kabetreeningute algusest. Pelgast kujutlusest, kuidas selline energiapomm võiks tundide kaupa laua taga nuputada, venis ema nägu pikale. Ometi pidas poeg paar kuud vastu, jõudis isegi Tallinnas maleturniiril käia, siis väsis. “No nii palju ma ikka selgeks sain, et Fredrikstadi vutitiimi laagrites polnud vaja malelaua taga häbisse jääda. Aga kui Eesti koondisega võistlustele lendasime, mängis alaliidu asepresident Mart Tarmak meie vastu pimemalet ja ikka võitis. Kord vaatasime poistega, et nüüd teeme talle ära, võiduni jäi kaks käiku. Kahjuks oli nende kahe käigu vahel Tarmaku käik ja selle järel lõin küll silmad maha.”
Pärnu 9. 8-klassilises koolis. Tagareas on Rait paremalt teine, Raul paremalt neljas ja Raio vasakult kolmas. Päris vasakul on nüüdne rahvusvahelise mainega kosmoseuurija Mart Vihmand. Keskmises reas seisab vasakul klassijuhataja Heili Ago, matemaatikaõpetaja, kes kahjuks ei saanud Raio teadmistest kuidagi vaimustuda.
Lemmiktrennist otse jooksuvõistlusele, Soome vastu
1997. aasta 15. jaanuaril toimus Tallinnas hallivõistlus, kus vastamisi olid Eesti spordigümnaasium ja Helsingi Mäkeläänrinne spordikool. Raio Piiroja soomlaste esinumbrile vastu ei saanud, aga hõbemedali andis 9.40,54 ometi.
“Aeg oli kehv,” ütleb Piiroja. “Tulin vutitrennist, füsioterapeut Mihkel Konsa võttis mu auto peale ja tõi sisuliselt otse starti.”
Lelle vutimehi juhendanud Sergei Ratnikov ütleb, et jaanuari keskel tegi meeskond üldkehalist ettevalmistust. Tol 15. jaanuaril tehti intervalljooks: 1200 meetrit, kolm ja pool minutit vahet, 1000 meetrit, kolm minutit vahet, 800 meetrit, kaks ja pool minutit vahet, 600 meetrit, kaks minutit vahet, 400 meetrit, poolteist minutit vahet, 200 meetrit minut vahet ja 100 meetrit täie auruga.
Piiroja leekis 100 meetri finišist otse Konsa autosse ja jõudis napilt 3000 meetri starti.
“Selliseks asjaks oli võimeline üksainus mees – Raio Piiroja,” sõnab spordigümnaasiumi tollane asedirektor Toomas Merila.
Kergejõustik – võistlemiseks, mitte treenimiseks
Üsna visalt jälitasid tulevast vutituusa kergejõustikutreenerid, aga nende alalt ei leidnud Raio Piiroja treeninguemotsiooni. Võistelda meeldis talle küll, kestusjooks tõi ka üsna väärt tulemusi. Näiteks 3000 meetri jooksule kulus Piirojal kümnendas klassis sekund alla üheksa minuti.
Pärnu jooksukorraldaja Priit Neeme räägib: “Kahe Staadioni jooksust veel varem, 1973. aastal alanud ja samuti senini toimuv Kadrijooks on tegelikult auväärsem. Kolmekilomeetrine võistlus toimub hilissügisel nõnda, et toob rajale nii hooaega lõpetavad suvealade kui ka alustavad talialade sportlased. Osalenud on eri alade maailmatipud, nagu aerutaja Jüri Poljans, sõudja Jüri Jaanson ja suusataja Andrus Veerpalu. 1994 tuli 15-aastane Raio Piiroja meeste seas teiseks. Tegin temaga autasustamisel intervjuu ja küsisin suurima sportliku unistuse kohta. “Võita kunagi Kadrijooks!” vastas koolipoiss viisakalt. Aastad läksid ja tõid Raiole veel Kadrijooksu teisi-kolmandaid kohti. Siis, 1999 tuli ta Eesti vutikoondise tähtsa mängijana taas ja võttis unistuste võidu!”
Piiroja oli 1999. aasta Kadrijooksu eel pidanud vutitiimiga kolm EM-mängu, löönud Fääri saartele oma esimese koondisevärava ja murdnud viimases heitluses Bosniaga ninaluu. Ta pidanuks nii kehalt kui ka vaimult väsinud olema. Aga spordiisu oli võitmatu, Kadrijooksul kadus ta spetside eest lihtsalt minema. Arnold Schmidt kaotas kolme, tulevane maratoniäss Roman Fosti juba 14 sekundiga.
“Raio osaleb Kadrijooksul endiselt, temast on saanud nagu maskott. Ta korraldab jooksu eel lastele menukalt soojendusvõimlemist,” jätkab Neeme.
Tallinna spordiinternaatkooli ehk TSIK-i kehaliste katsete Cooperi testil madistas Piiroja 1997. ja 1998. aastal tubli jooksumehe Priit Lehismetsaga kooli rekordi pärast, see käis käest kätte. Kui Piiroja oli läbinud 12 minutiga 3870 meetrit, kutsus Lehismets oma trenni poisid jänesteks. Need polnud klassikalised jooksujänesed, kes stardivad koos põhimehega ja jäävad ükshaaval maha – igaühel oli läbida oma lõik. Igatahes võttis Lehismets rekordi 3900 meetriga tagasi.
“Nojah, see käis au pihta, et jalgpallur kergejõustiklase jooksurekordi üle lõi. Kutsusin klassikaaslased kokku. Ega see nüüd teab kui kõva sats olnud, teised polnud ju jooksjad. Näiteks kuulitõukaja Raigo Toompuu piirdus sajameetrise vedamisega. Viimast vahetust, enne kui üksi jäin, jooksis koos minuga kümnevõistleja Indrek Turi. Kuid pole midagi öelda, Raio oli jooksus kõva! Keskmaal pannuks ma talle igal juhul ära, pikemas grupijooksus vist ka. Aga sedasi üksikult jaksas Raio vägevalt punnitada.”
Mitme mehe eest väljas
Klassivend Rait Rodi: “Vanalinna kooli traditsiooniline Jüriöö teatejooks toimus Pärnu Munamäe pargis. Klassi võistkonda kuulus viis poissi ja viis tüdrukut. Meie klassi sattusid kokku väga sportlikud lapsed ja meil õnnestus viiel esimesel aastal alati võistlus võita. Kuuendas klassis selgus, et meil pole erinevate asjaolude kokkulangemise tõttu võimalik välja panna viit tasemel poissi. Mis seal ikka, lahendust polnud vaja kaugelt otsida. Otsustasime, et Raio peab jooksma kaht etappi. Plaan toimis suurepäraselt ja napp võit oli taas meie. Läksin teise kooli, aga kuuldavasti jooksis Raio aasta hiljem kolme etappi.
Kõrgust hüppas Piiroja gümnaasiumipäevil 1.90 igasuguse eritrennita. 8. maiks 2001 oli ta mitmendat aastat vutikoondislane ja valmistus Kuressaares järgmise päeva Eesti ja Soome maavõistluseks. Kergejõustiklased tegid samas trenni ja Piiroja, suutmata kiusatusele vastu panna, proovis jalga. Ta ületas jalgpallisaabastes 1.90 esimesel katsel ja suure varuga. Mõni ime, et sellise põrkega vutikutt maailmakuulsatest ründajatest õhuvõitluses sageli jagu sai!
“Loomulikult polnud Raio meile tundmatu kuju, kui ta võistlustel kergejõustiklastele pahatihti tappa andis,” ütleb palju meistreid üles kasvatanud treener Ando Palginõmm, kes samuti Piirojaga läbirääkimisi pidas. “Raio jooksjaks ja hüppajaks meelitamine tundus siiski üsna lootusetu, teadsime ju, et ta elab jalgpalliperes. Hea, et Raio meie eest võistlema soostus, ja hea, et Roman Fosti vutimeestelt pika madina peale tagasi saime.”
“Fosti mängis vutti päris hästi, tal olnuks ka minu alal tulevikku,” mühatab Piiroja.
Spordigümnaasiumisse kutsus Piiroja “üle tulema” jooksutreener Uno Källe.
Kümnevõistlejate pealik Tõnu Kaukis uskus Piiroja mitmekülgsesse ettevalmistusse ja pakkus ka omalt poolt katust.
“Loodetavasti nägi Kaukis, kuidas odavisketreener Toomas Merila mulle oma piigi pihku pistis ja ma õige haleda viske tegin,” naerab Piiroja. “Merila kutsus tookord mind odaviskajate leeri, ütles, et mul peavad isalt odaviskaja geenid olema. Pärast mu viset raputas treener pead ja teatas tõsisel toonil: “Sa pole oma isa laps.”
Tiit Raudnagel võtab kokku: “Tema vastupidavus, hüppevõime ja võistlemisvajadus on loomupäraselt võimsad. Raiol on rasketes olukordades pöörane läbi seina minemise võime ja sedasi ta võistlemisest suurt kasu saabki. Jooksuvõistlustega kogutu kandus jalgpalli, kus võitlusvaimust sai Raio suurim trump. Lisaks sellele, et ta ise alla ei anna, ei lase ta ka teistel alistuda. Ta on liider, kes teised käima tõmbab, tema kõrval ei saa keegi end säästa. Ta leiab vajadusel jumal teab kust lisakäigu. Tal on kõiges tehtavas kirg sees.”
Kõikevõitev lõpuspurt, kahjuks liiga varane
Kaheksandaks klassiks polnud matemaatikatõed veel Raioni jõudnud. Ta ei tulnud Eesti noorte meistrivõistlustel Kadriorus 1500 m jooksu nelja ringi lugemisega toime.
Sportlane Piiroja alustas kõikevõitvat lõpuspurti ja pani vaid pisut imeks, et vastased nii kergesti maha suutis raputada. Raio tibukollased püksid püüdsid pilke, ent teised jooksjad teda mitte. Kui vutipoiss hakkas võidu märgiks käsi taeva poole tõstma, kuulutas kohtuniku kell viimase ringi algust. 400 meetrit hiljem lõpetas Raio medalita ja duši all kuulis teiste juttu: “See kollastes pükstes tola keeras kogu jooksu tuksi.”
Kuidas kuupalgad ja säästud trahvidele kulusid
Raio Piiroja liigitas end juba kümneaastasena kindlalt jalgpalluriks. Paraku ei suutnud