kõrgemale tõstis.
Charles'il polnud tahtmist nalja teha, oma pulmas ta ei hiilanud. Kõigile kohustuslikele aasimistele, kalambuuridele, kahemõttelisustele, meelitustele ja lõõpimistele, millega peovõõrad teda õnnistasid sellest hetkest peale, kui supp lauale toodi, vastas ta üsna kahvatult.
Järgmisel päeval oli ta seevastu nagu ümber sündinud. Tundus, nagu oleks pigem tema ise toonane neitsi, sest noorik ei lasknud midagi välja paista, millest oleks võinud järeldusi teha. Ka kõige terasemad ei osanud midagi kosta, ja kui ta juhtus mööda minema, seirasid nad teda määratu vaimupingutusega. Charles aga ei varjanud midagi. Ta hüüdis Emmat oma naiseks, sinatas teda, küsis igaühelt tema järele, otsis teda igalt poolt taga ja vedas teda ühtepuhku õue, kust puude vahelt paistis, kuidas ta naisele käe ümber piha pani ja tema kohale kummardunult ringi kõndis, kortsutades peaga nooriku rinnaloori.
Kaks päeva pärast pulmi sõitis noorpaar minema. Patsientide pärast ei tohtinud Charles kauemaks ära jääda. Isa Rouault andis kojusõiduks oma vankri ja saatis neid Vassonville'ini. Seal suudles ta tütart viimast korda, ronis vankrist maha ja hakkas tagasi minema. Sadakond sammu astunud, jäi ta seisma, vaatama, kuidas eemalduva sõiduki rattad tolmu üles keerutasid, ja ohkas kõigest südamest. Siis tulid talle meelde enda pulmad, möödunud ajad, naise esimene rasedus. Eks temagi oli sel päeval südamest rõõmus, kui ta nooriku äia juurest koju tõi, traavides läbi lume, naine selja taga hobuse laudjal. Oli ju jõuluaeg, väljad üleni valged; naine toetus ühe käega tema õlale, teisega hoidis kõvasti korvi; tanu pikad pitspaealad lipendasid tuules ja sattusid ratsanikule vahetevahel otsapidi suhu, ning kui ta pead pööras, nägi ta noorikut enda lähedal, pea tema õlal, nägi ta roosatavat näokest, mis sõnatult naeratas tanu kuldnaastu all. Et sõrmi soojendada, pistis noorik vahel käe mehe põue. Kui ammu see kõik oli! Nende poeg võiks praegu kolmekümneaastane olla! Ta vaatas veel kord tagasi, aga teel polnud enam midagi näha. Ta tundis end nukrana nagu tühjaks kolitud maja. Ja et need õrnad mälestused segunesid ta ajus pulmatralli aurudega, tekkis tal hetkeks tahtmine kirikuaiast läbi astuda. Aga samas hakkas ta kartma, et sealne vaatepilt teeb ta veelgi nukramaks, ja ta läks otsemat teed koju.
Härra ja proua Bovary jõudsid Tostes'i kella kuue paiku. Naabrid kogunesid akendele tohtri noort naist kaema.
Vana teenija tuli vastu, tervitas, vabandas, et lõuna pole veel valmis, ja soovitas proual vahepeal uus eluase üle vaadata.
V
Telliskivist esikülg oli tänavaga või õigemini maanteega täpselt ühel joonel. Välisukse taga rippusid valjad, kitsa kraega mantel, must nahkmüts, ja nurgas maas vedeles paar puhastamata säärekaitseid, kuivanud porikorbaga koos. Paremale poole jäi saal, teiste sõnadega ruum, kus söödi ja vabal ajal istuti. Kanaarilinnukollane tapeet, mida ülevalt ääristas luitunud lillevanik, võbises väljaveninud kotiriidel laest kuni põrandani. Valgest kalingurist punase kandiga kardinad olid aknaserva kokku lükatud ja kitsukesel kaminasimsil uhkeldas Hippokratese peaga lauakell, sellest kummalgi pool ovaalse klaaskupli all hõbetatud küünlajalg. Saali vastas üle koridori asus Charles'i vastuvõtutuba, väike, umbes kuue sammu laiune ruum laua, kolme lihtsa istme ja kirjutuslauatooliga. Kuusepuust raamaturiiuli peaaegu ainsaks kaunistuseks oli „Arstiteaduse sõnastik”, mille brošeeritud lahtilõikamata köited olid palju kordi käest kätte käies tublisti kannatada saanud. Kõnetundide ajal imbusid praelõhnad läbi seina ja köögis jälle oli kuulda, kuidas haiged vastuvõtutoas köhisid ja oma haiguslugu heietasid. Vahekäigu lõpus asus otse talliesisele hoovile avaneva uksega tuba, kus oli ahi ja mida nüüd kasutati puukuuri, kolikambri ja sahvrina – suur räämas ruum täis vana rauakolu, tühje tünne, seisma jäänud põllutööriistu ja arvutul hulgal muid tolmunud esemeid, mille otstarvet oli võimatu ära arvata. Pikk kitsuke aed aprikoosispaleeriga varjatud savimüüride vahel ulatus kibuvitsahekini, mille taga algasid põllud. Keset aeda seisis müürsepa laotud alusel kiltkivist päikesekell; ümber ruudukujulise asjaliku aedviljalapi käis sümmeetriliselt neli nigelat metsroosipeenart. Päramises aiasopis, noorte kuuskede all luges kipspreester oma palveraamatut.
Emma läks ülemise korruse ruume vaatama. Esimene oli möbleerimata ja teises, mis oli määratud abielupaari magamistoaks, seisis punaste eesriietega alkoovis mahagonipuust voodi. Kummuti ehteks oli pärlmutrist ilutoos; akna all väikesel kirjutuslaual veekarahvinis ilutses apelsiniõite kimbuke, valge siidpael ümber. See oli pruudikimp – eelmise pruudi oma! Charles märkas seda, võttis kimbu karahvinist välja ja viis pööningule. Emma jäi tugitooli istuma (sellal kui samas toas tema asju välja pakiti), mõtles omaenda pruudikimbule, mis oli pappkarpi pakitud, ja küsis endalt unelevalt, mis sellest saab, kui tema ise peaks surema.
Esimesed päevad kulutas ta maja ümberkorraldamise plaanidele. Ta koristas küünlajalgade kohalt klaaskuplid, laskis toad üle tapetseerida, trepikoja ära värvida ja aeda päikesekella ümber pingid panna; ta tundis koguni huvi, kuidas oleks võimalik soetada aiatiiki purskkaevu ja kaladega. Abikaasal, kes teadis, et naisele meeldib ümbruskonnas ringi sõita, läks lõpuks korda osta pruugitud kaarik, mis oma uute laternatega ja tikitud nahast porilaudadega peaaegu kabrioleti mõõdu välja andis.
Charles oli õnnelik ja maailmaga ülimalt rahul. Söömaaeg kahekesi, õhtune jalutuskäik maanteel, hellitav paitus üle Emma juuste, juhuslik pilk naise õlgkübarale aknakremooni küljes ja veel palju muid pisiasju, millest Charles varem ei osanud mingit naudingut leida, said talle nüüd ammendamatuks õnneallikaks. Hommikul ärgates, pead padjal kõrvuti, vaatas Charles, kuidas päike tegi nähtavaks heledad udukarvakesed naise põskedel, mida poolenisti varjasid öötanu kortsunud paelad. Nii lähedalt paistsid ta silmad Charles'i meelest suuremad kui muidu, eriti veel siis, kui ta virgudes mitu korda järjest lauge tõstis ja taas langetas. Neis hämaraga päris mustades, päevavalgel sügavsinistes silmades oli otsekui mitu erinevat värvikihti, allpool tumedad, pealispinna lähedal aga heledamad. Charles'i enda pilk uppus neisse, ta tabas seal iseenda tillukese rinnapildi, siidrätik ümber pea, särk kurgu alt lahti. Charles tõusis üles. Emma tuli aknale, et abikaasa teeleminekut jälgida. Ja ta jäi aknalauale, kahe geraaniumipoti vahele rinnutama, hooletult kokku tõmmatud hommikukleit seljas. All tänaval, jalga kivitulbale toetades kinnitas Charles kannuseid saabaste külge ja Emma jätkas poolelijäänud juttu, näksides huultega taime küljest õie- või leheraasukesi ja puhudes neid mehe suunas, nii et need nagu linnud laskuvais poolringides allapoole hõljusid ja takerdusid enne mahapudenemist vana valge mära külge, kes liikumatult ukse ees konutas. Sadulasse istunud, saatis Charles naisele õhusuudluse; Emma lehvitas vastu ja sulges akna, mees asus teele. Ja pärast, maanteel, mis lõputult oma pikka tolmulinti tema ees lahti keris, nõlvandike vahel, kõrge puudekatuse all, radadel, kus vili põlvini ulatus, päike turja soojendas ja hommikune õhk sõõrmeid hellitas, käis Charles oma käike, tulvil öise õndsuse mälestusi, vaim vagusi ja liha rahul, mäletsedes oma õnne nagu maiasmokk, kes pärast lõunasööki suud matsutades ikka veel tunneb juba seedivate trühvlite maiku.
Mis head oli ta elus seni olnud? Kas kooliaeg, kus ta kõrgete müüride vahel vangis istus, üksildane endast varakamate või tugevamate koolivendade keskel, kes naersid tema murrakut, irvitasid tema riideid ja kelle emad tulid pansionaadi külalistetuppa, maiustused muhvi sees. Või hiljem, kui ta arstiteadust õppis ja kukkur alati liiga kõhn oli, et tantsima viia mõnd töölistüdrukut, kes oleks ta armukeseks hakanud? Pärast seda oli ta aasta ja kaks kuud elanud lesega, kelle jalad olid voodis külmad nagu jääklombid. Aga nüüd oli eluks ajaks tema päralt see ilus naine, keda ta jumaldas. Kogu tema universum mahtus selle naise siidise seelikusaba alla. Ta heitis endale ette, et ta teda küllalt ei armasta, ta tõttas koju tagasi, ronis põksuval südamel trepist üles. Emma tegi toas tualetti; Charles hiilis kikivarvul ligi, suudles naist selja peale, naine kiljatas.
Tahes-tahtmata pidi ta ühtlugu puudutama naise kammi, tema sõrmuseid, tema rätti. Mõnikord suudles ta teda plaksuga põsele või siis lükkis pisikesi musisid paljale käsivarrele, sõrmeotstest õlani; aga Emma tõukas ta ära, pooleldi naljatades, pooleldi tüdinult, nagu alalõpmata põllesabas rippuva lapse.
Enne pulmi arvas Emma, et ta armastab, kuid õnn, mis oleks pidanud sellest armastusest puhkema, jäi tulemata; ja ta mõtles, et järelikult on ta eksinud. Ta tahtis tingimata teada saada, mida õieti tähendavad sellised sõnad