keda ma tunnen.
„Vaata, lapsuke, kui sa pole selleks valmis, siis sa pole selleks valmis. Kuigi mina leian, et see teeks sulle head. Tuulutaks painavad mõtted peast välja. Aitaks jälle jalule tõusta. See on neetult hea lugu ja me vajame seda. Sina vajad seda.”
Curry oli mind alati toetanud. Curry arvates võis minust saada veel tema kõige parem reporter, mu mõtteviis olevat ainulaadne. Kahe tööaasta jooksul olin ma järjepidevalt tema lootused õigustamata jätnud. Mõnikord ilmselgelt. Nüüd ma lausa tundsin, kuidas ta teisel pool kirjutuslauda kogu hingest soovib, et ma talle veidigi lootust annaksin. Ma noogutasin nii, nagu noogutaks enesekindel inimene.
„Lähen siis kohvrit pakkima.” Mu pihkudest jäid toolile higilaigud.
Mul pole probleeme tekitavaid lemmikloomi ega taimi, mida naaber peaks kastmas käima. Toppisin presentriidest kotti viie päeva vahetusriided – just nagu endale antud garantii, et olen enne nädala möödumist Wind Gapist läinud. Oma elamisele viimast pilku peale visates adusin järsku selle tõelist olemust. Korter nägi välja nii, nagu seal elaks gümnaasiumiõpilane: odav, ajutine ja üpris mage. Lubasin endale, et naastes investeerin korralikku diivanisse, preemiaks põrutava loo eest, mille ma kindlasti päevavalgele tirin.
Ukse kõrval laual seisis foto teismeea künnisele jõudnud minust, hoidmas süles umbes seitsmeaastast Mariani. Mõlemad naermas. Temal silmad üllatunult pärani, minul kinni pigistatud. Ma surun teda enda vastu ja tema lühikesed kondised sääred ripuvad üle mu põlvede alla. Ma ei mäleta, mis puhul see pilt on tehtud või mille üle me tookord naersime. Aastatega on sellest saanud meeldiv mõistatus. Mulle vist meeldibki mitte teada.
Ma käin alati vannis. Mitte duši all. Ma ei talu duši pritsimist, see paneb mu naha kihelema, nagu keegi oleks lülitile vajutanud. Nii ma siis katsin dušialuse resti õhukese motellirätikuga kinni, suunasin otsiku vastu seina ja istusin maha seitsme sentimeetri vee sisse, mis dušikabiini põrandale kogunes. Minust ujusid mööda kellegi häbemekarvad.
Ronisin veeloigust välja. Teist rätikut polnud, ma lippasin voodi juurde ja tupsutasin end odava poorsest materjalist tekiga kuivaks. Siis rüüpasin sooja viskit ja needsin jäämasinat.
Wind Gap asub umbes üksteist tundi Chicagost lõuna pool. Curry oli suuremeelselt eraldanud mulle päevaraha, millest pidi jätkuma üheks motelliööks ja hommikusöögiks, juhul kui ma einestan bensiinijaamas. Aga sihtpunkti jõudnud, pidin ma peatuma oma ema pool. Selle oli peatoimetaja minu eest ära otsustanud. Ma teadsin juba, milline saab olema vastuvõtt, kui ma ema ukse taha ilmun. Ehmunud sabistamine, käsi kohendab juukseid, kohmakas kallistus, mis lükkab mu viltu, nii et embus jääb poolikuks. Vabandamine segamini kodu pärast, mis tegelikult pole üldse segamini. Ja mesise ninnutamisega varjatud pärimine mu külaskäigu pikkuse kohta.
„Kui pikalt me saame sinu seltskonda nautida, musikene?” pärib ema. Mis tegelikult tähendab: „Millal sa ära lähed?”
Just tema viisakus on see, mis mind kõige hullemini ärritab.
Ma teadsin, et peaksin koostama mingi kava, märkima üles mõned küsimused. Selle asemel jõin veel viskit, neelasin paar aspiriini ja kustutasin tule. Konditsioneeri lurisev ketramine ja videomängu elektrooniline plõnksumine kõrvaltoas kussutasid mu unne. Mu kodulinn asus vaevalt viiekümne kilomeetri kaugusel, kuid ma vajasin veel seda viimast ööd sealt eemal.
Hommikul vohmisin sisse vanaks läinud moosipiruka ja põrutasin edasi lõuna poole, õhk muutus üha soojemaks ja maanteed palistasid lopsaka lehestikuga metsad. See osa Missourist on pahaendeliselt lame: tüütult tavaliste puudega metsamassiivi liigendab ainult kiirtee, mida mööda ma nüüd edasi liikusin. Sama vaade kordub iga paari minuti tagant.
Eemalt on Wind Gapi võimatu märgata – linna kõige kõrgemal hoonel on ainult kolm korrust. Kuid sõitnud veel kakskümmend minutit, teadsin juba, mis tuleb: kõigepealt ilmus nähtavale bensiinijaam. Selle ees konutas kamp teismelisi poisse, palja ülakehaga ja tülpinud. Samas lähedal seisis vana pikap; mähkmes jõnglane heitis pihuga õhku kruusakive, kuni ta ema autot tankis. Naine oli oma juuksed kuldseks värvinud, kuid pruunid juured olid juba kõrvadeni välja kasvanud. Ta karjus poistele midagi, mis mul sõidu peal kõrvust mööda läks. Peagi hakkas mets hõrenema. Ma möödusin lamamistoolidega promenaadiribast, relvaärist ja kangapoest. Järgmisena avanes vaade vanade majadega palistatud üksildasele tupikteele, see oli esimene etapp uuest elamurajoonist, mis jäi siiski rajamata. Ja siis viimaks linnapiir.
Nii nagu teevad lapsed surnuaiast mööda minnes, hoidsin ilma kindla põhjuseta hinge kinni, möödudes sildist, mis tervitas Wind Gapi saabujat. Viimasest korrast oli möödas kaheksa aastat, aga kõik need vaated olid mu mällu sööbinud. Seda tänavat edasi kõndides jõuaksin varsti majani, kus elas mu keskkooliaegne klaveriõpetaja, endine nunn, kelle hingeõhk lehkas munaroa järele. See jalgrada viib väiksesse parki, kus ma ühel läpatavalt palaval suvepäeval esimest korda suitsu tõmbasin. Varjuline puiestee suundub Woodberrysse, haigla juurde.
Otsustasin minna kõigepealt politseijaoskonda. See kössitab Main Streeti lõpus, ja nagu nimi ütleb, ongi tegemist Wind Gapi peatänavaga. Selle tänava äärest võib leida veel ilusalongi ja rauakaupluse, säästukaupluse Five-and-Dime, kust tõepoolest õnnestub viieka eest kaupa osta, nagu ka kaheteistkümne riiuliga raamatukogu. Riidepoest Candy’s Casuals saab džempreid, rullkaelusega pullovere ja sviitreid, mida kaunistavad pildid partidest ja koolimajadest. Enamik Wind Gapi korralikke naisi on kas õpetajad või emad või töötavad Candy’s Casuals-tüüpi kohtades. Veel paar aastat ja siit võib leida ka Starbucksi andmas linnale seda, mida siin pikisilmi oodatakse: valmis pakitud ja ette heaks kiidetud, peavoolu järgivat tänapäevasust. Seni tuleb leppida Rasvase Lusika kohvikuga, mida peab perekond, kelle nimi mul mitte kuidagi meelde ei jää.
Peatänav oli tühi. Mitte ühtegi hingelist ega autot. Kõnniteel loivas koer ilma peremeheta, kes teda enda juurde hõikaks. Iga tänavalaterna küljes oli kollane lint ja kehva kvaliteediga koopia väikese tüdruku fotost. Pidasin auto kinni ja tõmbasin lahti ühe sildi, mis oli teibitud viltuselt stoppmärgi külge lapse silmade kõrgusel. Keegi oli sildi kodus ise meisterdanud, pannud pealkirjaks „KADUNUD” priskete trükitähtedega, mis tuleks justkui värviliste viltpliiatsitega seest ära täita. Fotolt vaatas vastu taltsutamatu naeratuse ja uskumatult suure juuksepahmakaga tumedasilmne tüdruk. Sedasorti tüdruk, kelle kohta õpetajad ütlevad „temaga on tükk tegemist”. Mulle hakkas ta kohe meeldima.
Natalie Jane Keene
Vanus: 10. Kadunud alates 5. 11.
Viimati nähtud Jacob J. Garretti pargis, jalas sinised lühikesed teksased, seljas punasetriibuline T-särk
Helistada: 555-7377
Hellitasin lootust, et kuulen politseijaoskonda minnes uudist Natalie Jane’i leidmise kohta. Asjatu paanika. Vahepeal on selgunud, et tüdruk kas eksis ära või väänas metsas jala välja või jooksis kodunt ära ja mõtles siis ikkagi ümber. Siis istun mina jälle oma autosse ja sõidan tagasi Chicagosse ega pea mitte kellegagi vestlema.
Kuid seal selgus hoopis, miks linn nii tühi oli: pool linnarahvast oli läinud Põhja metsa läbi kammima. Jaoskonna sekretär lubas mul ootama jääda – jaoskonnaülem Bill Vickery pidi varsti lõunale tulema. Ooteruum oli petlikult hubane nagu hambaarsti juures; istusin nurka oranžile toolile ja asusin sirvima „Punast raamatut”. Minu lähedal seinal rippus pistikusse torgatud õhuvärskendaja, see paiskas ruumi ebaloomulikku lõhna, mis oleks pidanud meenutama värskendavat tuulekest vabas looduses. Pool tundi hiljem olin vaadanud läbi kolm ajakirja ja lõhnapahvakud ähvardasid mul südame pahaks ajada. Kui Vickery viimaks uksest sisse astus, nõksas sekretär peaga minu poole ja sosistas põnevil põlgusega: „Press.”
Vickery, veidi üle viiekümnene sale mees, oli oma vormiriided juba läbi higistanud. Särk kleepus rinnale ja püksid lotendasid seal, kus tagumik oleks neid täitma pidanud.
„Press?” Ta põrnitses mind üle ninale libisenud kahevaateliste prillide. „Mis väljaandest?”
„Jaoskonnaülem Vickery, mina olen Camille Preaker, Chicago Daily Post.”
„Chicago? Mispärast te