lambakintsu. See pole ainult kuue tolli pikkuse Feegle’i jaoks sugugi väike saavutus, ja sedamööda, kuidas Jeanniest sai tark vana kelda, kaotas sõna „vöö” tähenduse esemena, mis hoidis üleval tema seelikut, ja muutus lihtsalt tema ekvaatori tähiseks.
Noored Feegle’id karjatasid tigusid ja maadlesid. Nad põrkasid tagasi üksteiselt, seintelt ja mõnikord ka iseenda saabastelt. Tiffany ees tundsid nad aukartust, kuna nägid temas omamoodi keldat, nii et kui Tiffany künka juurde tuli, lõpetasid nad kisklemise ja vaatasid teda kartlikult.
„Võtke rivisse, poisid, ja näitke meite moorile, kui kõvasti teie tüöd olete teind,” ütles nende ema uhkusega hääles ning pühkis huultelt lambarasva.
Oi ei, mõtles Tiffany. Mida ma nüüd näha saan? Loodetavasti pole see kuidagi seotud tigudega…
Aga Jeannie ütles: „Laske nüüd moorile oma tähestikku kuulda! Nuuh, sina ’akka piale, Tillu Jockist Tiba Tillem Jock.”
Reas esimene Feegle sügas oma avaskit ning nipsas eemale väikese põrnika. Paistab olevat paratamatu, et Feegle’i avask peab alati kihelema, mõtles Tiffany, näiteks sellepärast, et see, mida seal hoitakse, võib veel elus olla. Tillu Jockist Tiba Tillem Jock neelatas. „K-ga näituseks ’akkab kirves,” möirgas ta, „Millega saab jalad alt raiu’, nuuh!” lisas ta ja ajas rinna uhkelt kummi.
„S on suabas!” kisas järgmine Feegle ja pühkis oma käelt kildi peale midagi, mis meenutas teolima. „Et pia pial trampida.”
„Ja M on mõek… ja kirivise piralt, mina annan sul’e siukse keretäie, kui sa mind viel tolle mõegaga tonksad!” karjus kolmas Feegle, pöördus ja sööstis vennale kallale.
Kui kaklus põldmarjapõõsasse kandus, pudenes maha mingi kollane poolkuukujuline asi ning Rob haaras selle kähku üles ja üritas selja taha peita.
Tiffany silmad tõmbusid pilukile. See asi oli meenutanud kahtlaselt… jah, vana varbaküünetükki!
„Nuuh,” pomises Rob jalalt jalale tammudes, „sina ju lõigud ütelugu siukseid kilde nonde vanamieste varvaste küllest, keda sa enamjagu päivi kaimas käid. Nood lendivad akendest välla, ain’t oodavad, et keegi nood üles korjass. Ja nood on kõvad nigu nailad.”
„Jah, aga sellepärast ei pea veel…” alustas Tiffany, kuid siis vakatas. Võib-olla oleks vanahärra Nimletil ja teistel tore teada, et mõni osa nende kehast on veel võitluseks valmis. Kuigi vanahärra Nimlet ise ei saa viimasel ajal ilma abita toolilt tõustagi.
Nüüd tõmbas kelda Tiffany kõrvale ja ütles: „Sina tiad, moor, et sinu nimi on siin maapinnas. Sie kõneleb sinuga, Tir-far-thóinn, Maa Laine All. Kas sina kõneled temaga kah?”
„Jah,” vastas Tiffany. „Aga ainult mõnikord. Aga ma kuulan, Jeannie.”
„Aga mette iga päiv?” küsis kelda.
„Ei, mitte iga päev. Nii palju on teha, nii palju on teha.”
„Sida ma tian,” lausus kelda. „Sa tiad, et ma valvan sinu üle. Mina vaatan sind oma pias, aga ma näin sind vihisemas ka üle oma pia. Ja sa piad meeles pidama, et sa oled ammu surn’d.”
Tiffany ohkas, ta oli üdini väsinud. Inimeste juures tuleb käia – seda teeb iga kaastundlik nõid, sellega täitsid tema ja teised nõiad tühje kohti maailmas, nad tegid seda, mida oli vaja teha: tassisid eidekestele küttepuid või panid õhtusöögiks hautise tulele, tõid ravimtaimi vaeva tegeva jala või näriva küljevalu vastu, viisid korvi „üleliigseid” mune või kasutatud riideid äsjasündinud lapse jaoks majas, kus raha nappis, ja kuulasid, jah, kuulasid alati inimeste muresid ja hädasid. Ja varbaküüned… need varbaküüned tundusid kõvad nagu ränikivi, ja mõnikord olid mõnel vanapoisil, kellel polnud sõpru ega peret, varbaküüned nii pikaks kasvanud, et olid saabaste sees keerdus.
Kuid tasu suure hulga töö eest paistiski olevat suur hulk tööd. Kui sa kaevad kõige suurema augu, antakse sulle lihtsalt suurem labidas…
„Täna, Jeannie,” ütles Tiffany aeglaselt, „kuulasin ma maad. See käskis mul ringi juurde minna…?” Õhku jäi rippuma küsimus.
Kelda ohkas. „Ma’i näind sida veel selgelt, aga miski… on valesti, Tiffan,” lausus ta. „Loor meite maailmade vahel on õhuke ja sie võib kergesti katki minna. Kivid on püsti, nii et värav pole valla – ja haldjate kuninganna pole tugev, sest sina saatsid ta Haldjamaale tagasi. Ta ei kibele sinule uuesti vastu astuma, aga… minul on sellest ’oolimata ’irm. Ma tunnen sida, nigu ’õljuks udu meite poole.”
Tiffany hammustas huulde. Ta teadis, et kui kelda on mures, peaks tema samuti olema.
„Ää’ sa sellega oma südant vaiva,” lausus Jeannie vaikselt ja silmitses Tiffanyt tähelepanelikult. „Kui sul Feegle’eid vaja on, oleme meie platsis. Seni aga ’oiame sul silma pial.” Ta võttis võileivast viimase ampsu, heitis siis Tiffanyle teistsuguse pilgu ja vahetas teemat. „Sul on ju sie noormies… Preston on vist tema nimi. Kas sina näid teda tihti?” Korraga oli kelda pilk terav nagu kirves.
„Noh,” ütles Tiffany, „ ta töötab palju nagu minagi. Tema haiglas ja mina Kriidimaal.” Tiffany tajus oma õuduseks, et hakkab punastama, see oli sedasorti punastamine, mis algab varvastest ja liigub sealt üles näo poole, kuni sa näed välja nagu tomat. Ta ei tohi punastada! Ta ei tohi punastada nagu mõni noor maaplika oma poisi ees. Ta on ju nõid! „Me kirjutame teineteisele,” lisas ta vaevukuuldavalt.
„Ja kas sellest piisab? Kirjadest?”
Tiffany neelatas. Kunagi arvas ta – seda arvasid kõik –, et võib-olla on tal Prestoniga Midagi, kuna Preston on haritud poiss ja ta pidas Achingute talu küünis kooli, kuni sai niipalju raha kõrvale panna, et minna suurde linna arstiks õppima. Nüüd arvasid kõik endiselt, et neil on Midagi, Tiffany ja Preston ise kaasa arvatud. Ainult et… kas Tiffany peab tegema seda, mida kõik temalt ootavad? „Ta on väga tore inimene ja räägib imevahvaid nalju ja oskab sõnu seada,” üritas Tiffany seletada. „Aga… meile meeldib meie töö, meile mõlemale, tegelikult võiks öelda, et me olemegi meie töö. Preston töötab Leedi Sybili Tasuta Hospitalis nii palju. Ja minule meenub tahes-tahtmata Vanaema Aching ja see, kui väga talle meeldis elu kõrgendikul, kus olid ainult tema ja lambad ja tema kaks koera, Kõu ja Välk, ja…” Tema hääl kustus ja Jeannie asetas oma väikese pähkelpruuni käe tema käsivarrele.
„Kas sina arvad, et niimoodu on sobilik elada, kallis tütrik?”
„Noh, mulle meeldib mu töö ja ma aitan inimesi.”
„Aga kes sind avitab? See sinu luud lendab siia ja sinna, nii et vahepial tundub, et see lä’eb iga ’etk põlima. Sina ’oolitsed kõigi eest – aga kes sinu eest ’oolitseb? Kui Preston on kaugel, nuuh, siis on ju veel su sõber parun ja tema noorik. Nemad ju ’oolivad ka inimestest. ’oolivad nii palju, et avitaksid.”
„Hoolivad tõesti,” nõustus Tiffany, meenutades judinaga, kuidas kunagi olid kõik arvanud, et Midagi on temal ja Rolandil, kes nüüd oli paruniks saanud. Miks kõik üritavad nii hirmsasti teda kellegagi paari panna? Kas mehi on siis nii raske leida, kui ta peaks abielluda tahtma? „Roland on mõistlik inimene, kuigi ta pole nii hea, kui tema isa lõpuks oli. Ja Letitia…”
Jah, Letitia, mõtles ta. Tema ja Letitia teadsid mõlemad, et Letitial on maagilised võimed, kuid praegu mängis ta lihtsalt noore parunessi rolli. Ja seda oskas ta hästi – nii hästi, et Tiffany mõistatas, kas parunessielu võib lõpuks nõiaelust lõplikult võitu saada. Igatahes on parunessielus palju vähem musta tööd.
„Sa oled juba tein’d siukseid asju, mida ei usukski,” jätkas Jeannie.
„Noh,” ühmas Tiffany, „liiga palju on teha, aga tegijaid liiga vähe.”
Naeratus kelda näol oli kummaline. Väike naine küsis: „Aga kas sa lased teistel proovi teha? Ää pelga abi küsida. Uhkus on ’ia asi, kallis tütrik, aga lõpuks sie ’ukutab inimese.”
Tiffany hakkas naerma. „Jeannie, sul