lohutas ainult mälestus temast. Maja oli kõle ja pime, kui nende armastatud Anna Melody seda oma naeru ja armastusega ei soojendanud. Emer polnud pärast seda enam endine. Kümme aastat, mis ta ilma tütreta välja kannatas, olid sisutud ja rauged. Anna Melody sagedased kirjad olid täis lubadusi, et ta tuleb neile külla, ning need lubadused hoidsid vanemate lootust hinges, kuni nad tundsid oma südames, et need on paljad sõnad, mis on kujutatud ilma tegeliku kavatsuseta.
Kui Emer 1958. aastal suri, mõistis Dermot, et seda põhjustas tema süda, mis oli elumahlast tühjenenud ja lõpuks murdunud. Ta teadis, et see on nii. Kuid tema oli tugevam kui Emer ja palju vapram. Buenos Airesesse teele asudes mõtles ta, miks põrgu päralt polnud ta läinud aastaid varem; oleks ta seda teinud, oleks tema armastatud naine võibolla veel temaga.
Anna (ainult Dermot O’Dwyer kutsus oma tütart Anna Melodyks) jälgis, kuidas isa askeldab ümber lillepeenra, ja soovis, et ta oleks selline nagu teiste laste vanaisad. Paco isa, kes kandis oma vanaisa järgi nime Hector Solanas, oli alati olnud ilusasti riides ja raseeritud, isegi nädalalõppudel. Tema sviitrid olid alati kašmiirriidest, särgid ostetud Londonist Savile Row’lt, ning ta oli väga väärikas nagu Inglise kuningas George. Anna silmis oli ta lähedane kuninglikkusele ega olnud sellelt pjedestaalilt kunagi langenud. Isegi surnuna lummas Hector teda ning ta tahtis ikka veel kuulda tema kiitvaid sõnu. Pärast nii paljusid aastaid igatses ta ikka veel taga seda teisale kuuluvuse tunnet, mis oli kõigi tema püüdluste kiuste tal käest libisenud. Mõnikord tundus talle, et ta jälgib end ümbritsevat maailma nähtamatu aknaklaasi tagant – paigast, kust keegi teine teda kätte ei saa.
„Senjoora Anna, senjoora Chiquita helistab teile.”
Anna mõtted kisti kähku tagasi olevikku oma isa juurde, kes nagu mõni hullunud botaanik lõikus ära kõik rohetava.
„Gracias, Soledad. Me ei hakka senjoriita Sofiat ootama, vaid sööme nagu tavaliselt kell üheksa,” lausus ta ja kadus tuppa oma meheõega rääkima.
„Como quiera, Señora Anna,” kostis Soledad malbelt omaette naeratades ja tatsas tagasi palavasse kööki. Senjoora Anna kolmest lapsest armastas ta Sofiat kõige rohkem.
Soledad oli võetud senjoor Paco teenistusse seitsmeteistkümneaastaselt. Ta oli Chiquita toatüdruku Encarnacioni vastabiellunud vennatütar ning talle õpetati toiduvalmistamist ja koristamist, tema abikaasa Antonio aga palgati mõisa järelevaatajaks. Antonio ja Soledad olid lastetud; nad olid küll proovinud lapsi saada, kuid edutult. Naisele meenusid ajad, mil Antonio oli lipsanud tema rüppe ükskõik kus, pliidi kõrval, põõsa või puu taga – kui aga võimalus tekkis, ei lasknud Antonio seda käest. Milline noor armastajapaar nad küll olid, meenutas ta uhkelt. Kuid nende hämmelduseks ei eostunud sellest kunagi last. Niisiis lohutas Soledad end sellega, et pidas Sofiat peaaegu enda omaks.
Samal ajal kui senjoora Anna pühendas kogu aja oma poegadele, oli Soledadil peaaegu alati väike Sofia põlle sisse mähituna õrnalt vastu lopsakaid rindu surutud. Ta võttis lapse isegi enda juurde voodisse – too paistis paremini magavat, kui teda ümbritses teenijanna naiselik hõng ja pehme ihu. Kartes, et laps ei saa küllalt emaarmastust, pakkus Soledad end lapsehoidjaks, et seda tasa teha. Senjoora Annale ei paistnud see korda minevat. Tegelikult oli ta peaaegu tänulik. Ta polnud oma tütrest kunagi eriti huvitatud. Kuid Soledad ei hakanud maailmas õiglust jalule seadma. See polnud tema asi. Pinged senjoor Paco ja senjoora Anna vahel polnud tema mure ning ta vahetas teiste teenijannadega nende üle mõtteid ainult sellepärast, et õigustada seda, miks ta veedab nii palju aega koos Sofiaga. Ei mingil muul põhjusel. Ta polnud selline, kes keelt peksab. Ta hoolitses lapse eest tulise andumusega, nagu kuuluks väike ingel temale.
Nüüd vaatas ta kella. See oli palju – Sofia oli jälle paha peal. Ta oli alati paha peal. Näis, nagu elaks ta sellest. Vaene talleke, mõtles Soledad tuunikalakastet segades ja vasikaliha keetes. Ta januneb tähelepanu järele; iga loll võib seda näha.
Anna marssis pead vangutades elutuppa ja võttis toru.
„Hola, Chiquita,” lausus ta tõredalt, selga vastu rasket puust kirstu toetades.
„Anna, ma vabandan väga, Sofia on jälle koos Santiago ja Mariaga plehku pannud. Nad peaksid iga minut tagasi olema…”
„Jälle,” pahvatas Anna laualt ajakirja võttes ning endale sellega ärritunult tuult lehvitades. „Santiago peaks olema vastutusvõimelisem – ta saab märtsis kaheksateistkümneseks. Ta on peagi mees. Ma ei suuda ette kujutada, miks ta tahab viieteistaastase lapsega ringi tõmmata. Sa ju tead, et see pole esimene kord. Kas sa viimane kord ütlesid talle midagi?”
„Muidugi,” vastas teine kannatlikult. Ta ei sallinud, kui tema vennanaine kannatuse kaotas.
„Por Dios, Chiquita, kas sa ei mõista, et inimröövlid seal väljas lausa ootavad seda, et lapsi ja meid endid ära röövida?”
„Rahune nüüd pisut, Anna. Siin ei ole mingit ohtu, nad pole kaugele läinud…” Kuid Anna ei kuulanud.
„Santiago avaldab Sofiale halba mõju,” süüdistas ta. „Plika on noor ja vastuvõtlik ning joondub tema järele. Ja mis Mariasse puutub, siis tema on mõistlik tüdruk ja peaks ise teadma.”
„Ma tean, ma räägin nendega,” nõustus Chiquita tüdinult.
„Hästi.”
Tekkis lühike ebamugav vaikus ja siis püüdis Chiquita teemat muuta.
„Homne asado enne matši – kas ma saan millegagi aidata?” küsis ta kuidagi sunnitult. „Ükskõik millega?”
„Ei, ma tulen toime, tänan sind,” vastas Anna veidi leebudes. „Oh, vabanda, Chiquita. Mõnikord ma lihtsalt ei tea, mida Sofiaga teha. Ta on põikpäine ja mõtlematu. Poistega pole mul üldse mingit muret. Ma ei tea, kellelt ta selle pärinud on!”
„Mina ka mitte,” vastas Chiquita kuivalt.
„Täna on suve kõige ilusam öö,” kostis Sofia ohates ombupuu kõige kõrgemalt oksalt.
Maailmas pole ühtki sellist puud nagu ombu. Selle tohutu võra oma hiiglaslike horisontaalsete harudega ulatub sageli neljakümne-viiekümne jala kaugusele. Jämedad juured sirutuvad maapinnal ringikujuliselt pikkade mügarlike kombitsatena, justkui oleks puu hakanud sulama, valgudes nagu vaha üle maa. Lisaks oma veidrale kujule on ombu ainuke puu, mis on neil kuivadel tasandikel kodunenud. Ainuke puu, mis kuulub tõeliselt sinna. Kohalikud indiaanlased nägid tema harudes oma jumalaid ning isegi Sofia päevil öeldi veel, et ükski gaucho ei maga ombu all. Santa Catalinas üles kasvanud lastele oli ta nõiduslik puu. Ta täitis nende soovid, kui seda sobivaks pidas, ja kuna ta oli kõrge, kujutas ta endast suurepärast vaatetorni, mis võimaldas neil näha miilide kaugusele. Kuid eelkõige oli ombul salapärane võlu, mida keegi ei suutnud seletada, võlu, mis oli kutsunud sugupõlvede vältel lapsi tema okste vahelt seiklusi otsima.
„Ma näen Josed ja Pablot. Tule kähku üles, ära mine tüütuks!” hüüdis Sofia kannatamatult alla.
„Ma tulen kohe, kannata ometi,” karjus tema nõbu Santi ponide juures ametis olles.
„Santi, upita mind ka üles!” palus Maria venda oma maheda kähiseva häälega, vaadates, kuidas Sofia kõrgemale tihedate okste vahele ronib.
Maria oli Sofiat alati imetlenud. Too oli vapper, otsekohene ja eneses kindel. Nad olid olnud kogu elu parimad sõbratarid ja teinud kõike koos – pidanud salaplaane, mänginud ja jaganud saladusi. Kui nad väiksemad olid, tavatses Maria ema Chiquita öelda nende kohta Las Dos Sombras (kaks varju), sest üks käis teisel alati varjuna kannul.
Farmi ülejäänud tüdrukud olid kas vanemad või nooremad, sellepärast hoidsid üheealised Sofia ja Maria perekonnas, kus poisid olid ülekaalus, loomulikult kokku. Kummalgi polnud õde, seetõttu otsustasid nad juba mitu aastat tagasi, et neist saavad „vereõed”; nad torkasid endale nööpnõelaga sõrme ja surusid näpud vastamisi, et nende veri saaks ühineda. Sellest saadik oli neil eriline saladus, mida keegi teine ei teadnud. Neil oli üks ja sama veri ning see tegi neist õekesed. Nad olid oma salajasele sidemele uhked ja suhtusid sellesse austusega.
Puuladvast