mängu juurde.
„Ma ei leia, et mul ei oleks väljavaateid,” vaidles ta rannet vastu rinda silitades.
„Sul ei ole mitte mingeid väljavaateid, Chofi,” vastas poiss tema üle muiates.
„Miks?”
„Sellepärast, et tüdrukud ei mängi matšidel.”
„Noh, kunagi on ikka esimene kord,” ütles Sofia trotsivalt. „Ma arvan, et papa laseb mul lõpuks ikka mängida.”
„Mitte Copa Santa Catalina’l. Sellel matšil mängimist peetakse uhkuseasjaks, Chofi – Agustin on seal pealegi neljas mängija.”
„Sa tead, et ma võin mängida sama hästi kui Agustin.”
„Ei tea – aga kui sa peaksid siiski mängima pääsema, pole sellel nõidusega midagi pistmist. Sulle on rohkem omased ebaausad võtted ja inimestega manipuleerimine. Sa oled vaese Paco endale ümber sõrme mässinud ja ta ise ei teagi seda.”
„Sofia on kõik endale ümber väikese sõrme mässinud, Santi,” lausus Maria naerdes ilma vähimagi kadedusevarjundita.
„Välja arvatud ema.”
„Sa ei ole järjekindel, Chofi.”
„Anna puhul pole Sofia kunagi järjekindel olnud.”
Santa Catalina karikavõistlus oli iga-aastane polomatš, mida peeti naabruses asuva estancia La Pazi vastu. Kaks estancia’t olid rivaalitsenud juba palju aastaid, isegi sugupõlvi, ning eelmisel aastal oli Santa Catalina kaotanud ainult ühe väravaga. Onupojad, keda oli Santa Catalinas palju, mängisid suvekuudel polot peaaegu igal õhtupoolikul, samuti nagu Anna onupojad olid mänginud Glengarifis maahokit. Sofia isa Paco ja tema vanem vend Miguel suhtusid asjasse suure huviga ja sundisid poisse takka, et nende mänguoskust arendada. Santi mängis juba kuueväravases händikäpis, mis oli suurepärane, sest kõige parematel oli kümnes järk, ja selleks et üldse järku saada, pidi olema väga kogenud mängija. Miguel oli oma poja üle väga uhke ja ei vaevunud oma soosivat suhtumist varjama.
Santi vanemal vennal Fernandol oli ainult neljas järk. Teda ärritas, et noorem veli teda igas asjas üle trumpab. Veelgi alandavam oli asjaolu, et Santi oli parem sportlane sellest hoolimata, et ta oli lombakas. Fernandole ei jäänud märkamata, et Santi polnud mitte ainult vanemate, vaid kogu ümbruskonna silmatera. Seepärast tahtis ta, et vend kaotaks, tahtis nii väga, et surus seda soovides öösel hambad tugevasti kokku, kuid Santi oli võitmatu. Nüüd oli neetud hambaarst andnud talle ööseks suhupanemiseks vastiku lõuavormi, et tema hambaid säästa – sellega oli Santi pannud talle järjekordse põntsu.
Sofial aga oli kaks vanemat venda, Rafael ja Agustin, kes kuulusid neljamehelisse meeskonda. Rafael mängis samuti neljaväravalises händikäpis ja Agustin kaheses. Sofia ei tulnud arvesse ja see vihastas teda.
Ta soovis, et oleks sündinud poisina. Ta vihkas tüdrukute mänge ja kasvas üles, jäljendades poisse ja lootes, et teda kampa võetakse. Santi lubas tal alati kaasa lüüa. Noormees leidis sageli aega, et Sofiale polot õpetada, ja käis peale, et too harjutaks koos poistega, kuigi tema vennad ja nõod, kes ei tahtnud tüdrukuga mängida, eriti sellepärast, et see mängis paremini kui mõni neist, olid sellele ägedalt vastu. Santi väitis, et laseb Sofial ainult sellepärast kaasa lüüa, et too rahul oleks. „Sa käid nii hirmsasti peale, et parem on järele anda,” ütles ta. Santi oli tüdruku lemmik. Ta seisis alati tema eest. Tegelikult oli ta talle rohkem vennaks kui Rafael ja õnnetu Agustin.
Nüüd viskas ta Sofiale taskunoa. „Lase siis käia, lõika oma soovid puusse,” ütles ta laisalt ja võttis rinnataskust suitsupaki. „Kas tahad ka, Chofi?”
„Miks ei taha.”
Poiss tõmbas pakist sigareti, süütas selle, ja tõmmanud pika mahvi, ulatas onutütrele. Sofia ronis osavalt nagu Venetsueela ahv kõrgemale oksale ning võttis ristijalu istet, nii et põlvekedrad läbi narmendavate teksade paistsid.
„Mida ma siis seekord soovin?” küsis ta ohates ja tegi noa lahti.
„Vaata, et see oleks täidetav,” andis Santi nõu ja heitis pilgu õele, kes istus vaikselt ja jälgis onutütart varjamatu imetlusega. Sofia imes sigaretti ja puhus siis suitsu vastikustundega välja.
„Kuule, anna mu suits tagasi, kui sa ei kavatse seda korralikult tõmmata. Ära asjata raiska,” ütles Santi ärritunult. „Sa ei kujuta ette, kui raske mul neid hankida on.”
„Ära valeta, Encarnacion toob neid sulle,” vastas Sofia ükskõikselt ja hakkas puukoort lõikama. Pehme puit eraldus kergesti juba pärast esimesi sisselõikeid ning väikesed laastud pudenesid nagu šokolaad.
„Kes sulle seda ütles?” küsis poiss süüdistavalt.
„Maria.”
„Ma ei mõelnud…” alustas Maria süüdlaslikult.
„Kelle asi see on, Santi. Mitte kellegi asi. Ja küll meie juba peame sinu saladusi,” lausus Sofia, kes huvitus nüüd rohkem oma soovist kui õe ja venna nääklemisest, mille ta oli esile kutsunud.
Santi hoidis sigaretti pöidla ja nimetissõrme vahel, tõmbas sügava mahvi ja jälgis, kuidas Sofia puukoort lõikab. Ta oli koos onutütrega üles kasvanud ja pidas teda kogu aeg samasuguseks õeks nagu Mariat. Fernando nii ei arvanud; tema leidis alati, et Sofia püüab teistest parem olla. Tüdruku nägu väljendas pingsat keskendumist. Tal on ilus nahk, leidis Santi. See oli sile ja pruun nagu Encarnacioni šokolaadikreem. Profiil väljendas teatud jultumust; võib-olla tuli see ülespoole pööratud ninaotsast või siis tugevast lõuast. Santile meeldis Sofia iseloom; tüdruk oli väljakutsuv ja raskesti mõistetav. Tema mandlikujuliste pruunide silmade pilk võis ühe hetkega muutuda leebest võimukaks, ning kui ta oli vihane, võtsid tema silmad punakaspruuni tooni, mida Santi ei olnud kellegi teise juures näinud. Keegi ei saanud öelda, et Sofia on nõrk vastane. Santile see meeldis; tüdrukul oli imepärane võime inimesi enda poole tõmmata, isegi kui need mõnikord liiga lähedale tulles oma näpud kõrvetasid. Poiss jälgis rõõmuga, kuidas nad tema erakordse staatuse mõjul läbi põlesid. Ta oli alati kähku kohal, kui tüdruku sõprus mõnega luhta läks.
Mõne aja pärast sirutas Sofia selga ja naeratas uhkelt oma kunstitöö peale.
„Noh, mis see on?” küsis Maria ning toetas vastu puud, et paremini näha.
„Kas sa siis ei näe?” küsis Sofia nördinult.
„Kahju küll, aga ei,” kostis onutütar.
„See on armunu süda.” Ta püüdis Maria pilku, kuid too kortsutas küsivalt kulmu.
„Ohoo?”
„Kas see pole veidi kulunud asi? Kes too õnnelik poiss siis on?” küsis Santi, kes oli heitnud kõhuli oksale ja kõigutas loiult käsi-jalgu.
„Ole tasa, ma soovin,” vastas tüdruk häbelikult pilku langetades.
Sofia punastas harva, kuid viimasel paaril kuul oli ta hakanud oma onupojasse teistmoodi suhtuma. Kui ta poisile pingsalt silma vaatas, ilmus puna tema palgele ja süda hüppas ilma mingi näilise põhjuseta nagu rohutirts. Ta imetles Santit, vaatas tema poole alt üles ja jumaldas teda. Imelikul kombel oli ta punastama hakanud. See ei sõltunud üldse temast, see lihtsalt juhtus. Kui ta kurtis Soledadile, et läheb poistega rääkides näost punaseks, hakkas teenijanna naerma ja ütles, et see kuulub täiskasvanuks saamise juurde. Sofia lootis, et see läheb tal sama kähku mööda. Ta mõtles nende uudsete tunnete üle uudishimu ja elevusega, kuid Santi oli temast miilide kaugusel ja pahvis suitsu nagu punanahk. Maria võttis noa ja nikerdas väikese päikese.
„Õnnistatagu mind pika õnneliku eluga,” lausus ta.
„See on veidi veider asi soovida,” pilkas Sofia nina kirtsutades.
„Kunagi ei tohi midagi endastmõistetavaks pidada, Sofia,” ütles Maria tõsiselt.
„Oh jumal, sa oled kuulanud minu ema jampsimist. Kas kavatsed nüüd oma krutsifiksi suudelda?” Maria hakkas naerma, kui Sofia manas näole vaga ilme ja lõi