ehitisi, mille keskmes püüab pilku garaaž. Nägin majale lähenedes juurdesõiduteel räpast heledapäist poisikest, kes istus tema jaoks lootusetult väikesel titade kiik-jalgrattal ja sõtkus pingutusest puhisedes pedaale. Rattad käisid ta raskuse all lihtsalt tühjalt ringi.
„Tahad, ma lükkan hoogu?” küsisin autost välja ronides. Ma pole küll lastega suhtlemisel kuigi osav, aga mõtlesin, et proovida ju võib. Mind hetk aega vaikides vahtinud, torkas poiss näpu suhu. Varrukateta särk libises üles ja paljastas mulle tervituseks ümmarguse punnis kõhu. Bobby juunior jättis rumala ja pelgliku mulje. Nashide „viimaks ometi” poeg polnud täitnud vanemate lootusi.
Astusin talle sammu lähemale. Poiss kargas püsti, kiik-jalgratas nii tihedalt kere külge kiilunud, et see alles jooksu pealt lahti tuli ja kolinal maha langes.
„Issi!” Laps jooksis ulgudes maja poole, nagu ma oleksin teda näpistanud.
Kui ma ukse juurde jõudsin, ilmus lävele mees. Mu pilk rändas temast mööda esikusse, kus vulises miniatuurne purskkaev. Kolm rannakarbi kujulist kaussi ülestikku ja kõige tipus väikese poisi kuju. Ma haistsin läbi putukavõrgu seisnud vee lehka.
„Kuidas ma saan teid aidata?”
„Kas teie olete Robert Nash?”
Mees oleks nagu järsku ära vajunud. Võis arvata, et kui isale tuldi teatama tütre surmast, oli politsei kõigepealt täpselt sama küsimuse esitanud.
„Mina olen Bob Nash.”
„Palun vabandust, et ma teid teie kodus tülitan. Mu nimi on Camille Preaker. Olen siit Wind Gapist pärit.”
„Mhmhm.”
„Aga kolisin Chicagosse, kus ma olen Daily Post’i reporter. Me tahaksime kirjutada… Me oleme siin Natalie Keene’i pärast ja teie tütre mõrva pärast ka.”
Ma tõmbusin pingule karjumise, ukse nina ees kinni löömise, sõimu või isegi obaduse ootuses. Bob Nash surus käed sügavale taskusse ja kõigutas end kandadel taha.
„Me võiksime vestelda magamistoas.”
Ta hoidis ust minu jaoks lahti ning ma alustasin teekonda läbi kaootilise elutoa, kahel pool pesukorvid üle ääre rippuvate kortsus voodilinade ja pisikeste T-särkidega. Möödusin järgmiseks vannitoast, kus pilku püüdis keset põrandat vedelev tualettpaberirulli tühi südamik. Edasi tuli koridor, mille seinu kaunistasid määrdunud kilega kaetud pleekinud fotod: väikesed heledapäised tüdrukud jumaldavas ringis ümber titeeas väikevenna; noor Nash, käsi jäigalt ümber pruutkleidis nooriku, mõlema sõrmed tordilõikamise nuga hoidmas. Sisenenud kokkusobitatud kardinate ja päevatekiga magamistuppa, kus oli peale voodi veel tilluke tualettlaud, sain ma viimaks aru, miks Nash vestlemiseks selle ruumi valis. See oli maja ainus tuba, mis viitas korralike inimeste eluasemele – nagu tsivilisatsiooni viimane kants pealetungiva džungli serval.
Nash istus voodi ühele servale, mina teisele. Toole polnud. Meid oleks võinud pidada kaheks algajaks näitlejaks amatöörlikus pornofilmis. Kui mitte kumbki poleks hoidnud käes kirsilimonaadi, mille majaperemees oli tee pealt kaasa võtnud. Nash oli hoolitsetud välimusega mees: korrapärase kujuga vuntsid, laubalt taandumist alustanud blondid juuksed geeliga üle pea kammitud, erkroheline polosärk teksapükste sisse torgatud. Oletasin, et just tema on see, kes magamistuba korras hoiab – siin valitses just selline ilustamata ontlikkus, mille võiks saavutada ülearu kõvasti pingutav poissmees.
Ta ei vajanud usutluse alustamiseks eelmängu, olin talle selle eest tänulik. Mul on siis alati tunne, nagu peaksin oma pimekohtingukaaslast meelitustega moosima, kuigi mõlemad teavad, et lõpuks maandutakse ikkagi voodis.
„Ann oli terve selle suve jalgrattaga ringi tiirutanud,” alustas mees ilma palumata. „Terve suvi ainult ümber meie kvartali. Mu naine ja mina ei lubanud tal kaugemale minna. Ta oli alles üheksane. Me oleme väga hoolsad vanemad. Aga siis lõpuks, veidi enne kooliaasta algust, ütles mu naine, et olgu pealegi. Ann muudkui nuias ja nii minu naine ütleski, et olgu, Ann tohib sõita rattaga oma sõbranna Emily poole. Ta ei jõudnud kunagi pärale. Kell oli kaheksa, enne kui me seda taipasime.”
„Mis kell ta kodunt lahkus?”
„Seitsme paiku. Nii et kusagil tee peal, kusagil kümne kvartali majade vahel said nad ta kätte. Mu naine ei anna seda endale iialgi andeks. Mitte iialgi.”
„Mida te mõtlete selle „said nad ta kätte” all?”
„Nemad, tema, kes iganes. See värdjas. See haige lapsetapja. Siis, kui mu pere ja mina magame, kui teie sõidate ringi ja teete oma reporteritööd, luusib seal kusagil üks tüüp, kes jahib lapsi, et neid ära tappa. Sest teie ja mina, me teame väga hästi, et väike Keene’i tüdruk ei läinud lihtsalt kaduma.”
Ta jõi oma limonaadi ühe lonksuga lõpuni, pühkis suud. Tsitaadid olid hästi valitud, olgugi ehk liiga lihvitud. Minu kogemuse põhjal oli see tavaline nähtus ja otseselt seotud ajaga, mida usutletav tavatseb veeta televiisorit vaadates. Mitte kuigi ammu küsitlesin üht naist, kelle kahekümne kahe aastase tütre oli mõrvanud tema kallim, ja ema põimis jutu sisse lause, mis oli sõna-sõnalt pärit eelmisel õhtul teleris näidatud kohtuseriaalist, mida minagi olin juhtunud vaatama: Tahaksin öelda, et mul on poisist isegi kahju, aga nüüd ma kardan, et ei suuda enam kunagi kaasa tunda.
„Niisiis, härra Nash, on teil mingeidki mõtteid selle kohta, kes oleks võinud soovida halba teile või teie perekonnale, valides selleks Anni ründamise?”
„Preili, ma müün toole, ergonoomilisi toole, vaat selline amet on mul, kusjuures ma olen veel telefonimüüja. Kontor asub Haytis, mul on seal kaks kolleegi. Ma ei kohtu inimestega. Mu naine töötab poole kohaga kohaliku keskkooli kantseleis. See pole pinnas, millest võiks võrsuda midagi dramaatilist. Keegi lihtsalt otsustas meie väikese tütre ära tappa.” Ta ütles seda tuimalt nagu inimene, kes ei jaksa mingit mõtet lõpmatuseni tagasi tõrjuda.
Bob Nash läks klaasist lükandukse juurde magamistoa ühes seinas. Sealt pääses väikesele terrassile. Ta tegi ukse lahti, kuid ei astunud välja. „Kurjategija võis olla homo,” ütles ta. Siinkandis kujutab see sõna endast eufemismi.
„Miks te nii arvate?”
„Ta ei vägistanud oma ohvrit. Kõigi meelest on see sedasorti mõrva puhul haruldane. Minu meelest on see ainus, mille eest võiks lausa õnne tänada. Parem juba tapku, ainult ärgu vägistagu.”
„Seksuaalsest vägivallast polnud siis üldse mingeid märke?” küsisin poolihääli ja lootsin, et see kõlab malbelt.
„Mitte mingeid. Kehal polnud isegi verevalumeid ega haavu ega muid jälgi… piinamisest. Mõrvar lihtsalt kägistas ta surnuks. Ja kiskus hambad välja. Kuulge, ma tegelikult ei mõelnud seda, mis ma ennist ütlesin, et parem tapetud kui vägistatud. Rumal minust niimoodi öelda. Kuigi te vist mõistate, mida ma mõtlesin.”
Ma vaikisin, lasksin makil lindistamist jätkata, jäädvustada minu hingamist, Nashi jääkuubikute klõbinat, võrkpallimängu mütsatusi, mis hämarduvas õhtus kandusid meieni naabermaja juurest.
„Issi?” Ilus blond tüdruk, hobusesaba taljeni, piilus sisse magamistoa paokil ukse vahelt.
„Mitte praegu, kullake.”
„Mul on kõht tühi.”
„Sa leiad ise endale midagi,” ütles Nash. „Külmikus on vahvleid. Hoolitse selle eest, et Bobby ka sööks.”
Tüdruk jäi veel veidikeseks paigale, pilk puurimas vaipa oma jalge ees, kuid pani siis ukse vaikselt kinni. Mind hakkas huvitama, kus on laste ema.
„Kas teie olite kodus, kui Ann siit viimast korda lahkus?”
Ta vaatas mind pead kallutades, hingas läbi hammaste sisse. „Ei. Ma olin Haytist koju tulemas. Sealt on tund aega sõita. Ma ei teinud oma tütrele halba.”
„Ma ei mõelnud seda nii,” valetasin. „Mõtlesin ainult, et kas te jõudsite teda veel tol õhtul näha.”
„Ma nägin teda hommikul,” ütles Nash.