ta nägu üleni tume.
Siiski on mul piisavalt infot, et teada, kuidas ta minusse suhtub. See ei peitu näojoontes, vaid kehahoiakus, ja seda ei loeta mõtete, vaid sisetundega.
Ta paneb sepavasara maha ja võtab kindad käest.
„Nii?” ütleb ta.
„Ma nägin just praegu telekas ühte nägu, mis oli meres,” ütlen ma ja peatun tema kohal muruplatsil. Naaber on samal pärastlõunal männi maha võtnud ja õhk on täis vänget vaigulõhna, mida kandub kiviaia tagant pakkudest.
„Oli see tuuker?” uurib paps. Ta teab, et tuukrid huvitavad mind, ega kujuta vist ette, et ma võiksin tulla õue talle millestki muust rääkima.
Raputan pead.
„See ei olnud inimene. See oli nagu pilt meres.”
„Või nagu pilt, nii-nii,” lausub ta ja võtab särgi rinnataskust suitsupaki.
Noogutan ja keeran ringi, et tuppa minna.
„Oota natuke,” ütleb ta.
Ta läidab tiku ja painutab pea madalale, et sigaret tuld võtaks. Leek uuristab halli videvikku pisikese valguskoopa.
„Soh,” ütleb ta.
Pärast sügavat mahvi asetab ta ühe jala kaljule ja suunab pilgu üle tee metsa poole. Või vahib hoopis taevast puude kohal.
„Kas see, mida sa nägid, oli Jeesuse pilt?” küsib ta, tõstab pea ja vaatab mulle otsa. Kui ei oleks lahket häält ja küsimusele eelnenud pikka pausi, siis arvaksin, et ta pilkab mind. Tema meelest on see piinlik, et ma kristlane olen; ta ootab minult üksnes seda, et ma teistest lastest ei erineks, ja kõigist lastest, kellest uusrajoon kubiseb, nimetab vaid tema noorem poeg end kristlaseks.
Aga seda tahab ta tõesti teada.
Tunnen rõõmukihvatust, sest ta tõepoolest hoolib, kuid mind haavab pisut, et ta mind sel moel alahindab.
Raputan pead.
„See ei olnud Jeesus,” ütlen ma.
„Seda on küll rõõm kuulda,” vastab paps naeratades. Ülalt mäelt kostab rattakummide tasast vilinat asfaldil. Vilin valjeneb kiiresti ja kuna uusrajoonis on nii vaikne, kostab suhina mahe meloodia selgesti ära, kui ratas järgmisel hetkel meie tagant möödub.
Isa veab veel ühe mahvi ja viskab sigareti poolpõlenult üle aia, köhatab paar korda, tõmbab kindad kätte ja haarab uuesti sepavasara.
„Ära selle peale rohkem mõtle,” ütleb ta, tõstab pea ja vaatab mulle otsa.
Tol õhtul olin ma kaheksa-aastane ja mu isa oli kolmekümne kahene. Kuigi ma ei saa ikka veel öelda, et ma teda mõistan või tean, mis inimene ta oli, aitab see fakt, et ma olen praegu seitse aastat vanem kui tema tookord, üht-teist siiski paremini taibata. Näiteks sedagi, kui tohutult meie päevad erinesid. Kui minu päevad olid pilgeni täis tähendust, iga samm avas mingi võimaluse ja iga võimalus täitis mu ääreni niisugusel kombel, mis tundub praegu arusaamatu, ei olnud tema päevade tähendus koondunud üksikuteks sündmusteks, vaid hajutatud nii suurtele pindadele, et neid polnud võimalik teisiti tabada kui abstraktsete mõistetena. Üks oli „perekond”, teine „karjäär”. Tema päevades avanes tõenäoliselt vähe ettenägematuid võimalusi, kui üldse, ja ilmselt teadis ta laias laastus alati, mida need toovad ja kuidas nendega suhestuda. Ta oli olnud kaksteist aastat abielus ja töötanud kaheksa neist progümnaasiumis õpetajana; tal oli kaks last, maja ja auto. Ta oli valitud vallavolikogusse ja kuulus Venstre partei esindajana selle juhatusse. Talvisel poolaastal tegeles ta filateeliaga, ja sugugi mitte edutult, sest lühikese aja jooksul oli temast saanud üks selle kandi silmapaistvamaid margikogujaid, aga suvisel poolaastal sisustas tema vaba aega aiandus. Millest ta tol kevadpäeval mõtles, ei ole mul aimu, ega ka sellest, missugune oli tema minapilt, kui ta, sepavasar käes, hämaruses selja sirgu ajas, aga ma olen üsna kindel, et enda arvates mõistis ta ümbritsevat maailma päris hästi. Ta teadis, kes olid uusrajoonis tema naabrid ja millisel ühiskondlikul positsioonil nad olid temaga võrreldes, ning teadis tõenäoliselt nii mõndagi, mida nood ise saladuseks arvasid, sest ta õpetas nende lapsi ja tal oli teiste nõrkuste peale silma. Uude haritud keskklassi kuuluvana orienteerus ta hästi ka maailma asjades, mis jõudsid temani iga päev ajalehtede, raadio ja televiisori kaudu. Ta teadis päris palju botaanikast ja zooloogiast, kuna oli nende vastu lapsena huvi tundnud, ja kuigi ta teistes loodusteadustes väga kodus ei olnud, mäletas ta gümnaasiumi ajast vähemalt nende põhiprintsiipe. Ajalugu tundis ta paremini, sest oli seda ülikoolis õppinud koos norra ja inglise keelega. Teisisõnu polnud ta ühelgi alal asjatundja, välja arvatud võib-olla pedagoogika, aga teadis kõige kohta üht-teist. Selles mõttes oli ta tüüpiline kooliõpetaja, iseäranis ajal, mil progümnaasiumis õpetamine veel mingi staatuse andis. Naaber Prestbakmo, kes elas teisel pool kiviaeda, töötas samas koolis õpetajana, samuti naaber Olsen, kes elas meie maja taga metsasel mäenõlval, aga üks teine naaber, Knudsen, kes elas teisel pool ringteed, oli ühes teises progümnaasiumis õppealajuhataja. Nii et kui mu isa tol 1970. aastate keskpaiga kevadõhtul vasara pea kohale tõstis ja sellega vastu kaljut lajatas, tegi ta seda maailmas, mis oli talle teada ja tuttav. Alles siis, kui ma ise samasse ikka jõudsin, sain aru, et selle eest tuli lõivu maksta. Kui vaade maailmale avardub, ei kahane üksnes valu, mida see põhjustab, vaid ka selle tähendus. Maailma mõista tähendab end selle suhtes teatud kaugusele sättida. Me suurendame seda, mis on palja silmaga nägemiseks liiga väike, nagu molekulid ja aatomid, ja vähendame seda, mis on liiga suur, nagu pilvesüsteemid, deltad ja tähtkujud. Kui me kõik oma meelte ulatusse oleme toonud, siis fikseerime selle. Fikseeritut nimetame teadmisteks. Kogu lapse- ja noorpõlve näeme vaeva, et asjade ja nähtusteni õiget vahemaad tekitada. Me loeme ja õpime, kogeme ja korrigeerime. Ja ühel päeval jõuame punkti, kus kõik vajalikud vahemaad on paigas, kõik vajalikud süsteemid loodud. Just siis hakkab aeg kiiremini liikuma. See ei kohta enam takistusi, kõik on paigas, aeg voogab läbi meie elu, päevad kaovad pöörases tempos, ja enne kui me iitsatadagi jõuame, oleme neljakümnesed, viiekümnesed, kuuekümnesed … Tähendus nõuab küllust, küllus nõuab aega, aeg nõuab vastupanu. Teadmised on vahemaa, teadmised on paigalseis ja tähenduse vaenlane. Minu pilt oma isast tol 1976. aasta õhtul on teisisõnu kahetine: ühest küljest näen teda nii, nagu nägin teda tookord kaheksa-aastase silmadega, ettearvamatu ja hirmutavana, teisest küljest näen teda kui eakaaslast, kelle elust aeg läbi puhub ja sellest üha suuremaid tähendusetükke lahti kangutab.
Sepavasara kõlksatused kivil kaikusid üle uusrajooni. Suure tee poolt lähenes auto, sõitis laugesse mäkke ja möödus sisselülitatud tuledega. Naabri majauks avanes, Prestbakmo seisatas trepil ja pani kätte töökindad, otsekui tõmbaks samal ajal ninna karget kevadõhku, haaras seejärel käsikäru aistest ja sammus seda lükates üle muru. Kalju poolt, mida isa tagus, levis püssirohulõhna, kiviaia tagant pakkudest männilõhna, värske mulla ja metsa lõhna, ja põhja poolt saabus õrn tuulehoog, milles aimus soola. Mõtlesin näole, mida olin meres näinud. Kuigi olin sellele viimati mõelnud paar minutit tagasi, oli kõik muutunud. Nüüd nägin ma papsi nägu.
Ta kopsis all süvendis edasi.
„Oled ikka veel seal, poiss?”
Ma noogutasin.
„Mine kohe tuppa.”
Hakkasin minema.
„Ja kuule!” ütles ta.
Ma peatusin ja pöörasin küsivalt pead.
„Seekord ei mingit jooksmist.”
Vahtisin talle otsa. Kust ta teadis, et ma jooksnud olin?
„Ja ära vahi niimoodi mokk töllakil,” ütles ta. „Sa näed välja nagu idioot.”
Tegin, nagu ta käskis, panin suu kinni ja läksin aeglaselt ümber majanurga. Kui ma ukse ette jõudsin, oli majaesine tee täis lapsi. Suuremad seisid kobaras jalgrataste kõrval, mis paistsid videvikus nende kehadega kokku kasvavat. Nooremad mängisid peitust. Need, kes üles leiti, seisid kõnniteel kriidiringis, teised kõhutasid ümberringi metsas teest allpool, nii et otsijale nad ei paistnud, minule aga küll.
Sillamastide tuled hõõgusid