rel="nofollow" href="#n38" type="note">38.
Inglismaal tapeti viimane hunt 16. sajandil kuningas Henry VII käsul. Šotimaal ei võimaldanud metsastatud maastik hunte nii hõlpsasti küttida, mistõttu põletasid šotlased metsad maha. Prantsuse keiser Charlemange nimetas rüütlite auastme louveterie, kes olid peamiselt hundikütid. Prantsusmaal nähti viimast hunti 1934. aastal. Ligi 80 % ulatuses tapeti hunte Hiinas ja Indias, nende arvukus on oluliselt vähenenud Mongoolias.
Ameerika Ühendriikides läks huntidel natukene paremini. Paljud põlisameerika suguharud austasid ja ülistasid hunte, aga see austus ei kaitsnud siiski hunte ei küttimise ega lõksu püüdmise eest39. Esimesed eurooplastest ümberasujad tõid kaasa oma eelarvamused, ja sõda huntide vastu oli kiire ja võidukas. Varsti pärast seda, kui esimesed kariloomad 1609. aastal Virginiasse jõudsid, seati sisse vaevatasu tapetud huntide eest. Vaevalt sajand hiljem, tänu lõksudele, strühniiniga mürgitamisele ja karusnahakaubandusele olid hundid Uus-Inglismaalt kadunud.
Aastal 1915 sai huntide hävitamisest valitsuse ülesanne ning anti välja määrused, mille ainuke eesmärk oli elimineerida hundid kogu Ameerika Ühendriikide territooriumilt. Ja valitsus tegi oma tööd hästi. 1930. aastateks ei olnud 48 üksteisega piirnevas osariigis mitte ainustki hunti järele jäänud. Sellest ajast on hunte taasasustatud Yellowstone’i rahvusparki ja Idahosse, kuigi ümberkaudsed kogukonnad on endale edukalt välja rääkinud õiguseid huntidele jahti pidada, kuna hundid tapavad aeg-ajalt kariloomi40.
See oli lühike kokkuvõte meie käitumisest huntide suhtes läbi sajandite, millest kerkibki esile hämmastav küsimus: kuidas seda kardetud ja vihatud olendit nii palju sallima hakati, et temast kodukoerad evolutsioneerusid?
Kodustamine eeldab geneetilist muutust mitme põlvkonna vältel, kuid koera varased eellased nägid välja vägagi hundi moodi – neidsamu loomi olid inimesed küttinud ja hävitanud läbi sajandite. Millal aga inimesed ja hundid esimest korda kohtusid? Ja mis juhtus, et inimesed veendusid, et see loom, keda traditsiooniliselt tuli karta ja põlata, võiks olla heaks lemmikloomaks?
Saamaks vastused neile küsimustele, peame me tagasi minema päris algusesse.
Umbes 6 miljonit aastat tagasi hakkas Maa jahtuma. Antarktikas ja Gröönimaal moodustusid jääkihid ning need hakkasid katma Põhja-Ameerikat ja Euroopa põhjaosa41.
Ida-Aafrikas asusid metsaelulised primaadid puu otsast rohkem avatud rohumaadele. Nad hakkasid käima rohkem püsti, see omakorda põhjustas arvukalt muutusi nende anatoomias. Primaadid kodustasid tule, hakkasid jahti pidama, ka nendele peeti jahti, ning juba mõne miljoni aastaga said nad endale samasuguse näo, mida te peeglist vastu vaatamas näete.
Samal ajal, kui meie esivanemad puu otsast alla tulid, ilmusid esimesed koerlased teisel pool maakera – Põhja-Ameerikas42: Canis ferox oli väikese koioti suurune, robustsema kehaehituse ja suurepoolse peaga43. Kui tulnukad külastanuks meie planeeti kuus miljonit aastat tagasi ja juhtunuks oma kosmoselaevast neid kahte erinevat olendit44 jälgima, ei oleks nad kunagi arvanud, et nende teed võiksid kunagi ristuda. Kui te saaksite valida kaks liiki, kes on küll seotud, kuid samas ka rivaalid, siis kindlasti valiksite pikema ühise evolutsioonilise ajalooga liigid, kes oleksid sarnase suuruse ja anatoomiaga või tuleksid samast paigast. Kas te oleksite loonud seose meie esivanemate, kes Aafrika hällis ebakindlalt oma tagajalgadel seisid, ja väikeste kihvadega kiskja vahel teiselpool maakera? See oli kindlasti pikk tee.
Kaks ja pool miljonit aastat tagasi kasvasid jääkihid, liikusid tektoonilised laamad ja leidis aset väike nihe Maa orbiidil ümber Päikese, mis kõik kokku põhjustasid jääaja. Vähem kui kahesaja tuhande aastaga muutus soe-mõõdukas kliima jäiseks.(44). Massiivsed, kuni 2 kilomeetri kõrgused jääkihid katsid Põhja-Ameerika, libisesid ookeani ning vormusid jälle.
Tohutud jäämäed täitsid Põhja-Atlandi ookeani, põhjustades veelgi hoogsama temperatuuride languse. Maasilla moodustumine Lõuna- ja Põhja-Ameerika mandrite vahel lõikas ära Atlandi ookeani Vaiksest ookeanist ja Arktika ja Antarktika veed hoidsid Atlandi ookeani jaheda ning isoleerituna soojematest ekvatoriaalsetest voogudest45. Karmid tingimused vaheldusid soojemate perioodidega, mida kutsutakse jäävaheaegadeks, siis oli kliima peaaegu sarnane tänapäevasele. Jääaja ja jäävaheaegsete perioodide vaheldumise tsükkel kestis väikeste variatsioonidega umbes nelikümmend tuhat aastat. Halvimatel perioodidel ei olnud jääaeg elamiseks kerge. Metsad hävisid jää all, maapind oli läbinisti külmunud, kui välja arvata meetrijagu pinnast, mis igal suvel ära sulas, siis mõranes ja talvel taas külmus. Pool taimestikust kadus46. Jääajad lõikasid sisse tohutud teerajad, muutsid maastikku ja suunasid jõgesid. Lisaks lõikavale külmale oli õhk kuiv ja tolmune. Loomad ja taimed taandusid pealetungiva jää eest ekvaatorile lähemale, jäävaheaegadel tulid jälle tagasi ja hõivasid oma endised elupaigad47.
Umbes 1,7–1,9 miljonit aastat tagasi saabus sellesse ebasõbralikku keskkonda hunt. Canis etruscus või etruski hunt oli tõenäoliselt tänapäeva hundi esivanem. Eelnevalt elasid koerlased isoleeritult Põhja-Ameerikas, kuid tektooniliste laamade tõusmine tekitas Beringi maasilla, mis ühendas Põhja-Ameerikat Aasiaga48. Koerlased võisid selle silla kiiresti ületada, jõuda Aasiasse, kust seejärel levisid edasi Euroopasse ja Aafrikasse.
Etruski hunt oli väiksem kui tänapäeva hundid49, kleenukese kehaehitusega, tema kolju sarnanes Ameerika koioti omale50. Muljetavaldav on see, et suhteliselt väike hunt vallutas kogu Euroopa, hiljem sai see tuntuks kui „Hundi juhtum”51.
Tol ajal oli ka teisi röövloomi. Pachycrocuta breviostris on suurim hüään, kelle kohta võib andmeid leida. Kasvult sama suur kui tänapäeva lõvi, oli see hüään tol ajal ainus röövloom, kes oli oma jõulise kolju ja massiivsete purihammastega52 võimeline luid purustama. Etruski hunt, kes oma suuruselt oli ainult veerand hiidhüäänist, mitte ainult ei konkureerinud hüääniga, vaid sai ka oma aja kõige edukamaks röövloomaks, jättes varju isegi oma järeltulijad.
Ajal, kui hundid vallutasid Euroopa, rändasid varajased inimesed esimest korda Aafrikast välja. Homo erectus’el oli suur aju ja kiiresti liikuvad jäsemed ning ta oli just hakanud valmistama keerulisi tööriistu. Homo erectus’ed olid umbes 180 cm pikad ja seega ligi pool meetrit pikemad kui nende australopiteekustest eellased. Nende pikad jalad kandsid neid üle Levanti koridori Euraasiasse.
Arheoloogilisest Dmanisi leiukohast Gruusias, keskaegse kindlustuse varemete alt leidsid paleontoloogid meie esivanema Homo erectus’e jäänuseid53. Nad leidsid ka peaaegu rikkumata etruski hundi kolju, mis tähendab, et arvatavasti umbes sel ajal – 1,75 miljonit aastat tagasi – kohtusidki inimesed ja hundid esimest korda.
Miljon aastat tagasi muutus jääaeg intensiivsemaks. Temperatuurid kõikusid ja meie eellased olid oma elu jooksul tunnistajateks kliimamuutustele, kus ilm oli esmalt mõõdukas ja hiljem külm. Külmaperioodi haripunktis venis hiiglaslik jääväli 8 miljoni ruutkilomeetrini, kattes Ameerika põhjaosa Atlandist Vaikse ookeanini ja ulatudes New Yorgini54. Jääkate ulatus üle suurema osa Põhja-Euroopa: Norra aladelt Venemaale ja Siberist Kirde-Aasiani. Lõunapoolkeral kattis jää Patagoonia, Lõuna-Aafrika, Austraalia lõunaosa, Uus-Meremaa ja loomulikult Antarktika.
Jääaja elajad arenesid välja just nendel hiiglaslikel jääväljadel, liustikuvarjude all. Külmas kliimas kalduvad