mänguasja ainsaks võimalikuks vastuseks. Taoline järelduste tegemise protsess on murranguline meie teadmistes sellest, kuidas koerad mõtlevad.
Ühes eksperimentaalses mängus näidati koerale kahte topsi: ühes oli mänguasi, teises ei olnud. Koertele anti üks võimalus mänguasi üles leida ning kui katse läbiviija tõstis üles topsi, kus mänguasja sees polnud, tegid mõned koerad spontaanse järelduse, et mänguasi peab seega olema teises topsis25. õiges situatsioonis oskavad paljud koerad taolisi järeldusi teha.
Niisiis, esmalt otsime me geniaalsust üht liiki teistega võrreldes, ja võime tõdeda, et sageli on need väljakutsed, millega erinevad liigid looduses silmitsi seisavad, teinud neist erinevat tüüpi geeniused. Mõned loomad tantsivad, mõned navigeerivad ja mõned on avastanud viisi, kuidas säilitada diplomaatilisi suhteid teiste loomadega. Teiseks otsime geeniust loomades, testides, kui paindlikud nad on järelduste tegemisel uute probleemide lahendamise juures. Vahetevahel lahendavad loomad spontaanselt isegi probleeme, mille taolisi neil kunagi varem ette pole tulnud.
Teaduses ei suhtutud koerte geniaalsusesse veel õige hiljuti eriti tõsiselt. Tegelikult oleks võinud Chaseri ja Rico taoliste koerte uute sõnade õppimise võimeid avastada juba näiteks aastal 1928. Tollel aastal teatasid C. J. Warden ja L. H. Warner saksa lambakoerast, kelle nimi oli Fellow26. Fellow oli midagi filmistaari sarnast, tema kõige meeldejäävam roll oli uppuva lapse päästmine filmis „Chief of the Pack” („Karja pealik”). Sarnaselt Rico omanikule, kes kontakteerus minu kolleegi Juliane Kaminskiga, võttis Fellowi omanik ühendust teadlastega teatades, et Fellow õppis ära peaaegu nelisada sõna, kusjuures ta mainis, et Fellow saab neist sõnadest aru samal viisil nagu väikelaps nendest aru saaks. Koera omanik oli kasvatanud Fellow’t peaaegu tema sünnist saati ja rääkinud Fellow’ga samamoodi nagu lapsega. Warden ja Warner läksid koera üle vaatama ja palusid omanikul anda Fellow’le käskluseid vannitoast, nii et ta ei saaks kogemata koerale mingeid lisavihjeid anda. Nad said teada, et Fellow eristas vähemalt 68 käsklust (mõned neist olid abiks talle kui filmistaarile), nagu näiteks „räägi”, „seisa preili lähedusse” või „jaluta toas ringi”. Teised käsklused olid veelgi muljetavaldavamad: „mine teise tuppa ja too mu kindad”. Teadlased jõudsid otsusele, et ehkki Fellow’l ei olnud päriselt samu võimeid kui väikelapsel, oleks vaja rohkem teadusuuringuid, et koerte seda tüüpi intelligentsust mõista. Kahjuks ei tegeletud selle teemaga rohkem, kuni 2004. aastal võttis Juliane Kaminski ette uurimistöö bordercollie Ricoga.
Vahepealsed 75 aastat oli koerte uurimine peaaegu täiesti kõrvale jäetud27. Kui teadlased hakkasid eelmise sajandi seitsmekümnendatel innukalt loomade kognitiivseid võimeid uurima, olid nad eelkõige huvitatud meie primaatidest sugulastest. Lõpuks laienes see huvi ka teistele loomadele alates delfiinidest lõpetades varestega. Koerad jäeti enamasti kõrvale põhjusel, et tegemist on kodustatud loomadega. Kodustatud loomi nähti kui inimese aretatud kunstlikke produkte. Arvati, et kodustamine nüristas looma intelligentsi, kuna nüüd puudus neil vajadus metsikus looduses ellu jääda. Ainult kaks teadustööd ajavahemikus 1950 kuni 1995 jätkasid koerte intelligentsuse hindamist, mõlemad uuringud leidsid, et koerte taibukus on märkimisväärne.
Aastal 1995 alustasin ma millegi täiesti uuega, kui tegin vandematekodu garaažis katse oma koeraga28. Ma avastasin, et kodustamine ei teinud meie sõpru mitte rumalamateks, vaid meie suhe koertega andis neile mingisuguse erakordse intelligentsuse. Peaaegu samaaegselt tuli teiselpool maakera ungarlane Ádám Miklósi oma samalaadse katse tulemuste põhjal samadele järeldustele29 30.
Need teadustööd põhjustasid plahvatuse koerte tunnetuse-alaste uuringute valdkonnas31. Äkitselt said inimesed aru, mis oli juhtunud otse meie nina all: koerad osutusid üheks tähtsamaks liigiks, keda inimesed võiks uurida. Mitte seetõttu, et nad olid võrreldes oma metsikute onupoegadega muutunud pehmeteks ja rahulolevateks, vaid seetõttu, et nad olid piisavalt targad, et tulla kusagilt metsast ja saada lühikese ajaga oluliseks osaks inimese perekonnast.
Tõenäoliselt ongi kõige suurem bioloogiline müsteerium see, kuidas meie pealtnäha ebatõenäoline suhe koertega üldse alguse sai. Koerad on olnud inimkultuuri osa kõigil kontinentidel juba tuhandeid aastaid, alates dingodest Austraalias kuni basenji’deni Aafrikas. Kuna me nüüd saame aru koerte geniaalsusest, siis oleme saanud vastuse mõnele suurele küsimusele inimese parima sõbra kohta. Kuidas, millal ja miks sai see võimas suhe alguse? Milline tähendus on sellel suhtel meie enda liigi kontekstis? Sama oluline on küsimus, mis tähendus on sellel teie ja teie koera suhte aspektist?
Esmakordselt on meil lootust neile küsimustele vastused saada. Alustamaks teekonda ja mõistmaks, kuidas see suhe üldse võimalikuks sai, peame rändama miljonite aastate taha, mil koeri veel olemaski polnud. Aega enne seda, kui hundid ja inimesed üldse kohtusid.
2. peatükk
HUNDI JUHTUM
Hundid vallutasid maailma, et see kohe jälle kaotada
Meile teada olevad arheoloogilised ja geneetilised tõendid viitavad sellele, et koerad hakkasid hundist lahknema 12 000–40 000 aastat tagasi32. Kuigi me võtame oma suhet koertega iseenesestmõistetavalt, siis lähemal vaatlusel osutub see üheks hämmastavamaks juhtumuseks, mis võis üldse aset leida.
Inimesed on ikka arvanud, et meie esivanemad adopteerisid hundikutsikaid, kellest arenesid aja jooksul kodukoerad33, või et hundid ja inimesed hakkasid mingil ajal koos jahti pidama. Tõenäoliselt ei ole kumbki teooriatest õige.
Ehkki vaenulikkus on valdavalt ühepoolne, ei ole huntidel ja inimestel kunagi eriti rahumeelset suhet olnud. Aeg-ajalt räägitakse küll lugusid lastest, keda hundid omaks võtsid ja kes kasvasid koos huntidega kuni „õnneliku lõpuni”. Võtame näiteks Romuluse ja Remuse, kes asutasid Rooma linna või siis Mowgli Rudyard Kiplingi „Džungliraamatust”. Kuid siiski pole läbi ajaloo ühtki teist looma sellise rahvavaenlasena portreteeritud.
Piibel kujutas hunti süütute apla hävitajana, Islandi mütoloogias neelasid kaks hunti alla kuu ja päikese. Vana saksakeelne sõna Warg, mis tähistab hunti, tähendab ka mõrtsukat, kägistajat ja õelat vaimu. Need, kes kuulutati ametlikult warg’ideks heideti kogukonnast välja ja sunniti elama metsikult. Mõnede arvates tekkis sellest müüt libahuntidest, kuna väljaheidetust ei mõeldud enam kui inimesest34. Lastena kasvasime me üles lugude saatel nagu „Punamütsike ja kuri hunt” ning „Kolm põrsakest”, kus hundid olid alatud kelmid, kes siis üle kavaldati ja lõpuks maha löödi.
Huntide siunamine ei piirdunud ainult müütide ja muinaslugudega. Peaaegu igas kultuuris kõikjal maailmas, kus on olnud kokkupuudet huntidega, on hundid olnud tagaaetavad ning nende tagakiusamine on viinud huntide hävitamiseni.
Esimene kirjalik tõend huntide hävitamisest on pärit 6. sajandist enne meie ajaarvamist, kui Ateena seaduseandja ja poeet Solon pakkus iga tapetud hundi eest heldet vaevatasu35. Sellest algasid pikaajalised süstemaatilised tapatalgud, mis muutsid hundi ühest kõige edukamast ja laiemalt levinud kiskjast üheks maailma ohustatumaks loomaliigiks, mis märgiti 1982. aastal Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) poolt kriitiliselt ohustatud väljasuremise äärel olevaks liigiks. (Hallhundi staatus parandati 2004 „vähe ohustatud” liigiks36.)
Jaapanlased kummardasid hunte ja palvetasid nende poole, et nood kaitseksid inimeste vilja metssigade ja hirvede eest. Kui jaapanlased aastal 1868 enda kehtestatud isolatsiooni ülejäänud maailmast lõpetasid, siis saabusid Jaapanisse lääne inimesed, kes soovitasid jaapanlastel mürgitada kõik hundid, et kaitsta kariloomi37. 1905.