antud. Tegelikult oli Vanaema Weatherwaxil kuhjade kaupa kõike, mida ühel nõial olema peab. Tiffany lootis, et ühel päeval saab ka temast sama tugev nõid.
„Nuuh, sie on ainult ’ia, ainult ’ia,” lausus kelda. „Sina oled meite küngaste moor ja meite mooril piab uhkust olema. Aga me tahass, et sul oless ka oma elu.” Kelda pisike tõsine pilk püsis Tiffanyl. „Nii et mine ja kai, kuspoole tuul sind puhub.”
Tuul Krahvkonnas oli kuri, puhus igal pool, nagu oleks millegipärast pahane, ulus korstnates lord Swiveli häärberi katusel, mis seisis aakritesuuruse pargi keskel ja kuhu oli võimalik jõuda ainult pika sõiduga – see hoidis eemal kõik külalised, kellel polnud vähemalt korralikku hobust.
See välistas suurema osa selle kandi tavalistest inimestest, kes olid enamikus talupidajad ja kellel oli lisaks liiga palju tööd, et selliste asjadega tegelda. Siin olid kõik hobused tavaliselt suured ja karvaste jalgadega ning harilikult nähti neid vankri ees. Kõhnad, poolhullud hobused, kes kargasid mööda häärberi sissesõiduteed või olid tõlla ette rakendatud, vedasid tavaliselt hoopis teistsuguseid mehi: selliseid, kellel oli alati olnud maid ja raha, kuid sageli väga vähe lõuga. Ja kelle naine meenutas mõnikord tema hobust.
Lord Swiveli isa oli saanud raha ja tiitli päranduseks oma isalt, suurelt ehitusmeistrilt, kuid ta oli joodik ja raiskas kogu raha ära.3 Noor Harold Swivel aga keerutas ja pööritas raha, ning tõesti, ka šlikerdas ja mahhineeris, kuni oli taastanud perekonna varanduse ning lisanud perekonna häärberile kaks tiiba, mille täitis kallilt inetute esemetega.
Tal oli kolm poega, mis valmistas talle suurt heameelt, kuna naine oli kinkinud talle ühe poja lisaks tavalisele kahele – „üks pärija ja üks varuks”. Lord Swivelile meeldis olla kõigist teistest parem, isegi kui ta oli parem ainult poja poolest, kellest ta just ülearu ei hoolinud.
Harry, vanim poeg, ei käinud eriti koolis, sest tegeles nüüd juba mõisaga, aitas isa ja õppis, kes on väärt, et temaga räägitaks, ja kes mitte.
Number kaks oli Hugh, kes oli isale mõista andnud, et hakkaks hea meelega vaimulikuks. Isa ütles seepeale: „Ainult siis, kui lähed Omi kirikusse, mitte ühtegi teise! Ma ei kavatse lasta oma pojal mingi sektilise tegevusega jahmerdada!”4 Om on sobilikult vait, võimaldades oma preestritel tõlgendada tema soove täpselt nii, nagu nad ise heaks arvavad. Hämmastaval kombel tõlgendati tema soove haruharva selliste juhtnööridena nagu „anna vaestele süüa” või „aita vanureid”, vaid pigem sinnapoole, et „sul on vaja vapustavalt peent eluaset” või „miks ei võiks õhtusöök olla seitsmekäiguline?” Niisiis tundus lord Swivelile, et võib olla kasulik, kui peres on mõni vaimulik.
Tema kolmas poeg oli Geoffrey. Ja mida Geoffreyst arvata, seda ei teadnud täpselt keegi. Muuhulgas ei teadnud seda ka Geoffrey ise.
Lord Swivel hoidis oma poiste harimiseks palgal koduõpetajat, kelle nimi oli Wiggall. Geoffrey vanemad vennad kutsusid teda Vigaseks, mõnikord lausa tema kuuldes. Kuid Geoffrey jaoks oli härra Wiggall nagu jumalate kingitus. Õpetajal oli Swivelite majja tulles kaasas tohutu kast raamatuid, kuna ta teadis liigagi hästi, et mõnes uhkes majas pole peaaegu ühtegi raamatut, kui mitte arvestada selliseid raamatuid, mis räägivad möödunud aja lahingutest, kus mõni suguvõsa liige oli rumala kangelaslikkusega silma paistnud. Härra Wiggallilt ja tema imelistest raamatutest õppis Geoffrey suurte filosoofide Ly Tin Wheedle’i, Orinjocratese, Xeno ja Ibidi kohta, ning kuulsate leiutajate Kuldsilm Hõbekäsi Dactylose ja Quirmi Leonardi kohta, ja nii hakkas Geoffrey teada saama, mida endast arvata.
Kui nad parajasti ei lugenud ega õppinud, viis härra Wiggall Geoffrey kõikjale Krahvkonda igasugu asju üles kaevama – vanu luid ja vanu kohti – ja rääkis talle universumist, millele Geoffrey ei olnud varem mõelnudki. Mida rohkem ta teada sai, seda enam ta teadmisi janunes, ta igatses teada kõike Suure Kilpkonna A’Tuini kohta ning maade kohta, mis asusid Krahvkonnast kaugemal.
„Andke andeks,” küsis ta ühel päeval õpetajalt, „kuidas teist õpetaja sai?”
Härra Wiggall hakkas naerma ja ütles: „Mind õpetati, nii see käibki. Ja minu õpetaja andis mulle ühe raamatu, ja pärast seda lugesin ma kõiki raamatuid, mida kätte sain. Täpselt nagu teiegi, noorhärra. Ma näen, et te loete kogu aeg, mitte ainult tundides.”
Geoffrey teadis, et tema isa suhtub õpetajasse põlglikult, kuid tema ema sekkus ja ütles, et Geoffreyle on saatusest määratud kaugele jõuda.
Isa irvitas selle peale. „Ta tuhnib ainult sopas ja kontides, ja kellele peaks korda minema, kus Neli-iks asub? Keegi ei käi seal ju kunagi!”5
Geoffrey ema paistis väsinud, kuid asus poja poolele ja ütles: „Ta oskab väga hästi lugeda ja härra Wiggall on talle kolme keelt õpetanud. Ta oskab natuke isegi offleri keelt!”
Isa muigas jälle põlglikult. „Sellest oleks kasu ainult siis, kui ta tahaks hambaarstiks saada! Hah, milleks üldse keelte õppimise peale aega raisata? Tänapäeval räägivad ju kõik ankh-morporki keelt.”
Kuid ema ütles Geoffreyle: „Loe aga edasi, poiss. Lugemine aitab edasi jõuda. Teadmised on kõige võti.”
Varsti pärast seda saatis lord Swivel koduõpetaja minema, öeldes: „Siin käib liiga palju tühja lollitamist. Sellest poisist ei saa niikuinii midagi. Ta ei ole selline nagu tema vennad.”
Häärberis oli võimalik kaugelt kuulda, mida öeldakse, ning Geoffrey kuuliski seda ja mõtles: Noh, ükskõik, kelleks ma tahan saada, ei saa ma igatahes selliseks nagu mu isa!
Nüüd, mil õpetaja oli läinud, hulkus Geoffrey ringi, õppis uusi asju ning veetis palju aega McTavishi, tallipoisi juures, kes oli sama vana kui künkad, kuid keda nimetati miskipärast ikkagi „poisiks”. McTavish teadis kõigi maailma lindude laule ja oskas neid ka järele teha.
Ja McTavish oli Geoffreyga koos, kui Geoffrey leidis Mefistofelese. Ühel vanadest emakitsedest tulid talled ja kuigi tal oli kaks tervet talle, oli õlgede sees peidus ka kolmas, väike äbarik, kelle ema hülgas.
„Ma üritan selle väikese kitsetalle päästa!” kuulutas Geoffrey. Ja ta nägi terve öö vaeva, et äsjasündinud talle elus hoida, pigistas tema ema nisadest piima ja laskis tallel seda sõrme pealt lutsutada, kuni tall jäi tema kõrval rahulikult magama lahtitehtud heinapalli sisse, mis neid mõlemaid soojas hoidis.
Ta on nii pisike, mõtles Geoffrey, vaadates kitsetalle silmi, mille meenutasid kirjakasti pilusid. Ma pean talle võimaluse andma.
Ja kitsetall vastas hoolitsusele ning kasvas tugevaks nooreks kitseks, kellel oli saatanlikult tugev jalalöök. Ta käis Geoffreyl kõikjal järel ning langetas pea ja oli valmis ründama kõiki, kes tema arvates tema noort peremeest ohustasid. Kuna see käis tihtipeale kõigi lähedalviibijate kohta, pidi nii mõnigi teener või külaline üsna kärmelt eest ära hüppama, kui kitse langetatud sarvedega silmitsi sattus.
„Miks sa seda põrgukitse Mefistofeleseks kutsud?” küsis McTavish ühel päeval.
„Ma leidsin selle nime ühest raamatust.6 On ju selge, et see on kitsele väga hea nimi,” vastas Geoffrey.
Geoffrey sai vanemaks, väikesest poisist sirgus noormees, siis veel suurem noormees, kes sattus isa silma alla targu ainult harva.
Siis ühel päeval saduldas McTavish talle hobuse, nad sõitsid koos põldudele lord Swiveli valduste piiril ja hiilisid vaikselt rebaseuru juurde metsas. Seal, nagu palju kordi varemgi, vaatasid nad, kuidas emarebane kutsikatega mängib.
„Tore on neid niimoodu näha,” sosistas McTavish. „Emarebane peab sööma ja kutsikaid toitma. Kuid nad himustavad liiga palju minu kanu. Nad tapavad neid, kes on meile tähtsad, ja nii tapame meie jälle neid. Nii see maailmas käib.”
„Aga ei peaks käima,” ütles Geoffrey, kurbus hääles, sest tema süda tilkus emarebase pärast verd.
„Aga meil on kanu vaja ja me peame neid kaitsema. Sellepärast me