taju, mälu, mõtlemine) kompleks, mille abil loom/inimene omandab teadmisi väliskeskkonnast ja iseendast ning kasutab neid teadmisi oma tegevuste planeerimisel ja probleemide lahendamisel.
5
Dront ehk dodo on 17. sajandi lõpus väljasurnud lennuvõimetu lind.
6
Hunt, M. M. „The Story of Psychology (New York: Anchor Books, 2007).
7
8
„List of college dropout billionaires”, Wikipedia, last modified October 5, 2012, http://en.wikipedia.org/wiki/List_of_college_dropout_billionaires.
9
„Issacson, W. „Steve Jobs” (New York: Simon & Schuster, 2011).
10
Gregory, N. G.,Grandin, T. „Animal Welfare and Meat Science” (CABI Publishing, 1998). Grandin, T., „Animals Make Us Human: Creating the Best Life for Animals” (Orlando, Fla.: Houghton Miffl in Publishing, 2009).
11
Hunt, M. „The Story of Psychology”.
12
vaata eelmist viidet. Bekoff, „The Cognitive Animal” Hauser, M. D. „Wild Minds: What Animals Really Think” (New York: Owl Books, 2001).
13
Squire, L. R. „Memory Systems of the Brain: A Brief History and Current Perspective”, Neurobiology of Learning and Memory 82, no. 3 (2004): 171–77. Roediger, H. L., Marsh, E. J., Lee, S. C „Varieties of Memory”. In Stevens’ Handbook of Experimental Psychology, 3rd ed. vol. 2, Memory and Cognitive Processes, 2002, 1–41.
14
Parker, E. S., Cahill, L., McGaugh, J. L „A Case of Unusual Autobiographical Remembering”, Neurocase 12, no. 1 (2006): 35–49.
15
Maguire, E. A., Woollett, K., Spiers, J. „London Taxi Drivers and Bus Drivers: A Structural MRI and Neuropsychological Analysis,”Hippocampus 16, no. 12 (2006): 1091–1101.
16
Egevang, C.,
17
Wiley, D.,
18
„Foraging Honey Bees: How Foragers Determine and Transmit Information About Feeding Site Locations”. In Honeybee Neurobiology and Behavior, eds. C. Giovanni Galizia, Dorothea Eisenhardt, Martin Giurfa, (New York: Springer, 2012), 53–64.
19
Anderson, C., Theraulaz, G., Deneubourg, J. L. „Self-Assemblages in Insect Societies”, Insectes Sociaux 49, no. 2 (2002): 99–110.
20
Näiteks Eestiski elutsevatel metsakuklastel ja teistel sipelgaliikidel on tekkinud huvitav sümbioos lehetäidega. Taimemahladest toituvad lehetäid meelitavad sipelgaid oma tagakeha tipust eritatavate magusate ekskrementidega. Sipelgas läheneb lehetäile ja puudutab teda tundlatega, just nagu „lüpsaks”, mille peale eritab lehetäi magusa vedelikutilga, mille sipelgas kohe endale haarab. Sipelgad jällegi pakuvad lehetäile kaitset vaenlaste rünnakute ees, seega on kooselust kasu vastastikune.
21
Cheney, D. L… Seyfarth, R. M „Baboon Metaphysics: The Evolution of a Social Mind” (Chicago: University of Chicago Press, 2007).
22
Tomasello, M., Call, J. „Primate Cognition” (New York: Oxford University Press, 1997).
23
Tennie, C., Call, J., Tomasello, M. „Evidence for Emulation in Chimpanzees in Social Settings Using the Floating Peanut Task,” PLoS ONE 5, no. 5 (2010): e10544.ja, Hanus, D.,
24
Pilley, J. W… Reid, A. K „Border Collie Comprehends Object Names as Verbal Referents”, Behavioural Processes 86 (2011): 184–95.
25
Erdőhegyi, Á.,
26
Warden, C.J., Warner, L.H. „The Sensory Capacities and Intelligence of Dogs, with a Report on the Ability of the Noted Dog „Fellow” to Respond to Verbal Stimuli”, The Quarterly Review of Biology 3, no. 1 (1928): 1–28.
27
Üheksateistkümnenda sajandi lõpul olid koerad loomade käitumise ja intelligentsuse alastes uurimistöödes kesksed tegelased. Teadlased tundsid neid hästi, kuna koerte aretus oli tol ajal Euroopas oma populaarsuse tipus. Charles Darwin ise oli innukas jahimees ja koerasõber. Pärast naasmist 1836. a oma ümbermaailmareisilt HMS Beagle’i pardal, oli ta ülevoolavalt rõõmus, kui kohtus taas oma koertega Down House’s. Oma ülejäänud elu veetis ta peaaegu pidevalt oma koerte seltskonnas (Townshend, E, Darwin’s Dogs: How Darwin’s Pets Helped Form a World-Changing Theory of Evolution [London: Frances Lincoln Ltd., 2009]). Oma ideid loomaliikide muutlikkusest (vaata: Darwin, C., The Variation of Animals and Plants under Domestication vol. 1 [London: Murray, 1868]), kommunikatsioonist ja evolutsioonist (Darwin, C., The Expression of the Emotions in Man and Animals [D. Appleton, 1874]) formuleerides veetis ta päris palju aega oma koeri jälgides ja vaatlusi tehes. Tema kolleeg George Romanes kirjutas kaks raamatut sellest, kuidas ta õppis tundma loomade intelligntsust ja pani kirja jutud, mis oli kogutud erinevatelt koerteekspertidelt. Samal ajal, kui ta rõhutas, et oleks oluline ka eksperimentaalselt testida loomade intelligentsust, oli tema loomalugudes omistatud loomadele inimeste omadusi ja võimeid (Romanes, G. J., „Mental Evolution in Animals: With a Posthumous Essay on Instinct by Charles Darwin” ed. C. Darwin [London: K. Paul, Trench, 1885]; Romanes, G. J. „Animal Intelligence”, vol. 44 [London: Appleton, 1883]). Kohe pärast seda, kui psühholoogia tegi esimesi samme teadusena, kadusid koerad loomade intelligentsust käsitlevatest uurimustest. 20. saj alguse ameerika psühholoogid uskusid, et nad komistasid lihtsa ja brutaalse tõe otsa: teadvust ei ole olemas. Või kui ongi, siis see ei ole oluline. Meie mõtted, emotsioonid ja teadlikkus olid rohkem nagu vastus mingile ärritile (Hunt, M. „The Story of Psychology”). Olles väga skeptiline Romanes’i „lihtsate loomalugude” ja Freudi alateadvuse keerdkäikude „esoteerilise jura” suhtes, tekkis ühiskonnal suur vajadus millegi reaalse, mõõdetava ja teadusliku järele. Teadvuse asemel oli midagi, mida teadlased hakkasid kutsuma „mustaks kastiks”. Ringlus kasti sees ei olnud oluline – kõik, mida te pidite teadma, oli see, et kui vajutate nuppu, käitub kast teatud kindlal viisil. See uus teadusharu sai nimeks biheiviorism, mis võttis Ameerika Ühendriikides psühholoogiateaduse üle kuni 1960. aastateni (Watson, J., „Psychology as the Behaviorist Views It”, Psychological Review 20, (1913): 158–77). Vene teadlase Ivan Pavlovi uurimistöö koertega oli see, mis aitas tekkida biheiviorismil ja mis summutas teadusliku huvi koerte intelligentsuse vastu. Pavlov pani tähele, et koertel, keda ta uuris, oli tüütu komme ilastada oma talitaja juuresolekul veel enne, kui neile toit toodi ( Hunt, M. „The Story of Psychology”). Üks seletus oli, et koerad mõistsid, et söögiaeg on käes ja neil hakkas toitu oodates sülg jooksma. See hüpotees eeldab, et koerad on tunnetuslikud olendid. Kuid oli ka teine seletus: isik, kes tõi toidu, oli ärriti, põhjustades automaatse füsioloogilise vastuse, mille üle koertel mingit kontrolli ei olnud. Pavlov näitas, et ta võis indutseerida koera sülge eritama vastusena ükskõik kui paljudele erinevatele ärrititele (vile, kell, taskulamp). Kui ameerika psühholoogid said Pavlovi koertest teada, järeldasid nii mõnedki, et hea teaduslik tava peaks käitumist seletades keerulised psühholoogilised seletused välistama. Kõigi aegade kuulsaim biheiviorist B. F. Skinner viis biheiviorismi sammu võrra edasi ideega, et kogu loomade käitumine on seletatav paari universaalse õppimise põhimõttega. Ta kirjutas, „Tuvi, rott, ahv – kes on kes? Ei ole vahet”. (Skinner, B. F. „A Case History