pole kodus.”
„Aga proua?”
„Teda pole ka. Nad palusid mul nende juurde tulevale sõbrale edasi öelda, et söövad täna külas. Aga kui teie oletegi see, keda nad ootasid, siis siin on nende jäetud aadress,” ning uksehoidja ulatas Schaunardile paberitüki, millele tema sõber U oli kirjutanud:
„Läksime sööma Schaunardi poole, see ja see tänav, maja number… Tule järele.”
„Väga hea,” lausus Schaunard lahkudes. „Kui Juhus otsustab sekkuda, siis mängib ta eriskummalist vodevilli!”
Sealsamas meenus Schaunardile läheduses Maine’i maanteel asuv vaeste boheemlaste ringis Ema Cadet’ nime all tuntud söögiasutus, kus ta oli paar-kolm korda odavalt kõhtu täitnud. Tegu oli kabareega ühendatud söögimajaga, mille tavalisteks kundedeks olid Orléansi maantee voorimehed, Montparnasse’i lauljannad ja Bobino teatri esimesed armastajad. Suvisel ajal käis Ema Cadet’ juures kampade viisi paljude Luxembourgi aia naabruses asuvate ateljeede kunstnikuõpilasi, avaldamata kirjamehi ja tundmatute ajalehtede ajakirjanikuhakatisi, sest paik oli tuntud küülikuhautise, ehtsa hapukapsa ja ränikivi kõrvalmaiguga odava valge veini poolest.
Schaunard võttis sisse koha metsasalus – nii kutsuti Ema Cadet’ juures paari igeriku puu hõredat varjualust.
„Mis siis ikka!” lausus Schaunard endamisi. „Laen end kurguni täis ja korraldan Belsatsari-väärilise söömaaja.”
Pikalt mõtlemata tellis ta supi, pool portsjonit hapukapsast ja kaks poolikut jäneseraguud. Ta oli märganud, et poolt portsjonit tellides tuuakse vähemalt kolmveerand.
Säärane tellimus äratas valges kleidis ja ballikingades, juustesse torgatud apelsiniõitega noore daami tähelepanu; tema õlgade ümber, mida olnuks parem mitte paljastada, hõljus hale looriräbal. See oli lauljanna Montparnasse’i teatrist, mille kulissid avanesid enam-vähem otse Ema Cadet’ kööki. Lauljanna oli tulnud „Lucia” vaheajal einet võtma ning oli poole tassikese kohviga lõpetamas söömaaega, mis koosnes ainult äädika- ja õlikastmes artišokist.
„Kaks raguud hommikul!” sosistas naine ettekandjaneiule. „Sööb vast hästi see noormees! Kui palju ma võlgnen, Adèle?”
„Neli suud artišoki eest, neli poole kohvi eest ja suu leiva eest. Kokku üheksa suud.”
„Võtke,” lausus lauljanna ja lahkus ümisedes:
Arm saadetud on Jumalast…
„Vaata, kuidas la välja võtab!” märkis Schaunardiga ühes lauas istuv salapärane isik, keda pooleldi varjas kõrge raamatukuhi.
„Ei võta ta midagi!” vaidles Schaunard vastu. „Minu arvates jättis ta selle endale. Ja mõelda vaid,” jätkas ta, osutades taldrikule, millest Lucia di Lammermoor oli äsja artišokki söönud, „marineerib oma falsetti äädikas!”
„Äädikas on muidugi tugev hape,” lisas tundmatu. „Egas Orléansi äädikas asjata kuulus ole!”
Schaunard silmitses tähelepanelikult tüüpi, kes ilmselt üritas temaga vestlust alustada. Suurte siniste silmade terav pilk, mis näis justkui midagi otsivat, andis mehe ilmele seminaristile omase õndsa rahulikkuse. Tema jume sarnanes vana vandliga, kui mitte arvestada põski, mida oleks nagu telliskivitolmuga puuderdatud. Tema suu näis olevat joonistanud ettevalmistusklassi õpilane, keda on selle juures küünarnukist müksatud. Neegri moodi pruntis huulte vahelt paistsid hagija hambaid meenutavad kihvad ja topeltlõua voldid toetusid valgele kaelasidemele, mille üks ots pürgis tähtede kõrgustesse, teine aga püüdles maapinna poole. Tohutult laia äärega kulunud viltkaabu alt tolknesid välja heledad juuksesalgud. Ta kandis pähkelpruuni peleriiniga mantlit, mille ammuilma karvutuks kulunud kangas oli kare nagu riiv. Mantli haigutavatest taskutest paistsid mingisugused paberinutsakad ja brošüürid. Laskmata end silmitsemisest häirida, nautis mees garneeringuga hapukapsast, väljendades valjult oma rahulolu. Süües luges ta enda ees lebavat raamatut, tehes aeg-ajalt leheservale märkusi pliiatsiga, mida hoidis tavaliselt kõrva taga.
„Kuhu mu raguu siis jääb?” hüüdis korraga Schaunard ja koputas noaga vastu joogiklaasi.
„Härra, raguu on otsas,” vastas taldrikuga tulnud neiu. „Siin on viimane portsjon sellele härrale,” lisas ta ning asetas toidu raamatutega mehe ette.
„Pagan võtku!” hüüatas Schaunard.
Tema hüüatusest kostis säärast pettumust ja kibedust, et raamatutega mees oli hingepõhjani liigutatud. Ta nihutas enda ja Schaunardi vahel kõrguvat kuhja, pani taldriku laua keskele ja lausus kõige leebemal häälel:
„Härra, lubage ette panna, et jagaksite minuga rooga.”
„Ma ei taha teid sellest ilma jätta,” vastas Schaunard.
„Aga sel juhul jätate mind ilma rõõmust teile rõõmu valmistada.”
„Kui nii, härra, siis…” Ja Schaunard lükkas oma taldriku ettepoole.
„Lubage mul pea endale jätta,” lausus võõras.
„Ei, härra, sellega ei saa ma kuidagi nõustuda,” vastas Schaunard.
Ent taldrikut enda poole tõmmates märkas ta, et tundmatu oli talle andnud just selle tüki, mille oli lubanud endale jätta.
„No küll alles mängib viisakat!” torises Schaunard endamisi.
„Kui inimesel on pea kõige õilsam kehaosa,” lausus tundmatu, „siis küülikul on see kõige ebameeldivam. Paljud ei saa seda üldse süüa. Aga minuga on vastupidi: ma jumaldan seda.”
„Sel juhul on mul väga kahju, et te minu pärast end sellest ilma jätsite.”
„Kuidas nii? Vabandust, pea on minu taldrikul,” vaidles raamatutega mees vastu. „Mul oli ju au teile selgitada, et…”
„Lubage,” kostis Schaunard, nihutades oma taldriku tundmatu nina alla. „Mis tükk see teie arvates on?”
„Õiglane taevas! Mida ma näen! Issand! Veel üks pea! See küülik on bikefaalne!” hüüatas tundmatu.
„Bike…” kogeles Schaunard.
„…faalne. See tuleb kreeka keelest. Tõepoolest, härra de Buffon, kes kirjutas oma teosed varrukamansettidele23, mainib sääraseid iseäralikke juhtumeid. Mis siis ikka, mul pole midagi selle vastu, et sarnast looduse imet süüa.”
Tänu sellele vahejuhtumile sai lauakaaslaste vahel alguse vestlus. Schaunard ei tahtnud viisakuses alla jääda ning tellis liitri veini. Raamatutega mees tellis veel teise. Schaunard kostitas teda salatiga, raamatutega mees vastas magustoiduga. Kella kaheksaks õhtul ilutses nende laual kuus tühja veinipudelit. Vestluse edenedes muututi avameelseks, ohtralt veini pruukides jutustasid ta teineteisele oma elulugusid ning viimaks tundsid üksteist nii hästi, nagu oleks nad ammuilma tuttavad olnud. Schaunardi jutu ära kuulanud, teatas raamatutega mees, et tema nimi on Gustave Colline; ta on filosoof ja elatub matemaatika, skolastika, botaanika ja terve rea teiste ika-silbiga lõppevate ainete tundide andmisest.
Kogu vähese raha, mis Colline tunnist tundi jooksmisega teenis, kulutas ta raamatute ostmiseks. Tema pähkelpruun mantel oli tuttav kõigile Concorde’i ja Saint-Micheli sildade vahel tegutsevatele bukinistidele. Mida ta kogu selle raamatuhulgaga tegi – neid oli nii arvutult, et ühest elust oleks nende läbilugemiseks väheks jäänud –, seda ei teadnud keegi ega teadnud ta isegi. Ent see maania oli tema juures omandanud lausa kire mõõtmed. Ja kui juhtus, et ta õhtul ilma uue raamatuta koju jõudis, siis ohkas ta Titust jäljendades: „Päev on tühja läinud.”24 Tema leebed maneerid ja kõnepruuk, millesse nagu mosaiiki olid ühendatud kõik stiilid, ning vestlusesse pikitud vaimukad kalambuurid vallutasid Schaunardi südame, nii et ta otsekohe küsis Colline’ilt luba lülitada tema nimi oma kuulsasse registrisse, millest me juba rääkisime.
Kell üheksa õhtul väljusid nad tublisti nokastanult Ema Cadet’ juurest;