Karjase kroon. Terry Pratchett

Vanaema Weatherwax ütles: „Ma olin noorem, kui teiega viimati tantsisin. Nüüd aga olen ma vana. Mina enam ei tantsi.”

      Kuule hoidis mesilastest eemale, kuid hiilis läbi aia, käis

      Vanaema järel, kui ta sammus läbi ravimtaimede vahelt, puudutas möödudes mõnda oksakest või lehte, ja tundus, et terve aed vastas talle, taimed peaaegu noogutasid aupaklikult.

      Kuule silmad tõmbusid pilukile, ta kõõritas taimi pilguga, mida oleks võinud nimetada kassilikuks halvakspanuks. Kõrvaltvaataja oleks võinud vanduda, et Vanaema ravimtaimedel on mõistus, sest nad liikusid sageli ka siis, kui tuult ei olnud. Vähemalt ühel juhul pöördusid nad Kuulet lausa vaatama, kui ta jahiretkel olles neist mööda hiilis. Kuulele meeldisid taimed, mis tegid seda, mida kästi, see tähendab, et olid suurema osa ajast lihtsalt liikumatud, nii et tema sai rahulikult magada.

      Ravimtaimelapi kaugemas servas jõudis Vanaema õunapuu juurde, mille vanahärra Parson oli talle alles eelmisel aastal andnud, ta oli istutanud selle ligikaudu sinna, kus kõigil teistel oleks aeda ümbritsev tara – päris tara või müüri pole ühelgi nõial oma maja ümber vaja. Kes tahaks nõida pahandada? Vana kurja nõida, kes elab metsamajakeses? Mõnikord on rahvalugudest abi nõiale, kellel puuduvad, kui olla lõpuni aus, igasugused taraehitamiseks vajalikud oskused. Vanaema silmitses puuharudele ilmuvaid tillukesi õunu – need olid alles kasvama hakanud, aga, jah, aeg ei oota. Niisiis läks Vanaema tagasi oma majakese ukse juurde, tervitades möödaminnes iga juurt, vart ja vilja.

      Ta andis kitsedele süüa ja need vaatasid teda oma kriipsusilmade kõõrdpilguga. Nende pilk saatis teda ka siis, kui ta pöördus kanade poole, kes jagelesid alati toidu pärast. Täna nad aga ei jagelenud, vaid vaatasid vana nõida, nagu ei oleks teda olemas.

      Nüüd, kus loomadele oli süüa antud, läks Vanaema Weatherwax tagasi nõudepesuruumi ja tõi sealt kimbu pajuoksi. Ta asus tööle, meelitas iga elastse oksa õigesse kohta. Siis, kui tema tehtud ese oli ilmselgelt suurepärane ja oma eesmärgi täitmiseks valmis, jättis Vanaema Weatherwax selle trepijalamile, kus see hakkab kindlasti silma kõigile, kellel on silmad olemas.

      Ta koristas oma töö jäägid ära, viis need nõudepesuruumi ja tuli välja väikese kotiga. Kott oli valge. Teises käes oli Vanaemal kokkukeeratud punane pael. Ta vaatas taevasse. Aega oli vähe.

      Vanaema sammus kiiresti metsa, Kuule kannul, nii uudishimulik, nagu saab olla ainult kass, kuni vähemalt kaheksa esimest elu on ära kulutatud. Seejärel, ülesanne täidetud, läks Vanaema Weatherwax tuldud teed tagasi väikese oja juurde, mis jooksis majakese lähedal läbi metsa. Oja vulises ja tilises.

      Vanaema tundis seda metsa. Iga puunotti. Iga oksa. Iga olendit, kes siin elas. Nii lähedalt, kui saab tunda ainult nõid. Kui nina ütles talle, et läheduses pole kedagi peale Kuule, avas ta koti, võttis välja tüki omatehtud seepi ja riietus lahti.

      Ta astus ojja ja pesi end nii puhtaks kui võimalik. Siis kuivatas ta end, keeras nõiamantli oma puhtakspestud keha ümber, läks tagasi majja, kus andis Kuulele veel korra süüa, silitas tal pead ning ronis vana leinalaulu ümisedes kriiksuvast trepist üles magamistuppa.

      Seejärel kammis Esmeralda Weatherwax oma pikad hallid juuksed lahti, seadis terve nõeltearmee abil tavaliseks krunniks ja pani end uuesti riidesse, valides seekord parima nõiakleidi ja kõige vähem parandatud aluspüksid. Ta avas väikese puust akna leebele õhtusele õhule ja asetas hoolikalt kaks münti lauakesele voodi kõrval, teravatipulise nõiakübara kõrvale, mis oli täis kasutamata kübaranõelu.

      Viimase asjana enne pikaliheitmist võttis Vanaema kätte tuttava papitüki, millele ta oli teksti juba enne valmis kirjutanud.

      Ja pisut hiljem, kui Kuule voodile hüppas, tundus kassile, et toimus midagi kummalist. Ta kuulis öökulli huikamist ja pimeduses haugatas rebane.

      Ja toas oli ainult kass, Kuule ise. Ihuüksi.

      Aga kui kassid saavad naeratada, siis see kass naeratas.

      See oli kummaline öö: öökullid huikasid peaaegu vahetpidamata ja väljas puhuv tuul pani toas põlevate küünalde leegid mingil põhjusel metsikult võbelema ja kustutas need siis, kuid Vanaema Weatherwaxil olid seljas parimad riided ja ta oli kõigeks valmis.

      Ja nüüd, sügavas soojas pimeduses, kui koit hakkas märkamatult ööd kõrvale lükkama, tuli Vanaema hingele külaline, vikatiga isik – kelle vikat on nii variõhukese teraga, et suudab hinge kehast eraldada.

      Siis hakkas pimedus rääkima.

      ESMERALDA WEATHERWAX, TE TEATE, MIS TULEB, JA LUBAGE LISADA, ET ON AU TEIEGA TEGEMIST TEHA.

      „Ma tean, et see olete teie, härra Surm. Meie, nõiad, teame ju alati, mis tuleb,” vastas Vanaema, vaadates oma voodil lebavat keha.

      Külaline ei olnud talle kaugeltki võõras ja maa, kuhu ta nüüd pidi minema, oli seesama, kuhu ta oli aidanud paljudel teistel aastate jooksul astuda. Nõid seisab ju kõige piiri peal, valguse ja pimeduse vahel, elu ja surma vahel, teeb valikuid, langetab otsuseid, et teised võiksid teha näo, et mingit otsustamist polnud vajagi. Mõnikord peab nõid mõnda vaest hinge tema viimastel tundidel aitama, aitama tal leida ukse, et ta pimeduses ära ei eksiks.

      Ja Vanaema Weatherwax oli olnud nõid juba väga-väga kaua.

      ESMERALDA WEATHERWAX, ME OLEME JUBA NII PALJU KORDI KOHTUNUD…