Madame Bovary. Gustave Flaubert

vilju suurest puust, mis on kõrgem kui kellatorn, või lippab paljajalu läbi liiva talle linnumune tooma.

      Kui ta sai kolmeteistaastaseks, viis isa ta ise linna kloostrikooli. Nad peatusid ühes Saint-Gervais' linnajao võõrastemajas, kus õhtusöök anti maalitud taldrikuilt, mis kujutasid preili de La Vallière'i elujuhtumusi. Noakriipsudest tükati katkenud kirjad ülistasid usku, südameheadust ja õukonna hiilgust.

      Kloostris ei tundnud ta algul hoopiski igavust – vastupidi, talle meeldis olla vagade õdede seltsis, kes püüdsid lapse meelt lahutada, viies ta kabelisse, kuhu pääses söögisaalist läbi pika koridori. Vahetunnis mängis ta võrdlemisi vähe, taipas aga hästi katekismust, ja härra vikaari kõige raskematele küsimustele vastas alati just tema. Elades niimoodi kogu aeg klassitundide leiges õhustikus, kalbete naiste hulgas, kes kandsid vaskristidega palvenööri, vajus ta tasapisi sellesse müstilisse raugusse, mida levitab altarilõhn, pühitsetud vee anuma jahedus ja küünlasära. Missat jälgimata silmitses ta oma palveraamatus taevasinise randiga vagasid vinjette, härdus viga saanud tallest, Jeesusüdamesse puurduvaist teravaist nooltest ja vaesest Õnnistegijast, kes Kolgata teel komistab. Lihasuretamise mõttes oli ta päev otsa söömata. Ta murdis pead, millise tõotuse katsumust enda peale võtta.

      Pihil käies mõtles ta välja pisikesi patte, et saaks kauem hämaras põlvitada, käed risti, nägu võre kõrgusel, preestri sosin kõrvus. Tähendamissõnad taevasest peigmehest, abikaasast ja armukesest ning igavesest abielust, mis jutlustes sageli ette tulid, sütitasid tema hinges ootamatult magusaid tundmusi.