papale.”
Algul räägiti haigest, siis ilmast, kangetest külmadest ja huntidest, kes öösiti väljadel ringi hulguvad. Preili Rouault ei tundnud maaelust mingit rõõmu, eriti veel nüüd, kus ta peaaegu üksinda terve talumajapidamise eest hoolt kandis. Et võõrastetuba oli jahe, siis lõdises ta süües ühtlugu, nii et täidlased huuled, mida tal oli kombeks vaikusehetkedel närida, pisut veelgi täidlasemad paistsid.
Ta kaela raamis valge mahapööratud krae. Kahte ronkmusta juustevihku, mis olid nii siledad, et nägid välja nagu ühest tükist, eraldas pealael peenike, koljuluu kumerusel pisut kaarduv lahk; kuklas koondusid juuksed lopsakasse sõlme, vaevalt paljastades kõrvanibusid, oimukohtadel aga kooldusid lainekesena, mida maaarst siin esimest korda elus tähele pani. Põsed roosatasid. Meeste kombel kandis ta kahe pihikunööbi vahel kilpkonnaluust raamidega silmaklaase.
Kui Charles oli veel kord käinud ülakorrusel isa Rouault'ga jumalaga jätmas, seisis peretütar akna all, laup vastu ruutu, ja vaatas aeda, kus tuul oli oakepid ümber lükanud. Neiu pöördus ümber.
„Kas teil on midagi puudu?” küsis ta.
„Ratsapiits on kadunud, vabandage väga,” seletas Charles.
Ja ta hakkas otsima voodi pealt, uste tagant, toolide alt. Piits oli seina ja nisukottide vahele kukkunud. Preili Emma märkas seda. Ta küünitas üle kotivirna. Viisakusest ruttas Charles appi, ja kui temagi samasuguse liigutusega käe sirutas, riivas ta rinnaga kergelt neiu selga, mis kumerdus tema all. Neiu ajas end õhetades sirgu ja vaatas üle õla, ulatades Charles'ile tema härjasoora kätte.
Selle asemel et Les Bertaux'st kolme päeva pärast läbi astuda, nagu lubatud, oli Charles juba järgmisel päeval uuesti kohal ja käis edaspidi reeglipäraselt kaks korda nädalas, arvestamata juhuvisiite, mida ta aeg-ajalt justkui kogemata tegi.
Kõik läks muide hästi. Paranemine kulges, nagu ette nähtud, ja kui isa Rouault pooleteise kuu pärast püüdis juba ilma kõrvalise abita oma urus ringi koperdada, hakati härra Bovaryd silmapaistvate võimetega meheks pidama. Härra Rouault kinnitas, et Yvetot' või koguni Roueni parimad arstid poleks teda rutem terveks ravinud.
Charles ise ei küsinud endalt, mispärast ta nii meelsasti Les Bertaux's käib. Ja kui niisugune küsimus olekski kerkinud, oleks ta oma õhinat kindlasti seletanud juhtumi tõsidusega või vahest ka priske honorari lootusega. Aga kas siis sellepärast muutusid visiidid tallu tema hallis argipäevas nii veetlevaks erandiks? Neil hommikuil tõusis ta varakult, asus tuhatnelja teele, kihutas hobust tagant, tuli vahepeal sadulast maha, et rohu sees saapaid puhastada, pani enne sissesõitu mustad kindad kätte. Talle meeldis õuele astuda, rõhuda õlaga vastu väravalatti, talle meeldis õuemüüril kirev kukk, meeldisid sulased, kes tohtrile vastu ruttasid. Talle meeldis saraalune ja tall; talle meeldis isa Rouault, kes tohtrile patsi lõi ja teda oma elupäästjaks nimetas, talle meeldis preili Emma puukingakeste klõbin köögi puhtakspestud kivipõrandal. Kõrged kontsad tegid neiu natuke pikemaks, ja kui Charles ta kannul käis, jälgis ta, kuidas puutallad kiire terava plaksuga vastu kanda lõid.
Alati tuli neiu Charles'i välistrepile saatma. Kui tohtri ratsut ei olnud veel ette toodud, jäi ta sinna ootama. Jumalagajätusõnad olid juba lausutud, enam ei räägitud. Neiu seisis valju tuule käes, mis sasis ta tõrksaid kuklakarvakesi või pani puusal lipendama põllepaelad, mis plagisesid nagu vimplid. Ükskord sula ilmaga, kui puutüved aias leemendasid ja lumi hoonete katustel sulas, seisatas ta lävel, läks tõi siis sirmi ja lõi lahti. Tuvirinna karva siid, mis päikesekiiri läbi laskis, heitis ta valgele näonahale virvendavaid helke. Ta naeratas sirmi alt malbele päevasoojale vastu. Oli kuulda, kuidas veetilgad ükshaaval pinguletõmmatud siidile potsatasid.
Kui Charles tegi oma esimesi käike Les Bertaux'sse, ei jätnud noorproua Bovary kunagi haige tervise järele pärimata, ja oma kahekordses raamatupidamises oli ta härra Rouault'le koguni eraldanud ilusa puhta lehe. Aga kui ta teada sai, et on olemas peretütar, läks ta kohe lähemaid andmeid hankima; ja talle räägiti, et preili Rouault on käinud ursuliinide kloostrikoolis, et ta on kuuldavasti saanud eeskujuliku hariduse ja et ta järelikult tunneb maateadust, oskab tikkida, joonistada, välja õmmelda ja klaverit mängida. See veel puudus!
Ah sellepärast Charles'il siis nägu särab peas, sellepärast ta siis, kui Les Bertaux'sse sõidab, panebki uue vesti selga, kartmata riiet vihmaga rikkuda. Tähendab – see naine! See naine!..
Ja vaistlikult hakkas ta preili Rouault'd vihkama. Algul kergendas ta südant mõistaandmisega. Charles ei saanud neist aru. Siis tulid otsesed märkused, millele Charles ei reageerinud, kartes lausa tormi välja kutsuda, ja lõpuks äkkrünnakud, millele mees lihtsalt ei osanud vastata. – Millest see tuleb, et ta ikka veel Les Bertaux' vahet käib, kuigi härra Rouault on paranenud ja arve on neil inimestel pealegi siiamaani maksmata? Ahaa! See tuleb sellest, et seal elutseb üks naisisik, kes oskab vestelda, kunstõmbleja, kaunishing! Sedasama Charles armastabki: temal on nüüd vaja linnapreilisid! Ja noorproua Bovary jätkas:
„Ah et isa Rouault' tütar olla linnapreili! Ärgu aetagu lapsejuttu! Vanaisa oli lambakarjus, neil on üks nõbu, kes kakluse pärast pidi äärepealt kohtu alla minema. Ega maksa ikka nii suureline olla ja pühapäeviti kirikus siidkleidiga eputada nagu mõni krahvinna. Ja muuseas, kui mullune rapsisaak poleks välja aidanud, oleks vaene vanamees maksuvõlgadega püsti hädas olnud!”
Ära vintsutatud, katkestas Charles käigud Les Bertaux'sse. Pärast suurt pisaratevalamist ja suudlustevihma, kuumas armuplahvatuses laskis Héloïse abikaasal missaraamatu peal vanduda, et see enam sinna jalga ei tõsta. Charles kuulas sõna. Aga tema ihade julgus tõstis mässu ta käitumise orjalikkuse vastu ja omamoodi lapsiku silmakirjalikkusega leidis ta, et keeld preili Rouault'ga kohtuda annab talle õiguse neiut armastada. Lesk oli pealegi lahja, tal olid pikad hambad; ta kandis igal aastaajal väikest musta rätti, mille nurk kõlkus abaluude vahel. Tema kõva pihta pitsitas liiga lühike kleit nagu tupp, mille alt paistsid hallides sukkades suured jalad, kingapaelad ristamisi ümber kederluu seotud.
Charles'i ema käis noorpaari aeg-ajalt vaatamas. Juba mõne päevaga oskas minia teda poja vastu üles ässitada; ja nagu kaks nuga hakkasid nad teda oma märkuste ja tähelepanekutega hekseldama. Ta ei tohi nii palju süüa! Mis mõttega igale sisseastujale napsi pakkuda? Mis rumal põikpäisus see on, et ta ei taha flanellpesu kanda!
Varakevadel aga juhtus nii, et Ingouville'i notar, kelle hoolde oli usaldatud Dubuci lese varad, tegi ühel heal päeval putket merede taha, viies kaasa kõik oma kontoris leiduva raha. Tõsi küll, Héloïse'il oli muudki varandust, sealhulgas laevaosa, mida hinnati kuue tuhande frangi peale, ja maja Saint-François' tänavas. Ometi ei olnud kogu sellest paljuräägitud varandusest peale vähese mööbli ja natukese pudipadi noorpaari majapidamises seni märkigi nähtud. Nüüd oli aeg selgust nõuda. Ja tuli välja, et Dieppe'i maja oli alusmüürini hüpoteekidest uuristatud; kui palju noorik oli notari juurde talletanud, teadis ainult jumal ise, ja laevaosa polnud rohkem väärt kui kolm tuhat eküüd. Tähendab, see naisterahvas oli luisanud! Raevuhoos lõi vanahärra Bovary tooli vastu põrandat puruks ja süüdistas naist, et see on poja elu ära rikkunud, pannes ta paari setukaga, kelle rakmed ei ole naha hindagi väärt. Sõideti Tostes'i. Klaariti arveid. Oli inetuid stseene. Nuttes viskus Héloïse Charlesi'i rinnale, vannutades meest, et see teda oma vanemate eest kaitseks. Charles püüdis naise eest kosta. Vanemad vihastasid ja sõitsid minema.
Aga hoop oli antud. Nädala aja pärast, hoovis pesu välja riputades, hakkas Héloïse verd köhima ja järgmisel päeval, parajasti kui Charles selja pööras, et kardinaid ette tõmmata, ütles ta: „Oh mu jumal!”, õhkas ja kaotas teadvuse. Ta oli surnud! Vaat kus üllatus!
Kui kalmistul kõik läbi sai, läks Charles koju. Majas polnud hingegi. Ta läks üles magamistuppa, silmas seal naise kleiti, mis ikka veel alkoovis rippus. Siis toetus ta kirjutuslaua najale ja vajus terveks õhtuks leinalisse mõtiskellu. Naine oli teda ju siiski armastanud.
III
Ühel hommikul tõi isa Rouault Charles'ile oma terveks tehtud jala eest tasu: seitsekümmend viis franki neljakümnesoulistes müntides ja kalkuni. Ta oli tohtri suurest kaotusest kuulda saanud ja lohutas teda, nagu oskas:
„Ma