indio’ks (indiaanlaseks). Papa oli heledanahalisem nagu tema ema ning nii kena, et meie teenijanna Soledad toite lauale serveerides sageli punastas. Ta tunnistas mulle ükskord, et ei suuda isale otse silma vaadata. Papa pidas seda alandlikkuse märgiks. Ma ei saanud talle öelda, et asi on selles, et ta teenijannale meeldib, sest too poleks seda mulle ilmaski andestanud. Soledad ei puutunud isaga palju kokku, see oli mamma ala, kuid talle ei jäänud midagi märkamatuks.
Et näha Argentinat välismaalase silmadega, pean heitma pilgu tagasi aega, kui olin laps, sõitsin ringi carro’ks nimetatava hobuvankriga ning vanaisa O’Dwyer seletas asju, mis mulle olid ilmselged. Eelkõige rahva loomus. Argentina vallutati hispaanlaste poolt kuueteistkümnendal sajandil ning teda valitsesid Hispaania krooni esindavad asekuningad. Sõltumatus Hispaaniast võideti kätte kahel päeval – 25. mail ja 9. juulil 1816. Vanaisa ütles ikka, et kahe tähtpäeva pühitsemine on argentiinlastele tüüpiline. „Nad peavad alati tegema kõike suuremalt ja paremini kui teised,” torises ta. Arvan, et tal oli õigus; igatahes 9. juuli nimeline avenüü Buenos Aireses on kõige laiem kogu maailmas. Lastena olime selle fakti üle väga uhked.
Üheksateistkümnenda sajandi lõpul põllumajanduses aset leidnud revolutsiooni tagajärjel rändasid Argentinasse tuhanded eurooplased, peamiselt Põhja-Itaaliast ja Hispaaniast, et hõlvata pampade viljakad maad. Siis saabusid ka minu esivanemad. Hector Solanas oli perekonna pea ning tubli mees; poleks teda olnud, ei oleks me ealeski näinud ombupuud ega ingveripõlde.
Kui lasen oma mõtetel lennata neile lõhnavatele põldudele, ilmuvad mälu hämarusest kirkana gaucho’de karmid pruunid näod ning see paneb mind südamest ohkama, sest gaucho on kõige argentiinaliku romantiline sümbol. Vanasti olid nad metsikud ja taltsutamatud mestizo’d (inimesed, kelle soontes voolab indiaanlaste ja hispaanlaste veri) – lindpriid, kes elatusid pampas ringi uitavatest suurtest lehma- ja hobusekarjadest. Nad püüdsid hobuseid ja kasutasid neid lehmakarjade ümberpiiramisel. Siis vahetasid nad nahad ja rasva maté ja tubaka vastu, mis oli väga tulutoov. See oli muidugi enne, kui lihast sai ekspordiartikkel. Maté (hääldatakse „matee”) on traditsiooniline rohutee, mida rüübati ümmargusest kaunistatud pudelkõrvitsast läbi bombilla’ks nimetatud hõbekõrre. See tee mõjub üsna uimastavalt ning aitas meie teenijannade sõnul kaalus maha võtta.
Gaucho elu möödub hobuse seljas – ratsutajana pole talle ilmselt kogu ilmas võrdset. Santa Catalinas olid nad ümbruse värvikaim element. Nende rõivad on toretsevad, aga ka praktilised. Nad kannavad kotjaid pükse bombacha’sid, mille kinninööbitud sääred ulatuvad nahast saabastesse. Ümber piha seovad nad villase salli faja ning katavad selle hõbemüntidega kaunistatud jäiga nahkvöö rastra’ga. Rastra on pikkadel sadulas veedetud päevadel seljale toeks. Tavaliselt kannavad nad vööl facon’i – nuga, mida kasutatakse kohitsemisel ja nülgimisel, kuid ka enesekaitseks ja söömise juures. Vanaisa O’Dwyer tegi ükskord nalja, et meie gaucho’de pealik Jose peaks esinema tsirkuses. Isa sai vihaseks ja tänas jumalat, et tema äi ei räägi hispaania keelt.
Gaucho’d on sama uhked kui võimekad. Nad etendavad romantilist osa Argentina rahvakultuuris ning neist on kirjutatud palju romaane, laule ja luuletusi. Martin Fierro eepiline poeem „El Gaucho” on selle kohta parim näide – tean seda sellepärast, et koolis pandi meid sealt pikki lõike pähe õppima. Mõnikord kui vanemad võõrustasid Santa Catalinas külalisi, pandi gaucho’d neile esinema. Selle hulka kuulus rodeo – hobuste taltsutamine ning koletu kiirusega ringitraavimine, lassod plaksumas õhus nagu deemonlikud maod.
Jose õpetas mind polot mängima, mis tütarlapse puhul oli neil päevil haruldane. Poisid ei sallinud seda, sest ma mängisin paremini kui mõnigi neist ja kindlasti paremini, kui tüdruk oleks pidanud.
Minu isa oli alati väga uhke, et Argentinas on vaieldamatult maailma parimad polomängijad, ehkki see mäng sai alguse Indiast ja Argentinasse tõid selle inglased. Suvel, oktoobris ja novembris, käis perekond Buenos Aireses Palermo poloväljakul toimuvaid esivõistlusi vaatamas. Mäletan, et vennad ja onupojad kasutasid neid võistlusi ära, et tüdrukuid jahtida, nii nagu linnas missal, kus noored ei pööranud suurt tähelepanu preestrile, sest neil oli liiga palju tegemist üksteise vahtimisega. Santa Catalinas aga mängiti polot peaaegu aasta ringi. Tallipoisid petisero’d õpetasid ja hooldasid ponisid ning meil oli vaja vaid puesto’le öelda, millal hakkame mängima, ning pruuskavad ponid olid peagi saduldatult valmis eukalüptide vilus.
1960. aastatel laastasid Argentinat tööpuudus ja inflatsioon, kuritegevus, rahvarahutused ja repressioonid, kuid see polnud alati nii olnud. Kahekümnenda sajandi esimesel poolel oli Argentina rikas maa, seda tänu liha ja nisu ekspordile, mille abil rikastus ka minu perekond. Argentina oli Lõuna-Ameerika kõige jõukam riik. See oli kuldne ajastu, tulvil küllust ja elegantsi. Vanaisa Hector Solanas süüdistas allakäigus president Juan Domingo Peróni julma diktaatorirežiimi, mis lõppes 1955. aastal, kui sõjaväelased asjasse sekkusid, Peróni pagendamisega. Perón on tänapäevani kuum teema, samuti nagu neil aastatel, kui ta diktaatorina valitses. Ta kutsub esile kas äärmuslikku armastust või vihkamist, aga ei jäta kedagi ükskõikseks.
Perón, kes tuli võimule sõjaväelaste hulgast ja sai presidendiks 1945. aastal, oli kena, erakordsete võimetega ja kaval. Koos oma naise, ilusa, kuid halastamatult ambitsioonika Eva Duartega moodustasid nad pimestavalt karismaatilise paari, kummutades levinud arvamuse, et Buenos Aireses saab väljapaistvaks isikuks ainult see, kes kuulub vanasse perekonda. Perón oli pärit väikelinnast ja tema naine oli maal vaesuses üles kasvanud vallaslaps – tänapäeva Tuhkatriinu.
Hector ütles, et Peróni võimu aluseks oli töölisklassi ustavus, mida ta oli endale nii hoolikalt kindlustanud. Ta kaebas, et Perón ja tema naine Evita õhutavad töölisi lootma töö asemel armuandidele. Nad võtavad rikastelt ja annavad vaestele ning kurnavad riigi niiviisi välja. Evita sai tuntuks sellega, et tellis vaestele jagamiseks tuhandeid paare alpargata’sid (tööliste traditsioonilisi riidest kingi) ning keeldus siis nende eest maksmast, tänades vaid õnnetut tootjat rahvale tehtud suuremeelse kingituse eest.Töölisklassi silmis sai Evitast pühak. Vaesed ja rõhutud lausa jumaldasid teda. Minu vanaema Maria Elena Solanas rääkis meile haarava loo, kuidas ta kord oma nõo Susanaga kinos käis. Nagu alati enne filmi algust ilmus ekraanile Evita nägu ning Susana sosistas vanaemale, et Evita ilmselt värvis oma juuksed blondiks. Kui film lõppes, tiris vihane naistejõuk Susana daamide tualetti ning lõikas tal jõhkralt kõik juuksed maha. Selline võim oli Evita Perónil; ta ajas inimesed täiesti hulluks.
Vaatamata tema võimule ja prestiižile pidas kõrgkiht teda tavaliseks libuks, kes voodi kaudu on vaesusest välja pääsenud ning saanud maailma kõige rikkamaks ja kuulsamaks naiseks. Aga nii suhtujaid oli vähe; kui Evita 1952. aastal kolmekümne kolme aasta vanuselt suri, tuli kaks miljonit inimest tema matustele ning töölised saatsid paavstile palvekirja, et naine tunnistataks pühakuks. Hispaanlasest asjatundja doktor Pedro Ara palsameeris surnukeha ning kartuses, et ta kutsub esile kultuse, veeti teda ühest salajasest matmispaigast teise, kuni ta 1976. aastal sängitati Buenos Airese elegantsele La Recoleta kalmistule vihatud „oligarhide” kõrvale.
Pärast seda, kui Perón oli maapakku läinud, vahetus valitsus sõjaväelaste vahelesegamise tõttu arvutuid kordi. Kui valitsusega ei oldud rahul, tulid mängu kindralid. Isa ütles, et nad viskasid poliitikud nii ruttu välja, et nood ei saanud midagi korda saata. Ainus kord, kui ta sõjaväelaste vahelesegamise üle rõõmustas, oli 1976. aastal, kui kindral Videla kõrvaldas Peróni teise naise, ebakompetentse Isabelita, kes oli presidendiameti üle võtnud, kui tema abikaasa 1973. aastal tagasi tulles suri.
Kui ma isalt küsisin, kuidas on sõjaväelased saanud nii mõjukaks, ütles ta mulle, et see tuleb osaliselt sellest, et kuueteistkümnendal sajandil vallutas Hispaania armee Ladina-Ameerika. „Sõjaväelased on nagu relvadega korrapidajad koolis,” ütles ta ükskord ning see oli mulle kui lapsele arusaadav. Kellel võis siis veel rohkem võimu olla? Ma ei tea, kuidas nad selle pideva lõhkumise ja muutmisega toime tulid, kuid minu perekond oli alati küllalt ettevaatlik, et õigele poole hoida, ükskõik, milline valitsus võimul oli.
Sellel hirmuärataval ajal ähvardas meie perekonda tõsine inimröövioht. Santa Catalina