et ma lõunale hiljaks jäin, mamma,” lausus ta Annast möödudes; too oli uuesti istet võtnud, sest jalad poleks teda kauem kandnud.
„Ma pole elu sees näinud, et endale nii pealetükkivalt tähelepanu tõmmatakse,” nähvas ta inglise keeles, sõnu vaevu üle värisevate huulte saades. Sofia sidus ratsmed puu külge ning lonkis siis teksastelt tolmu kloppides puhveti poole.
„Pese käed puhtaks ja vaheta riided ära, enne kui lauda tuled,” ütles Anna kurjalt ning tema pilk hüples häbistatult sugulaste vaikivatel nägudel. Sofia turtsus vihaselt ja taandus siis majja, et teha, nagu ema käskis.
Kui ta läinud oli, jätkas laudkond poolelijäänud söömist, ainult et nüüd rääkisid kõik La sin vergüenza Sofiast. Anna istus vaikides kokkupigistatud huultega ning varjas nägu häbiga kübara taha. Miks pidi Sofia teda kogu perekonna ees alati alandama? Ta tänas vaikselt Jumalat, et Hector polnud enam elavate kirjas ega näinud tütretütre häbematut käitumist. Selline pealetükkivus oleks teda kohutanud. Anna tõstis pilgu oma isale, kes istus ja pomises midagi tema jalge ees lootusrikkalt ootavatele koertele; ta teadis, et vanaisa imetleb Sofiat, käitugu see kui hullusti tahes. Maria itsitas käega suud varjates ning jälgis igaühe reageeringut, et hiljem omavahel olles Sofiale sellest üksikasjaliselt aru anda.
Agustin pöördus kurtes Rafaeli ja Fernando poole. „Ta on üks kuradi kehkenpüks,” sosistas ta nii, et isa kuulda võiks. „See on papa süü. Too annab talle igas asjas järele.”
„Ara muretse,” sõnas Fernando endaga rahulolevalt. „Ta ei hakka matšil mängima. Minu isa ei lubaks seda iialgi.”
„Ta on kole eputis,” ütles Sabrina oma onutütrele Martinale. Nad mõlemad olid Sofiast veidi vanemad. „Mina ei teeks ealeski teiste ees midagi sellist.”
„Jah, Sofia ei tea, kui kaugele tohib minna. See tahtmine polot mängida – miks ta ei saa aru, et on tüdruk, ja ei jäta selliseid lapsikusi?”
„Vaata Annat,” ütles Chiquita Malenale. „Tal on nii piinlik; ma tunnen talle tõepoolest kaasa.”
„Mina ei tunne,” vastas Malena hoolimatult. „See on tema enda süü. Ta imetleb ainult oma poegi. Oleks võinud rohkem Sofiaga vaeva näha, selle asemel et jätta too noore Soledadi kaela. Tõepoolest, Soledad oli ise alles laps, kui Sofia sündis.”
„Ma tean küll, aga ta siiski püüab. Sofiaga ei ole kerge,” väitis Chiquita ja vaatas kaasatundvalt teispool lauda istuvat Annat, kes püüdis käituda nagu tavaliselt ning vestles Migueli ja Alejandroga. Tema näoilme reetis aga pinget, eriti kõrisõlm, mis oli pingul, nagu püüaks ta nuttu alla suruda.
Kui Sofia keksides tagasi laua juurde tuli, olid tal jalas teised viledaks kulunud teksad ja seljas puhas valge T-särk. Võtnud endale midagi süüa, lipsas ta Santi ja Sebastiani kõrvale.
„Mis põrgut see kõik peab tähendama?” sosistas Santi talle kõrva.
„Sa ise andsid mulle idee.” Tüdruk itsitas.
„Mina?”
„Sa ütlesid, et ma pean kas oma või sinu isale silma torkama. Ma siis torkasin mõlemale,” lausus Sofia võidukalt.
„Ma ei usu, et sa minu isale muljet avaldasid,” kostis Santi ja vaatas laua otsas istuvat Migueli, kes jutles Anna ja oma venna Alejandroga. Miguel tabas poja pilgu ja vangutas pead. Santi kehitas õlgu, nagu tahaks öelda, et see polnud minu idee.
„Sa siis arvad, et mängid nüüd tänaõhtusel matšil?” küsis Santi ja silmitses altkulmu oma nõbu, kes hävitas toitu sellise aplusega, et see kõigile silma torkas.
„Muidugi.”
„Kui sa peaksid mängima, paneb see mind küll hämmastama.”
„Mind ei paneks. Ma olen selle ära teeninud,” lausus tüdruk ja kraapis noaga taldrikut, nii et see kõigil kõrvu lõikas.
Kui lõuna oli läbi, kadusid Maria ja Sofia maja taha ning purskasid naerma. Nad püüdsid rääkida, kuid naer tegi kõhule liiga, nii et seda tuli kahe käega kinni hoida ja hingamisele keskenduda. Sofia oli endaga väga rahul.
„Kas arvad, et läks korda?” küsis ta Marialt hingetõmmete vahel, teades ise, et läks küll.
„Oh jaa,” vastas Maria noogutades. „Onu Paco oli väga vaimustatud.”
„Aga mamma?”
„Maruvihane!”
„O Dios!”
„Ära teeskle, et see sulle korda läheb.”
„Või veel! Ma värisen erutusest. Ärme parem nii kõvasti lärmame, muidu leiab ta mu veel üles. Kuss!” sõnas ta ja hoidis sõrme suul. „Vait nagu sukk, kas saad aru?”
„Vait nagu sukk,” sosistas Maria kuulekalt.
„Papa oli siis vaimustatud? Kas tõesti?” Sofia silmad särasid lustakalt.
„Ta laseb sul mängida. See oleks ebaõiglane, kui ei laseks. Ainult sellepärast, et sa tüdruk oled.”
„Mis oleks, kui mürgitaksime Agustini ära?” ütles Sofia õelalt itsitades.
„Millega?”
„Soledad võib tuua linnast nõialt mürki. Või teeme seda ise.”
„Mürki polegi vaja, nõiasõnad ajavad ka asja ära.”
„Olgu pealegi, ma arvan, et see ongi ainus tee. Lähme ombu juurde,” teatas Sofia otsustavalt.
„Just nii, ombu juurde!” kordas Maria sõjaväelase kombel au andes. Sofia vastas samaga. Siis jooksid tüdrukud koos üle põldude ning nende hääled kaikusid tasandikul, kui nad valjusti oma plaane arutasid.
Anna oli solvunud. Niipea kui lõuna läbi sai, teeskles ta peavalu ja tormas oma tuppa, kus langes voodile ja hakkas endale raevukalt raamatuga tuult lehvitama. Võtnud öölaualt lihtsa puust risti, surus ta selle huultele ja pomises lühikese palve. Ta palus Jumalalt juhatust. „Mida ma teinud olen, et mind selle raske lapsega karistatakse?” küsis ta valjult. „Miks ma lasen tal end nöökida? Ta teeb seda kõike ainult minu kiusamiseks. Kuidas Paco ja taat on tema kapriiside suhtes nii pimedad? Kas neil pole silmi peas? Kas nad ei näe? Või olen mina ainus, kes saab aru, milline koletis ta on? Ma tean, et see on karistus selle eest, et ma ei abiellunud aastaid tagasi Sean O’Maraga. Kas ma pole seda juba hüvitanud, Issand? Kas ma pole küllalt kannatanud? Jumal, anna mulle jõudu. Ma pole seda veel kunagi nii vajanud kui nüüd. Ja ära lase tal mängida sellel kurivaimu matšil. Ta ei ole seda ära teeninud.”
La Copa Santa Catalina algas õigel ajal, kell viis pärast lõunat, mis oli Argentinas haruldane. Oli alles palav, kui valgetes teksastes ja läikivates pruunides saabastes poisid kappasid juba võistluspalavikus väljakul edasi-tagasi. Neli prisket noorukit La Pazist kandsid musta särki, Santa Catalina omad roosat. Roberto ja Francisco Lobito olid La Pazi kõige paremad mängijad; nende nõod Marco ja Davico olid aga samast järgust nagu Rafael ja Agustin. Roberto Lobito oli Fernando parim sõber, kuid sellisel matšil ei olnud sõprusel kohta; kogu mängu aja pidid nad olema vihased vaenlased.
Fernando, Santi, Rafael ja Agustin olid mänginud koos lapsepõlvest saadik. Täna olid nad kõik vormis – välja arvatud Agustin, kellel oli veel eelmisest ööst pohmelus. Santi mängis uljalt ning demonstreeris sadulas külmavereliselt oma osavust. Santa Catalina meeskonna koostööd takistas aga neljas lüli Agustin, kelle liigutused olid ebatavaliselt aeglased, nagu oleks ta teistest ühe löögi võrra taga. Mängiti kuus chukka’t – kuus seitsmeminutilist perioodi.
„Sul on jäänud veel viis chukka’t, et end kokku võtta, Agustin,” ütles Paco esimesel vaheajal pahuralt. „Kui sa poleks keset väljakut rabelenud, poleks Roberto Lobito saanud kaks korda väravasse lüüa.” Ta ütles „kaks korda” sellise rõhuga, nagu oleks see olnud ainult Agustini süü. Sel ajal, kui nad oma väsinud ja vahuleaetud ponid värskete vastu vahetasid, heitis Agustin üle väljaku murelikke pilke õe poole. „Sul