see matš oli nii tähtis, et istuti eraldi ja jälgiti teist leeri umbusklikult. Poisid seisid summas nagu hundikari, tammusid närviliselt jalalt jalale ning vaatasid ühe silmaga matši ja teisega tüdrukuid. La Pazi tüdrukud istusid, lühikesed seelikud seljas ja rätid peas, džiipide kapotil, rääkisid poistest ja moodidest ning nende silmad tumedate prilliklaaside taga piidlesid sageli himuralt mõnd Santa Catalina poissi. Santa Catalina tüdrukud Sabrina, Martina, Pia, Leticia ja Vanesa jälgisid samal ajal, kuidas kena Roberto Lobito tormab oma ponil nagu uljas rüütel mööda väljakut ja blondid juuksed langevad iga kord, kui ta palli lüües kummardub, tema ilusale näole. Sofia ja Maria hoidusid eemale ning eelistasid istuda koos Chiquitaga tara otsas, kus vennad ja nõod neid ei seganud, samal ajal kui väike Panchito mängis väljaku ääres tillukese polokurika ja palliga.
„Nad ei tohi kaotada!” protesteeris Sofia ägedalt, vaadates, kuidas Santi kappab värava poole ja annab palli edasi Agustinile, kes muidugi mööda lööb. „Choto, Agustin!” karjus ta pettunult. Maria hammustas ärevusest huulde.
„Ära kasuta seda sõna, Sofia, see ei sobi,” ütles Chiquita tasa, pojalt pilku pööramata.
„Ma ei suuda oma idiootlikku venda vaadata, piinlik on tema pärast.”
„Chopo chopo,” sõnas Panchito naerdes ning viskas palliga pahaaimamatut koera.
„Ei, Panchito,” sõitles Chiquita poisile appi joostes. „See ei ole ilus sõna, isegi kui sa seda valesti ütled.”
„Ära muretse, Sofia. Ma tunnen, et muutus on tulemas,” lausus Maria onutütre pilku tabades.
„Loodan, et sul on õigus. Kui Agustin sedamoodi edasi mängib, kaotame me kindlasti,” vastas Sofia ja pilgutas Mariale Chiquita selja taga silma.
Enne neljandat chukka’t oli Santa Catalina vaatamata sellele, et Santi ja Fernando mõlemad värava lõid, ikka veel kahe punktiga taga. La Pazi mängijad, kes olid oma võidus kindlad, istusid enesega rahulolevalt sadulasse. Äkki ilmus jumal teab kust Agustin, võttis palli oma valdusse ja kappas tüminal kaitseta värava poole. Pealtvaatajate jõuliste ergutushüüete saatel virutas ta palli väravasse.
„Oh, jumal!” karjus Sofia lohutunult. „Agustin lõi värava.” Santa Catalina toetajad, kes pidid kergendustundest peaaegu autokapotilt maha kukkuma, panid rõkkama. Agustini poni aga ei jäänud seisma, vaid kappas võidukalt edasi ning peatus siis järsult ja paiskas pohmeluses ratsaniku kõrgele õhku. Poiss maandus oigega ja jäi liikumatult rohule lamama. Miguel ja Paco tormasid tema juurde. Mõne sekundiga piirati Agustin ümber. Möödus mitu kohutavat sekundit, mis tundusid meeletule Annale lõpmatutena, ning siis teatas Paco, et poisil pole midagi muud viga kui pohmelusest haige pea. Kõigi üllatuseks hõikas ta Sofiale:
„Sinu kord.”
Tüdruk vaatas talle jahmunult otsa. Anna pidi juba vastu vaidlema, kuid Agustini ägamine tõmbas tema tähelepanu kõrvale.
„Cómo?”
„Sinu kord, tee nüüd kähku.” Siis lisas isa tõsiselt: „Sul vedas.”
„Maria, Maria!” karjus Sofia hämmastunult. „Läkski täide!” Maria vangutas uskmatuses ja aukartuses pead – puul oli ikkagi nõiavägi.
Suutmata veel oma õnne uskuda, tõmbas Sofia kähku roosa särgi selga ja istus ponile. Ta märkas, et La Pazi poisid naeravad, nähes, et ta mängu tuleb. Roberto Lobito hõikas midagi oma vennale Franciscole ning mõlemad itsitasid halvakspanevalt. Ma veel näitan neile, tõotas Sofia endale. Näitan neile kõigile, milleks ma võimeline olen. Tal polnud aega Santi ja teistega rääkida. Enne kui ta arugi sai, oli mäng uuesti alanud. Mõne sekundi pärast söödeti talle pall ning Marco, kes talle oma poniga otsa trügis, tõukas ta kõrvale, nii et ta pidi abituna vaatama, kuidas pall tema poni jalgade vahelt läbi vihises. Raevunult sööstis ta alul Marco ja siis veel Francisco peale ning kappas siis eemale. Talle tundus, et Rafael ja Fernando ei taha talle söötu anda; ainult Santi kasutas teda ära, kui sai, kuid Santil hoidis irvitav Roberto Lobito pidevalt silma peal. Tegelikult tundus, nagu peaksid Roberto ja Santi omavahel lahingut, nagu oleksid nad vaid kahekesi platsil; nad müksisid teineteist, ristasid oma kurikad ja karjusid sõimusõnu.
„Ma olen vasakul, Fercho!” hõikas Sofia Fernandole, kui avanes sobiv võimalus. Poiss vaatas tema poole, kõhkles ja söötis siis hoopis Rafaelile, kes jäi kohe Marco ja Davico vahele ja tõrjuti kõrvale. „Sööda teinekord mulle, Fercho. Mul oli väravani vaba tee!” karjus tüdruk vihaselt Fernando poole jõllitades.
„Kindlasti oli,” vastas poiss kiuslikult ja sõitis galopis eemale. Sofia märkas, et Roberto Lobito rikub nende vaikivat kokkulepet ja noogutab Fernandole tunnustavalt.
Sabrina ja Martina olid kohkunud, et Sofia mängu lubati.
„Ta jätab nad pika ninaga,” lausus Sabrina ärritunult.
„Ta on ainult viieteistkümnene, jumal hoidku,” ütles Martina nina kirtsutades. „Teda ei oleks mingil juhul tohtinud suurte poistega mängima lasta.”
„See on Santi süü, tema õhutab teda takka,” sõnas Pia tigedalt.
„Ta tunneb tema vastu sümpaatiat – jumal teab, miks. Sofia on kehv mängija. Vaata, tolgendab ringi ega tee midagi. Kellelgi ei ole teda vaja. Ta võiks vabalt kompsud kokku panna,” kurtis Sabrina, jälgides, kuidas tema noor onutütar keset väljakut rabeleb.
Viienda chukka lõppedes olid nad ikka veel ühe väravaga taga.
„Kasutage Sofiat ära, jumala eest! Me oleme ju meeskond ja ainus tee võidule on meeskonnatöö,” pahvatas Santi sadulast maha tulles.
„Siis me kaotame kindla peale,” vastas Fernando mütsi peast võttes ja tumedaid higiseid juukseid raputades.
„Mine nüüd, Fercho, ära ole lapsik,” lausus Rafael. „Ta mängib ja sa ei saa sinna midagi parata. Nad ei oota, et me teda ära kasutame, võtame siis sellest, mis annab.”
„Kolmemehelise meeskonnaga me ei võida,” kostis Santi ärritunult, „nii et arvestame temaga, pagana pihta!” Fernando põrnitses venda vastumeelselt.
„Ma näitan teile, et mängin paremini kui see idiootlik Agustin. Neelake ainult oma uhkus alla ja mängige minuga kokku – mitte minu vastu. Vaenlane on La Paz, pidage seda meeles!” ning Sofia galopeeris enesekindlalt platsile tagasi. Fernando pidas vaikset vimma, Rafael tõstis silmad taeva poole ja Santi kihistas imetlevalt naerda.
Pinge oli peaaegu käegakatsutav, kui nad viimaseks chukka’ks väljakule kappasid. Mängu alates laskus pealtvaatajate kohale raske vaikus. Viimasel chukka’l demonstreeriti agressiivselt ühepunktilist ülekaalu ning kumbki pool püüdis meeleheitlikult teist üle trumbata. Santil, kes oli kahtlemata meeskonna kõige parem mängija, hoiti kõvasti silma peal, ning Sofiat, keda ei peetud teistega võrreldavaks, ei kaetud peaaegu üldse. Aeg hakkas otsa saama. Vaatamata eelnenud mõttevahetusele ei söödetud Sofiale peaaegu kordagi palli ette ning ta veetis suurema osa ajast vihaselt teisi mängijaid kattes. Viimaks õnnestus Santil skoor võrdsustada.
Vaatajad ei suutnud nüüd, kui lahing viimastel mänguminutitel ägenes, enam istuma jääda ja kargasid jalule. Kõik teadsid, et kui õigeaegselt lõpule ei jõuta, tuleb mängijatel jätkata kuni „äkksurmani”. Väljak kaikus raevukatest hõigetest ja kannatamatutest käsklustest, kui Roberto püüdis oma meeskonda valitseda ja Santi veenda venda, et see Sofiaga kokku mängiks. Maria hüppas alalõpmata ärevusest püsti ega suutnud vait olla, sest ta tahtis, et Sofia lööks värava. Miguel ja Paco kõndisid väljaku servas kannatamatult edasi-tagasi ega pööranud silmi matšilt. Paco vaatas kella – veel üks minut. Võib-olla oli Sofia mängu lubamine viga, mõtles ta süngelt.
Äkki sai Rafael palli ja söötis selle Fernandole, kes söötis talle tagasi. Santi lipsas Robertost ja Marcost mööda ja need kappasid talle järele. Järgnes metsik kisa, kuid Rafaelil õnnestus pall Santile saata ja too kihutas vabana üle väljaku. Tema ja värava vahel seisid ainult Sofia ja tolle vastasmängija Francisco. Santil oli valida, kas söandada Franciscost mööduda ja üritada ise väravasse lüüa või riskeerida