me oleksime kahekesi mingit salanõu pidanud. Viipas mulle viimaks, et ma talle järgneksin. „Ära ühenda kõnesid, Ruth.”
Sekretär pööritas silmi.
Bill Vickery kõndis minu ees läbi puupaneelidega koridori, mis oli ruuduline odavatest raamitud meriforelli- ja hobusepiltidest, kuni me jõudsime tema kabinetti, ilma akendeta ruumi, mis polnud tegelikult muud, kui kitsuke kamorka, seinad kaetud metallist kartoteegikappidega. Ta istus ja läitis sigareti. Mulle ei pakkunud.
„Ma ei taha seda suure kella külge panna, preili. Ma ei kavatse lubada, et see suure kella külge pannakse.”
„Kardan, jaoskonnaülem Vickery, et siin pole erilist valikut. Lapsed on ohus. Avalikkust tuleb teavitada.” Olin seda õigustust siia sõites keele peal proovinud. Sõnu, mis suunaksid süüdistused jumalate vastu.
„Ja mis teil sellest? Need pole teie kandi lapsed, nad on Wind Gapi lapsed.” Ta tõusis püsti ja istus kohe uuesti, sahistas paberitega. „Võin väita päris kindlalt, et mitte kunagi varem pole Chicago hoolinud Wind Gapi lastest.” Ta hääl ähvardas lause lõpus katkeda. Vickery pahvis suitsu, keerutas kobakat kuldsõrmust väikese sõrme ümber, pilgutas kähku silmi. Mõtlesin järsku hirmuga, ega ta ometi nutma hakka.
„Tei on õigus. Vaevalt küll. Kuulge, ma ei tee sellest mingit kõmulugu. Teema on oluline. Kui see peaks teid rahustama, siis ma olen ise ka Wind Gapist pärit.” Näed nüüd, Curry. Ma tõesti püüan.
Ta vaatas mulle otsa. Kinnitas pilgu mu näole.
„Mis on teie nimi?”
„Camille Preaker.”
„Miks mina teid ei mäleta?”
„Ma ei rikkunud kunagi seadust, söör.” Püüdsin lepitada teda kerge naeratusega.
„Teie pere on siis Preakerid?”
„Mu ema vahetas umbes kakskümmend viis aastat tagasi oma neiupõlvenime uue vastu välja. Adora ja Alan Crellin.”
„Aa. Neid ma tean küll.” Neid teavad kõik. Suur raha on Wind Gapis suur haruldus, vähemalt pärisraha. „Ja ikkagi mulle ei meeldi, et te tulite, preili Preaker. Te kirjutate oma artikli ja meie linn saab tuntuks ainult… selle poolest.”
„Avalikkuse tähelepanu võib isegi juurdlust edasi aidata,” pakkusin välja. „Varem on mõnel puhul aidanud.”
Vickery vajus hetkeks mõttesse, põrnitses kägardatud paberkotis lõunasööki, mis ootas lauanurgal. See levitas Bologna kastme lõhna. Ta pobises midagi JonBenét’st ja muust sellisest pasast.
„Tänan, ei, preili Preaker. Ja ma ei kommenteeri. Ma ei saa anda kommentaare poolelioleva juurdluse kohta. Võite mind tsiteerida.”
„Kuulge, mul on õigus siin olla. Teeme siis asja lihtsamaks. Teie annate mulle natuke teavet. Vähemalt midagi. Siis ma teid mõnda aega rohkem ei tülita. Ma ei taha teie tööd enam raskemaks teha. Aga mina pean tegema oma tööd.” Ka selle dialoogijupi olin ma kusagil St. Louisi lähistel ette valmistanud.
Ma lahkusin politseijaoskonnast Wind Gapi kaardi fotokoopiaga; jaoskonnaülem Vickery oli teinud väikese risti sinna, kust eelmisel aastal oli leitud mõrvatud tüdruku surnukeha.
Ann Nash, vanus üheksa aastat, leiti 27. augustil Falls Creekist, kivisest kõva kohinaga ojast keset Põhja metsa. Sellest saati, kui ta 26. hilisõhtul kaduma läks, oli rühm vabatahtlikke teda metsast otsinud. Siiski olid need jahimehed, kes tüdruku koidikul veidi pärast viit üles leidsid. Ohver oli kesköö paiku hariliku pesunööriga surnuks kägistatud, see oli tal kahekorra ümber kaela. Laip oli visatud ojasse, kus oli pärast suvist pikaajalist põuda madal veetase. Pesunöör oli suure kivi külge kinni jäänud ja laisalt voolav vesi oli surnukeha terve öö õõtsutanud. Matustel jäi kirstu kaas suletuks. Oligi kõik, mida Vickery nõustus mulle avaldama. Isegi selle vähese välja pinnimisele kulus mul terve tund.
Helistasin raamatukogu telefoniautomaadist otsimiskuulutuse numbrile. Vanemapoolne naisehääl väitis selle olevat Natalie Keene’i vihjetelefoni, kuigi ma kuulsin taustal nõudepesumasina surinat. Ta ütles mulle, et tema teada jätkuvad otsingud Põhja metsas. Vabatahtlikud peavad lähima maantee ääres ennast kirja panema ja ise joogivett kaasa võtma. Oodata oli uut kuumarekordit.
Otsingute alguspunktis istus kanges poosis neli heledapäist tüdrukut maha laotatud piknikulinal otse päikeselõõsas. Nad osutasid ühe teeraja poole ja soovitasid seda mööda edasi minna, kuni ma teistele järele jõuan.
„Mida teie siin teete?” päris neist kõige kenam. Õhetava näo ümarus viitas vaevalt teismeikka jõudnud tüdrukule, ka juuksed olid tutipaeltega keskelt lahku seotud, aga rinnad, mida ta uhkelt õieli ajas, olid täiskasvanud naise mõõtu. Sellise naise, kellel on vedanud. Ta naeratas, nagu tunneks mind, ometi oli see võimatu, tüdruk pidi käima alles algkoolis, kui mina viimati Wind Gappi külastasin. Sellegipoolest oli tema välimuses midagi tuttavat. Ta võis olla mõne mu kunagise koolikaaslase tütar. Vanus oleks klappinud, kui keegi neist oleks kohe pärast keskkooli lõppu kogemata rasedaks jäänud. Mis polnud üldsegi võimatu.
„Tahan lihtsalt aidata,” vastasin.
„Just,” ironiseeris plika ega pööranud mulle rohkem tähelepanu, vaid keskendus varbaküünelt laki lahti näppimisele.
Astusin krudisevalt kuumalt killustikult metsa puude vahele, kuid seal oli isegi veel palavam. Õhk tundus niiske nagu džunglis. Mu pahkluid kriipisid kuldvits ja mets-mürgipuu ja igal pool heljusid ringi kallaspapli valged ebemed, lipsasid suhu, kleepusid käsivartele. Mulle tuli järsku meelde, kuidas me lastena nimetasime neid haldjakleitideks.
Kaugemal hüüdsid inimesed Natalie nime, kolm silpi tõusid ja langesid nagu laulus. Veel kümme minutit kiiret kõndi ja ma nägin neid: umbes poolsada inimest liikus edasi pikas rivis, metsaalust enda ees kepiga läbi kombates.
„Halloo! On teil mingeid uudiseid?” hõikas õllekõhuga mees, kes oli mulle kõige lähemal. Ma astusin metsateelt kõrvale ja laveerisin puude vahelt tema juurde.
„Kas saaksin ka kuidagi aidata?” Ma polnud veel valmis reporterimärkmikku välja võtma.
„Te võite siin minu kõrval koha sisse võtta,” soovitas mees. „Abivägi kulub ikka ära. Läheb libedamalt.” Astusime mõnda aega vaikides, mu paarimees ainult peatus aeg-ajalt, et märja röginaga köhatada.
„Mõnikord ma mõtlen, et peaks selle metsa siin lihtsalt maha põletama,” teatas ta äkitselt. „Paistab, et siin ei juhtu kunagi midagi head. Kas teie olete Keene’ide sõber?”
„Kui aus olla, siis ma olen reporter. Chicago Daily Post’ist.”
„Mmm… No mis sa kostad. Kavatsete sellest kõigest kirjutada?”
Järsku kaikus puude vahel kellegi hädahüüd, tüdruku karjatus: „Natalie!” Mu peopesad tõmbusid higiseks, kui hakkasime hääle suunas jooksma. Nägin komistavaid kogusid meile vastu tulemas. Plaatinablond teismeline tüdruk sööstis meist mööda metsateele, nägu punane ja krimpsus. Ta koperdas nagu joomahulluses, karjus taeva poole Natalie nime. Keegi vanem mees, võib-olla ta isa, jõudis talle järele, võttis tal kõvasti ümbert kinni ja talutas metsast välja.
„Kas nad leidsid ta üles?” hüüdis mu uus sõber.
Ühine pearaputus. „Tal võis lihtsalt liiga õudne hakata,” hõikas üks teine mees vastu. „Liiga ränk tema jaoks. Üleüldse ei peaks tüdrukud siia metsa tulema, arvestades olukorda.” Mees vaatas tähendusrikkalt minu poole, võttis nokatsi peast, et sellega laubalt higi pühkida, ja asus siis jälle kepiga kõrget rohtu tuuseldama.
„Kurb töö,” märkis mu paarimees. „Kurb aeg.” Me liikusime aeglaselt edasi. Lõin jalaga eemale roostes õllepurgi. Siis veel ühe. Üks lind lendas mu eest silmakõrguselt läbi, muutis kurssi ja lendas otse üles puulatvadesse. Ootamatult kargas mu randmele rohutirts. Nagu kõhedusttekitav enne.
„Ega te pahaks ei pane, kui ma pärin teie arvamust selle kõige kohta?” Võtsin välja oma märkmiku ja lehvitasin