal, pärast püüdsime ruumi tuulutada. Erilise kavalusena lasime kööki mu ema mingit lõhnaõli ja sõime hapukurki – no küll oli suitsu peale vastik! Nojah, kui ema õhtul saabus, küsis ta kohe: “Kes siin suitsetas?” Raio ja minu ema töötasid koos ning neile oli teada, milliseid klahve meie puhul kasutada. Kuulsime: “Suitsetage, kui tahate, aga siis tulete trennist ära – neid kaht asja koos ei tehta!” Pole vaja lisada, et teist suitsuproovi ei tulnudki, sporti ei saanud meilt keegi võtta.”
Ema Anne Raudnagel ohkab ja otsib “hea poja” kirjeldamiseks rahulikumaid võimalusi.
“Raio hakkas kodus tähti ja numbreid õppima ammu enne kooli, viiesena. Esiti ei tahtnud kirjutamine välja tulla. Üks põhjus tundus seisnevat selles, et Raio on tegelikult vasakukäeline, aga tollal soovitati tungivalt, et hakaku ikka parema käega kirjutama. Päris kindlalt võib öelda, et õppimises polnud Raiol kaugeltki sellist visadust, nagu tal oli juba lapsena spordis. Õppimisega läks nii, et kui ei saa, no ju siis ei saa. Spordis tuli nõrgad kohad kõrvaldada igal juhul, kas või hammaste kriginal.”
“Ei saa öelda, et ma laisk õppur olnuks, pigem oli pea kõva,” pakub Raio. “Vene keel ja matemaatika lihtsalt ei hakanud külge, seitsmendasse klassi – siis oli sporti juba palju – jäin matemaatika pärast isegi istuma. Äkki, üheksanda klassi lõpul käis klõps, mis lõi kogu arvude maailma minu jaoks klaariks. Sealtpeale oli mata puhas viis.”
Rait Rodi meenutab kooliülekohut: “Õpetajad kiusasid aeg-ajalt Raiot, sest ta oli sportimisele lisaks paras pätipoiss. Meie klassijuhataja Heili Ago andis ühtlasi matemaatikat. Mäletan juhust, kui Raio sai kontrolltöös minust rohkem punkte, kuid madalama hinde! Arvestades, et mul õppimisega raskusi polnud, võinuks pigem vastupidist tulemust oodata!”
Ema Anne: “Raio on leebe inimene, kes püüab kõiki mõista ja kõigis esmalt head leida, kuid matemaatikaõpetajaga nad teineteist ei sallinud. Õpetajale oli sport niigi vastukarva, aga kui Raiol oli mõni asi võistluse või laagri pärast õigeks ajaks tegemata, tuli kuri karja. Nii see matemaatikapõld sööti jäi, kuni mehemõistus koju tuli.”
Sedasi nägid välja tulevase vutiässa esimesed maalid. Meri tõmbas.
Valik säilinud diplomeid.
Igast spordialast viivuks tuld võttes
Raio astus klutina läbi õige mitmelt alalt. Treenerid käisid tollal koolides õpilasi trenni kutsumas ja Raio võttis kõigest uuest särinal tuld. Kõige põhjalikumalt tuli poisi ellu ujumine: treener Margot Enniko käe all jõudis Raio võistlustele ja suvelaagritesse.
“Ujuda oskasin tegelikult juba enne trenni, eks me käinud ju Tõstamaal ikka jões. Kuid ujumist päris korralikult selgeks saada ei jõudnud ma ka treeningutega. Kui nüüd, pärast vutikarjääri lõppu triatlonis võistlen, tunnen vajadust parema ujumisoskuse järele. Seda küll, et ujumisest sain hea põhja, kopsud käivad hästi läbi,” räägib Raio Piiroja. “Mäletan, kuidas treener viskas basseini ämbritäie lusikaid ja meie sukeldusime neid põhjast kokku koguma.”
“Raio on sedasorti spordipoiss, et ta sobinuks igale treenerile ja jõudnuks Eestis tähelepandavale tasemele ükskõik mis alal, nii ujumiseski. Aga nähes tema pallimängijaeeldusi – laagrites tundus, et tal on vutti lüües silmad ka külgedel ja kuklas! – ning teades tema kodu jalgpallilembust, olnuks teda esiteks võimatu ja teiseks kuritegelik kusagil mujal kinni pidada,” arutleb treener Margot Enniko.
Pärnu Kalevi linnaorienteerumine. Raio (paremal) koos klassivenna ja vutitrennikaaslase Rait Rodiga – nad on tänaseni sõbrad.
“See on autahvlipilt. Kooli autahvlile polnud Raiol suurt asja, aga KEK riputas edukate spordipoiste pilte üles küll,” ütleb ema.
Rahvatants ja pasunapuhumine ei õilistanud
Õpetajaskond püüdis Raiot veenda, et auväärne tegevus nagu rahvatants ja puhkpillimäng – erinevalt spordist – õilistavad inimest. Katse rahvatantsu kaudu õilsaks saada lõppes õige kähku, sest noore jalakeerutaja lolluste arsenali taluda käis juhendajale üle jõu, lihtsam oli koer poiss ukse taha saata. Pasunapuhumine lõppes libedal talvehommikul, kui Raio suure pasuna lömmi kukkus ja uut polnud kusagilt võtta.
“Minu juures käis ujumas ka Tiia Eeskivi, kes hiljem 400 meetri tõkkejooksus kümme Eesti rekordit püstitas. Tiia puhul tundsin samuti ära, kus ta õige ala on.
Ujumine tugevdas tõesti nii Raio kui ka Tiia tervist ja oli hea kehaline koormus. Ujujad treenisid ju valdavalt rohkem kui muude alade noorsportlased ja nende ettevalmistuse üle rõõmustasid Pärnus näiteks aerutamistreenerid.
Ujumine on rahustav ala. Iseküsimus muidugi, palju Raio-sugune rahuneda suutis. Ta tahtis igas harjutuses esimene olla ja kui teine samasugune kõrvale juhtus, võis seal kergesti kukepoksiks minna.
Raiole tuli igal sammul kasuks hea ja hell suhe emaga, nad tunnetasid teineteist. Mõnikord viis ema ta laupäevaks-pühapäevaks Urumarja laagrist koju, et poiss saaks “nädal aega esimene olemisest” toibuda. Emal oli nii käitudes õigus: esmaspäeva hommikul jõudis laagrisse tagasi puhanud ja lahinguvalmis Raio.”
Purjetaja Raio Piiroja karjäär jäi ühepäevaseks. “Treener käis koolis meid kutsumas ja muidugi olin järgmisel päeval platsis, kõik tuli ära proovida. Lootsin, et Optimist antakse istumise alla ja ma pääsen kohe jõele. Tühjagi, pettusin! Öeldi, et talv läbi ujume