btitle>Pühendatud kõigile koertele
EESSÕNA
Väikese Malou lisandumine perekonda viis meie koer Tassie kimbatusse. Nimelt oli Tassiel alates päevast, kui me ta varjupaigast võtsime, korvitäis pehmeid mänguasju. Tassie lemmiktegevuseks sai mänguasjadest täidise välja kiskumine ja siis selle üle terve maja laiali laotamine. Aeg-ajalt täitsime tema korvi uute mänguasjadega, et ta need jälle lõhki rebida saaks.
Ka väike Malou sai pehmete mänguasjadega täidetud korvi, mis oli peaaegu identne Tassie omaga. Kui Malou roomama hakkas, õppis ta oma korvist mänguasju välja tirima ja neid igale poole laiali jätma.
Siin oli Tassie jaoks dilemma: ta pidi endale selgeks tegema, millised sellest suurest hulgast mänguasjadest on tema omad, et ta saaks need lõhki kiskuda. Vastasel korral oleks Malou leidnud oma lemmikmänguasjade asemel suure hunniku täidist, ja siis oleks asi jamaks läinud.
Tassie osutus mänguasjade eristamises väga osavaks. Me oskasime temast seda ka oodata, sest Juliane Kaminski, Briani kolleeg Max Plancki Evolutsioonilise Antropoloogia instituudist Saksamaal, oli uurinud Rico-nimelist koera, kes oli varem sarnase probleemi lahendanud1. Kaminskile oli ühel päeval helistanud keegi kena sakslanna, kes ütles, et tema bordercollie2 mõistab enam kui kahtsada saksakeelset sõna, enamasti laste mänguasjade nimetusi. See oli muljetavaldav, aga juba teada asi: keele alal treenitud bonobod ehk kääbusšimpansid, silmikdelfiinid ja aafrika hallpapagoid3 on sarnase hulga esemete nimetusi ära õppinud. Koer Rico puhul oli oluline see, kuidas ta need selgeks sai.
Kui te näitate lapsele punast klotsi ja rohelist klotsi ja palute siis, et ta annaks „purpurse klotsi, mitte rohelise”, siis annab enamik lapsi teile punase klotsi hoolimata sellest, et nad ei tea, et purpur tähendab ühte punase varjundit. Laps järeldab seda. Kaminski andis Ricole sarnase ülesande: ta pani uue objekti, mida Rico ei olnud kunagi varem näinud, teise ruumi koos seitsme mänguasjaga, mis kuulusid koerale ja mille nimesid loom juba teadis. Siis ütles ta, et koer tooks talle mänguasja, kasutades koerale tundmatut sõna, näiteks „Sigfried”. Kaminski tegi samamoodi suure hulga uute objektide ja sõnadega.
Rico järeldas just nagu lapsedki, et uus sõna viitas uuele mänguasjale.
Tassie ei kiskunud kunagi lõhki ühtegi Malou mänguasja, nagu ta seda enda omadega tegi, ja seda ilma igasuguse treeninguta. Tema mänguasjad ja lapse mänguasjad võivad olla põrandal läbisegi, koer võtab eksimatult enda omad, mängib nendega ning heidab lapse leludele ainult põgusa pilgu või nuusutab neid korraks. Koer harjus eluga koos väikelapsega kiiremini kui meie ise.
Viimase kümne aasta jooksul on koerte intelligentsuse uurimises toimunud midagi revolutsiooni taolist. Oleme selle aja jooksul koerte mõttemaailma kohta õppinud rohkem kui kogu möödunud sajandi jooksul kokku.
Käesolev raamat räägib sellest, kuidas tunnetus- ehk kognitsiooniteadus (nimetatakse ka kognitiivteaduseks)4 on hakanud mõistma koerte geniaalsust läbi eksperimentaalsete mängude, kus ei kasutata midagi kõrgtehnoloogilist, vaid lihtsaid mänguasju: topse, palle ja kõike muud, mis garaažis vedeleb. Nende väheste vahendite abil on meil olnud võimalik vaadata koerte tunnetuse rikkasse maailma ja oleme õppinud nägema, kuidas nad teevad järeldusi ja lahendavad uusi väljakutseid väga paindlikul moel.
Koerte geniaalsuse üle arutlemine ei aita meil mitte ainult nende elu rikastada, vaid avardab meie mõttemaailma ka inimeste intelligentsusest. Mitmeid koerte intelligentsuse uurimiseks kasutatud kontseptsioone on rakendatud ka inimestel. Ehk on kõige suurem kingitus, mida me oma koertelt saame, see, et me mõistame nüüd paremini iseennast.
Igaühel on oma arvamus sellest, mis koerad targaks teeb. Praeguseks on ilmunud väga palju teaduskirjandust, mis käsitleb koerte psühholoogiat ning mis vahetevahel toetab ja vahetevahel ei toeta meie arvamust. Et aidata kõigil koerasõpradel vaielda selle üle, mida mingi viimane teaduslik avastus võiks tähendada, annab raamat põhjaliku ülevaatega koerte tunnetuse uurimise edusammudest.
Oleme lugenud tuhandeid teadusartikleid koerte tunnetuse uuringutest ja viitame selles raamatus neist rohkem kui seitsmesajale kõige olulisemale ja huvitavamale. Kõige elevusttekitavam on asjaolu, et enamik teadustöödest, millele siin raamatus viitame, on teile kättesaadavad internetis. Esiteks on Google’il Google Scholar, kus saab teadusartikleid alla laadida, teiseks lubavad mitmed teadusajakirjad oma veebikülgede kaudu järjest enam vaba juurdepääsu neis avaldatud artiklitele ja kolmandaks võite alati leida autorite kodulehekülgedelt lingi nende publikatsioonidele – teadlased ei armasta midagi rohkem kui seda, et te kirjutate neile ja palute nende artikli koopiat. Loodetavasti jagavad nad ka hea meelega mõnda artiklit, millele on siin raamatus viidatud, kuid millele te muudmoodi ligi ei pääse.
Kuna meie ülevaade on väga mahukas, siis hõlmab see vaid küsimusi, mida on teaduslikult uuritud. Võib juhtuda, et oleme jätnud puudutamata mõned huvitavad teemad, sest ükski teadlane ei ole selle kohta midagi kirjutanud. Kuid teiselt poolt on olemas tonnide viisi paeluvaid uuringuid koerte kognitiivsusest, millest teil ehk varem aimugi polnud.
Ehkki andsime endast parima, et esitada õiglaselt kõiki seisukohti, ei nõustu kindlasti kõik teadlased kõigega, mida me siin kajastame. Kus saime, tõime välja alternatiivsed vaatenurgad või alternatiivse andmestiku. Lugemise lihtsustamiseks varustasime teid raamatu lõpus hulga märkustega oluliste detailide ja teiste avastuste kohta, juhul kui need on olnud kättesaadavad.
Erinevad seisukohad, oponeerimine ja debatid on tervislikud. Mittenõustumine algatab tihti uusi uuringuid, mis arendavad meie arusaamu. Teadlased toetuvad skeptitsismile ja empiirilistele vaidlustele. Seega: ärge ärrituge, kui teie intuitsioon või teie isiklikud vaatlused muudavad teid skeptiliseks väidete suhtes, mida me siin esitame – te olete lihtsalt hea teadusliku vaistuga.
Me loodame, et kui te olete raamatu läbi lugenud, juhivad uued teadmised kombineerituna teie isiklike vaatlustega teid huvitavate diskussioonide ja väitlusteni teie koerasõpradest kaaslastega. Läbi selliste väitluste võime õppida, kuidas jõuda veel rikkama suhteni oma koertega. Samuti võime märgata valdkondi, milles me rohkem teadmisi vajaksime või kus teadlased ei ole jõudnud õigeid küsimusi küsida. See on kõik osa mõnust.
Me teame kindlasti, et iga koera kognitiivne maailm on kaugelt keerulisem ja huvitavam, kui me seda seni võimalikuks oleme pidanud. Meil on kiusatus vaadata nende edu saladustesse. Me võime nüüd täpselt määratleda, milles avaldub koerte geniaalsus.
Brian ja tema lapsepõlve-aegne koer Oreo mängisid selle avastusterikkal teekonnal olulist rolli. Paljugi sellest, mis on kirjas järgnevatel lehekülgedel, võib šokeerida isegi kõige teadlikumaid koeraomanikke. Ei ole alati nii ilmne, kus koerad meile oma järelduste tegemise võimest aimu annavad või teistest liikidest enam paindlikkust üles näitavad. Kuid teie intuitsioon on õige – teie koer on geenius.
ESIMENE OSA
BRIANI KOER
1. peatükk
KOERAD ON GEENIUSED?
Geeniuseks olemise mitu tahku
Kas ma tõesti mõtlen seda pealkirja tõsiselt? Enamik koeri oskab vaevu istuda, seista ja korralikult rihma otsas kõndida.
Koerad on segaduses, kui orav mööda tüve kõrgele puulatva kaob, ning õnnelikud, kui saavad kempsupotist juua. See ei tundu just tüüpilise geeniuse moodi. Unustage Shakespeare’i sonetid, kosmoselennud või isegi internet – kui kasutada klišeelikku arusaama geeniusest, kujuneks see raamat väga õhukeseks.
Ma siiski mõtlen seda tõsiselt, sadade hiljutiste uurimistööde tulemused kinnitavad minu arvamust. Seda seetõttu, et tunnetusteaduses mõistame loomade intelligentsust natukene teistmoodi. Esimese asjana peetakse loomade intelligentsuse hindamisel silmas seda, kui edukalt on neil õnnestunud võimalikult erinevates paikades ellu jääda ja paljuneda. Prussakate puhul jälle ei ole edukusel mingit pistmist intelligentsusega. Prussakad on liigina lihtsalt väga vastupidavad ja suurepärased paljunejad.
Teistel loomadel on edukaks ellujäämiseks vaja natuke rohkem spetsiifilist laadi intellekti. Näiteks drontidel5