tuuleke paitas tema tuliseid põski ja tõi endaga eukalüptide selgelt äratuntavat arstirohulõhna. „Kas tead, et seda armastan ma kõigist campo lõhnadest kõige rohkem. Kui viibiksin merel ja tunneksin seda lõhna, hakkaksin koduigatsusest nutma.” Ja ta ohkas tundeliselt.
Santi tõmbas sügava mahvi ja puhus suitsu rõngastena välja.
„Tõepoolest, see meenutab mulle alati suve.”
„Mina ei tunne mingit eukalüpti lõhna. Minu poole tuleb ainult Santi Marlboro hais,” kurtis Maria ja vehkis käega.
„Bueno, ära istu siis allatuult,” nähvas vend vastu.
„Ei, Santi, sina ära istu minust pealetuult!”
„Mujeres!” sõnas poiss ohates ning tema liivakarva juuksed ümbritsesid pead nagu müstiline aura, millest jampsis külas La Vieja Bruja. Ilmselt oli igaühel selline, välja arvatud väga õelad. Nad lamasid kolmekesi puuokstel nagu kassid ja otsisid vaikides videvikus esimesi tähti.
Ponid korskasid ja trampisid tüdinult ombupuu all, kandes oma raskuse kordamööda jalalt jalale. Peaga vehkides võitlesid nad kannatlikult kärbse- ja sääseparvedega, mis nende ümber kogunesid. Viimaks pani Maria ette tagasi minna.
„Peagi on täiesti pime,” ütles ta poni selga istudes ärevalt.
„Ema lööb mu maha,” lausus Sofia ohates ja Anna raevu juba silme ette manades.
„Mina jään vist jälle süüdi,” oigas Santi.
„Noh, Santiago, sina oled ju täiskasvanu – pead meie järele vaatama.”
„Sinu ema sõjakust arvesse võttes ma seda vastutust vist enda kaela ei taha, Chofi.” Anna pahameel oli hästi tuntud.
Sofia hüppas poni selga ja juhtis looma vilunud käel läbi pimeduse.
Rantšosse tagasi jõudnud, andsid nad ponid üle kõige vanemale gaucho’le Josele, kes nõjatus vastu tara ja imes läbi hõbedase bombilla maté’d, oodates kannatlikult nagu inimene, kellele aeg suurt midagi ei tähenda. Ta vangutas laitvalt oma halli pead.
„Senjoriita Sofia, teie ema helistas siia terve õhtu läbi,” tõreles ta. „Praegu on ohtlikud ajad, niña, peate olema ettevaatlik.”
„Oh, kulla Jose, ära sina nii palju muretse, küll mina omadega toime tulen!” Ja ta jooksis naerdes järele Mariale ja Santile, kes läksid juba tulede poole.
Nagu arvata, oli Anna endast väljas. Kohe, kui ta tütart nägi, kargas ta nagu vedrust visatult püsti ja hakkas kätega vehkima, nagu ei suudaks ta neid valitseda.
„Kus sa ometi olid?” nõudis ta ja tema punetav nägu nägi juuste raamistuses kole välja.
„Ma käisin ratsutamas ja unustasin, mis kell on; palun vabandust.”
Vanemad vennad Agustin ja Rafael lesisid sohval ja muigasid irooniliselt.
„Mida te irvitate? Ära kuula salaja pealt, Agustin! Sul ei ole sellega midagi pistmist.”
„Sa oled valelik lipitseja, Sofia,” kostis vend sohvalt.
„See ei ole nali, Rafael ja Agustin,” nähvas ema ärritunult.
„Mine oma tuppa, senjoriita Sofia,” lisas Agustin poolsosinal, matkides ema. Anna polnud sellises tujus, et tema naljadest aru saada, ja vaatas toetust otsides abikaasa poole, kuid Paco hakkas poegadega uuesti Copa Santa Catalina’st rääkima. Vanaisa O’Dwyer, kellest poleks niikuinii abi olnud, norskas valjult nurgas tugitoolis. Seetõttu jäi Annal nagu harilikult ikka üle mängida ainuvalitsejat. Ta pöördus tütre poole ja saatis selle hästi kätteõpitud märtriohkega ilma õhtusöögita oma tuppa.
Sofia lahkus ärritumata elutoast ja lonkis kööki. Nagu ta lootiski, olid Soledadil empanada’d ja kausike auravat zapallo-suppi valmis pandud
„Miks sa mind ei toeta, Paco?” küsis Anna abikaasalt tüdinult. „Miks sa kogu aeg tema poole hoiad? Ma ei saa temaga üksi hakkama.”
„Sa oled väsinud, mi amor. Mine õige varakult magama!” Paco vaatas naise süngesse näkku. Ta otsis sealt pehmeid jooni, mis olid olnud noorel tüdrukul, kellega ta kunagi abiellus, ning imestas, miks Anna kardab oma tegelikku palet näidata. Naine oli kuidagi kõrvale tõmbunud ja mees mõtles, kas saab ta veel kunagi tagasi.
Õhtusöök oli ebameeldiv. Annal oli näol hädine trotsiv ilme. Rafael ja Agustin rääkisid isaga ikka veel järgmise päeva polomatšist, nagu polekski ema seal. Nad unustasid Sofia puudumise. Tolle tühi koht õhtulauas oli saanud tavapäraseks nähtuseks.
„Roberto ja Francisco Lobito on need, kellel me peame silma peal hoidma,” lausus Rafael täis suuga. Anna vaatas teda tüdinud ilmel, kuid poiss oli kahekümne kolme aastasena juba liiga vana, et ema talle igal sammul ütlema peaks, mida teha.
„Nemad peavad Santil kõvasti silma peal,” ütles Paco tõsisel pilgul altkulmu põrnitsedes. „Tema on meie meeskonna kõige parem mängija – see paneb teile suure vastutuse, poisid. Kas saate aru? Sina, Agustin, pead end kokku võtma. Tõsiselt kokku võtma.”
„Ära muretse, papa,” vastas Agustin ja tema väikeste pruunide silmade avameelne pilk pöördus isalt vennale. „Ma ei jäta teid hätta.”
„Ei maksa jah, või muidu mängib edaspidi sinu asemel su õde,” ütles Paco ja jälgis, kuidas Agustin oma vasikapraadi põrnitseb. Anna ohkas valjult ja vangutas pead, kuid Paco ei teinud temast välja. Naine ajas huuled prunti ja jätkas vaikides söömist. Ta oli sellega leppinud, et Sofia oma nõbudega polot mängib, kuid see sündis perekonna ringis. Ainult üle minu laiba läheb ta mängima La Pazist pärit Lobito perekonna ees, mõtles Anna endamisi vihaselt.
Sofia lamas samal ajal mõnuledes küütlevate valgete seebimullidega täidetud soojas vannis. Ta sirutas selga ja koondas oma mõtted Santile. Ta teadis, et ei tohiks onupojast niiviisi mõelda. Padre Julio määraks talle kakskümmend Ave Mariat, kui teaks, millised himurad mõtted pakitsevad tema niudeis. Ema lööks risti ette ja ütleks, et seesugune sõge kiindumus ei ole loomulik. Sofiale oli see aga kõige loomulikum asi maailmas.
Ta kujutas ette, kuidas Santi teda suudleb, ja mõtles, kuidas see võiks tunduda. Ta polnud veel kunagi kellegagi suudelnud. Jah, ta oli kooli mänguväljakul suudelnud Nacho Estradat, sest oli kihlveo kaotanud, kuid see polnud õige suudlus. Kaks inimest, kes teineteist armastavad, ei suudle niimoodi. Ta sulges silmad ning kujutas ette Santi kuuma meekarva nägu, vaid tolli kaugusel tema enda näost, ja täidlasi naeratavaid huuli, mis avanevad pisut, enne kui tema huultele laskuvad. Ta kujutas ette poisi turmaliinrohelisi silmi, mis armastusega tema silmadesse vaatavad. Kuid ta ei läinud kujutluses kaugemale, sest ei teadnud kindlalt, mis edasi juhtub; ta keris lindi tagasi ja alustas otsast, kuni vannivesi oli külmaks läinud ja sõrmeotsad meenutasid vana kipras iguaani.
Kolmas peatükk
Sofia ärkas selle peale, et mahe koidukuma paistis läbi kardinatevahelise pilu. Ta lamas mõne aja ja kuulatas hommiku esimesi hääli. Laulvad gorrion’id ja tordo’d, kes hüplesid kõrgete plaatanite ja paplite otsas oksalt oksale, andsid päevale rõõmsa alguse. Tüdruk teadis ilma kella vaatamata, et see on juba kuus; ta tõusis suvel alati kuue ajal. Talle meeldis kõige rohkem just varahommik, kui ülejäänud majarahvas alles magas. Ta tõmbas teksad jalga ja T-särgi selga, sidus pika tumeda palmiku punase paelaga kinni ja torkas alpargata’d jala otsa.
Väljas kumas päike läbi hommikuse udu. Sofia keksles rõõmsal meelel puude vahelt puesto ja poloväljaku poole. Jalad puudutasid vaevu maapinda. Jose oli juba üleval ja ootas teda, jalas traditsioonilised kottis bombacha’d ja uhked pruunid nahksaapad ning vööl raske hõbemüntidega ehitud rastra. Sofia harjutas koos Jose poja Pabloga paar tundi enne hommikueinet vana gaucho kogenud käe all pallilöömist. Ta tundis end kõige õnnelikumana poni seljas; seal koges ta sellist vabadust kui ei kusagil mujal, kihutades edasi-tagasi mööda põldu, samal ajal kui teised pereliikmed olid kusagil kaugel ja ei teadnud temast midagi.
Kella