pühendunud hausfrau ja emana. Lihtne moodne mööbel, samasugune, nagu oli Aleksandrale tuttav tema Darmstadti lapsepõlvekodust, telliti Londonis tegutsevalt mööblitootjalt ja – tarnijalt Maplesilt, mis läkitas tellimused teele oma Tottenham Court Roadil asuvast kauplusest. Selles kavatsuslikult peresuunitlusega kodus veetsid Nikolai ja Aleksandra suurema osa oma ajast, arvestamata kohustuslikku talvehooaega Peterburis jõuludest kuni paastuajani. Miljöö poolest oli see õdusalt viktoriaanlik, nii nagu oleks meeldinud vanamammale. Peterburi õukond tundis muidugi õudust uue tsaarinna väikekodanliku maitse üle, sest ta oli palunud vene sisekujundajal Roman Meltzeril sisustada ruumid tollel ajal Saksamaal populaarses juugend- ehk art nouveau stiilis, mitte selliselt, mis oleks rohkem sobinud palee asukohaga Venemaal ja klassitsistliku eksterjööriga.
1895. aasta suvi oli talumatult palav ning sedamööda, kuidas edenes Aleksandra rasedus ja koos sellega kasvas tema ebamugavustunne, põgenes ta selle eest rõõmuga Peterhofi „alumise suvemaja” meretuulte kätte. Too hoone asus Aleksandria pargis, ühes Peterhofi mõisa kuuest inglise stiilis maastikupargist. Alumine suvemaja elas täiesti oma maailmas, selle asukoht jäi väljapoole Peeter Suure palee kuldsete kuplite, jugapurskkaevude ning ehisaedade vaatevälja – vaheldumisi rõhttriipudena punastest ja kreemjatest tellistest laotud võluv, silmatorkamatu hoone. Aastail 1883–1885 oli Aleksander III lasknud laiendada selle kahekorruselisest tornikestega ehitisest neljakorruseliseks Itaalia-päraseks, rõdude ja klaasitud verandadega paviljoniks. Ent see oli ikkagi üsna kõrge ja kitsas, väiksevõitu tubade ja madalate lagedega, mõjudes pigem mereäärese villa kui keiserliku residentsina. Asukoht aga oli idülliline – pargi kirdenurgas varjulise männi- ja lehtpuusalu taga peidus, vaatega Soome lahe kivirahnulisele rannajoonele. Parki, kus kasvas ohtrasti metsikuid lilli ning sibas ringi küülikuid ja jäneseid, ümbritses kahe meetri kõrgune piirdeaed, mille iga 90 meetri järel seisis täägistatud vintpüssiga valvel sõdur, ning aias patrullisid hobuste seljas tsaari kasakad – Nikolai isiklikud ihukaitsjad, kes temaga kõikjal kaasas käisid.94 Alumise suvemaja ümber olid muru ja iluaed, kus kasvasid, liiliad, tokkroosid, moonid ja lillherned. See meenutas Aleksandrale armsat aeda Ernie jahilossi juures Wolfsgartenis, Hesseni metsade keskel, ning ta tundis end siin turvaliselt ja koduselt. Lisatubade vajadust ette aimates laskis Nikolai majale veel ühe tiiva ehitada. Interjöör jäi suuresti samasuguseks, nagu oli noorpaari Tsarskoje Selo apartemendis, ainult selle mõõtmed olid tagasihoidlikumad – lihtne ja peamiselt valge mööbel, juba tuttavad sitsdrapeeringud ning igal pool nagu ikka Aleksandra kaubamärk, „lauad, kronsteinid ja mööbel … värskelt lõigatud, magusasti lõhnavate lilledega purke, vaase ja kausse täis laotud”.95
Juunist septembrini veetis Aleksandra kõik kuud Peterhofis täielikus eraldatuses. Rasedus oli talle kurnav ja maimuke tema kõhus väga aktiivne. Nagu ta juulikuus vennale kirjutas: „Minu pisike hüpleb mõnikord nagu pöörane ja paneb mul pea päris pööritama ning tekitab mulle pisteid, kui (trepist alla) ma kõnnin.”96 97 Suure osa ajast puhkas ta diivanil, kust oli merd näha, või käis joonistamise, maalimise, lapitekkide ja beebiriiete valmistamise vahepeal Nickyga õrnadel igapäevastel jalutuskäikudel ja sõitudel. „Milline rõõm see küll kindlasti on, kui sul on oma tilluke laps,” kirjutas ta juulikuus Erniele, kellel nüüd oli endal pisike tütar Elisabeth.
„Ma igatsen seda hetke, mil Jumal kingib meile meie oma – see teeb ka minu kalli Nicky nii õnnelikuks … tal on nii palju muresid ja kurvastamist, et omaenda pisikese lapsukese tulek kindlasti rõõmustab teda … Nii noor, nii vastutaval kohal ja nii palju, mille vastu sõdida.”98
Augustikuu lõpuks oli Tsarskoje Selo apartement elamiseks valmis. Tagasihoidlikest mõõtmetest hoolimata läks paleel ja selle 22,5 ruutkilomeetril pargialal edaspidi vaja tuhandeliikmelist teenijate ja õukonnaametnike personali ning veel suuremat sõjaväegarnisoni, mis seda kaitseks.99 Aleksandrale meeldisid tema uued toad väga ning tal oli palju tegemist titeasjade valmisseadmisega, kuigi teda vaevas pidevalt ebamugavustunne. „Ma tõesti loodan, et ei pea enam kaua ootama – raskus ja liigutused muutuvad nii tugevaks,” teatas ta Erniele.100 Septembri lõpus oli tal terav valuhoog alakõhus. Kohe saadeti madame Günsti järele ja kutsuti kohale doktor Dmitri Ott – Peterburi sünnitusabiinstituudi direktor ja tollase Venemaa kõige mõjukam günekoloog –, kellega koos Günst oli hiljuti vastu võtnud ka Nikolai õe Ksenia esimese lapse sünni.101 Samal ajal mõtles Aleksandra juba lapsehoidja peale. Nagu Kseniagi soovis ta lapsehoidjaks inglannat: „Kui ma vaid leiaksin tubli [amme] – enamasti nad kardavad nii kaugele sõita ning neil on erakordsed arusaamad metsikute venelaste kohta ja ma ei tea, mis jama veel – lastetoa teenijannaks võtame muidugi venelanna.”102
Nikolai ja Aleksandra olid veendunud, et nende laps tuleb ilmale oktoobri keskpaiku, aga kui Ella kuu lõpus Moskvast nende juurde tuli, ei olnud ta ikka veel sündinud. Ella meelest nägi Alix välja „märkimisväärselt hea, tänu Jumalale, näost nii palju ümaram ja tervema jumega, kui ma tal aastate jooksul näinud olen”, andis ta teada kuninganna Victoriale. Ta muretses, et laps on „tõenäoliselt tohutu suur”, aga Alix oli täiesti muutunud – „lustlikkust täis otsekui laps ja see hirmus kurb ilme, mille papa surm talle näole kinnitas, hajub pidevates naeratustes ära”.103
Nikolai valvas oma naist hoolega: „„lapsuke” on vajunud allapoole ja teeb tema vaese kullakese olemise väga ebamugavaks!”, rääkis ta oma emale.104 Tema mõtted olid lapse peatse sündimisega nii hõivatud, et ta lootis, et kui aeg kätte jõuab, siis ei „uputa” tema ministrid teda tööga üle. Oodates poega, olid tema ja Aleksandra juba otsustanud panna lapsele nimeks Paul. Maria Fjodorovna aga ei olnud sellest mõttest väga vaimustatud, sest nimi seostus talle Paul I-ga, kes oli mõrvatud; ent sellegipoolest kandis ta hoolt selle eest, et olla kohal siis, kui tuhud algavad. „See on ju arusaadav, et te annate mulle teada niipea, kui esimesed sümptomid näha on? Ma tõttan teie juurde, mu armsad lapsed, ega tüüta teid, võibolla ehk ainult olen korravalvuriks, et kõik teised eemal hoida.”105
Lapse suurus ja asend põhjustasid Aleksandrale seljas ja jalgades sellist kohutavat valu, et nüüd oli ta sunnitud suure osa ajast lebama voodis või sohval. „Laps ei taha tulla – ta on ukselävel, aga pole veel soovinud väljuda ja ma nii kohutavalt väga igatsen teda,” ütles ta Erniele.106 Nüüd ööbis ka doktor Ott keiserliku paari juures ning madame Günst oli viibinud seal juba viimased kaks nädalat. Kuna ametlikest allikatest ei tulnud mingeid teateid Venemaa keisrinna raseduse kohta, vohasid kuulujutud, nii nagu see oli toimunud ka enne nende abiellumist. Keelepeksu kummutamiseks ilmus Briti pressis kindlas toonis avaldus, mis põhines „Darmstadti ja Berliini hästi informeeritud ringkondadel”:
Teatud rahutust tekitavate kuulujuttude kohta, mis on levinud seoses Vene maa keisrinna tervisega, ja avaldusega, et kohale kutsutakse veel teisi arste, ütleb Peterburi kirjasaatja, et Tema Majesteedi meditsiininõuandja teate kohaselt läheb keisrinnal nii hästi kui võimalik ning et ta ei vaja ega soovi mingit kõrvalist abi.107
Kella ühe paiku ööl vastu 3. novembrit algasid Aleksandral viimaks tuhud. Ellale tuli appi Maria Fjodorovna ja üheskoos, nagu Ella kuninganna Victoriale teada andis, „hõõrusime tema selga ja jalgu, et tal kergem oleks”.108 Aleksandra oli tänulik, et nemad ja ka tema abikaasa ta juures olid, sest tema tuhud kestsid kakskümmend tundi, ning selle ajal olid Nikolail sageli pisarad silmas ja tema ema palvetas põlvili.109 Lõpuks, kell üheksa õhtul, „kuulsime lapse kriunumist ning kõik ohkasid kergendatult”, meenutas Nikolai.