olid Trollnesid, Sverre, ühe mu klassikaaslase vanemad. Teda ennast autos ei paistnud.
Keerasin ringi ja saatsin pilguga punaseid tagatulesid, kuni need üle mäeküüru kadusid. Siis läksin tuppa. Natuke aega püüdsin voodis pikutades lugeda, kuid ei suutnud piisavalt rahuneda ja läksin selle asemel Yngve tuppa, sealt aknast nägin papsi. Teda nähes teadsin kohe, mis tujus ta on, ja mõnes mõttes oli see teadmine kõige olulisem. Ma olin tuttav tema meeleseisunditega, mida olin alateadliku liigitussüsteemiga juba ammu ennetama õppinud, nagu ma tagantjärele mõelnud olen, ja mõne kindla suuruse vahekord selles oli piisav, et otsustada, mida mul on oodata, nii et sain selleks ettevalmistusi teha. Just nagu meelte meteoroloogia … Auto kiirus laugesse mäkke ja maja ette sõites, aeg, mis tal kulus mootori seiskamiseks, asjade võtmiseks ja autost väljumiseks, kuidas ta autoust lukustades ringi vaatas, helivarjundid, mis kostsid esikust, kus ta üleriided seljast võttis – kõik olid märgid, kõike andis tõlgendada. Siia liideti info selle kohta, kus ta käinud oli, kui kaua ta kodunt ära oli olnud ja kellega kohtunud, enne kui sai teha lõppjärelduse, ja see oli protsessi ainus osa, mida ma tundsin. Seepärast kartsin ma kõige rohkem seda, kui ta saabus järsku … Kui ma olin mingil põhjusel olnud tähelepanematu …
Kust ta teadis, et ma jooksnud olin?
See ei olnud tal esimene kord mind arusaamatul kombel läbi näha. Näiteks ühel päeval tol sügisel olin peitnud kommikoti voodisse teki alla just sellepärast, et aimasin, et ta tuleb mu tuppa ega usu ilma peal mu seletust, kuidas ma selle ostmiseks raha olin hankinud. Kui ta siis tõepoolest tuli, seisis ta ja vaatas mind paar sekundit.
„Mida sa seal voodis peidad?” küsis ta.
Kuidas ta võis seda teada?
Väljas süütas Prestbakmo ereda lambi, mis oli monteeritud terrassi kohale, kus ta tavaliselt töötas. Uus valgussaar, mis pimedusest esile kerkis, oli täis kõiksugu asju, mida ta liikumatult seistes vahtima jäi. Värvipottide virnad, värvipintslitega purgid, puupakud, lauajupid, kokkulapatud presendid, autorehvid, jalgrattaraam, tööriistakohvrid, kõikvõimalikku suurust ja sorti kruvide ja naelte kastid, kandik piimapakkidega, mis olid täis vast tärganud lilli, lubjakotid, rõngasse keritud voolik ja seina najal tahvel, kuhu olid veetud mitmesuguste tööriistade kontuurid ja mis oli mõeldud ilmselt keldri hobiruumi tarvis.
Kui ma jälle papsi poole vaatasin, lähenes ta üle muru, ühes käes sepavasar ja teises labidas. Taganesin ruttu paar sammu. Samal hetkel avanes välisuks. See oli Yngve. Vaatasin kella. Kahe minuti pärast pool üheksa. Kui ta kohe seejärel iseloomuliku nõksleva, just nagu pardiliku kõnnakuga, mille olime omandanud selleks, et majas kiirelt ja hääletult liikuda, trepist üles tuli, oli tal hing kinni ja põsed punased.
„Kus paps on?” küsis ta tuppa jõudes.
„Aias,” vastasin ma. „Aga sa ei jäänud hiljaks. Näe, kell saab pool üheksa praegu.”
Sirutasin kellaga käe tema poole.
Ta läks minust mööda ja tõmbas kirjutuslaua alt tooli välja. Ta lõhnas ikka veel õue järele. Karge õhk, mets, kruus ja asfalt.
„Kas sa käisid mu kassettide kallal?” küsis ta.
„Ei.”
„Mis sa siis teed mu toas?”
„Mitte midagi,” vastasin ma.
„Kas sa ei võiks seda oma toas teha?”
Meie all avanes taas välisuks. Seekord kajasid allkorrusel papsi rasked sammud. Ta oli saapad õues jalast võtnud, nagu tal kombeks, ja teel pesuruumi, et riideid vahetada.
„Ma nägin Dagsrevyenis ühte nägu, mis oli meres,” ütlesin ma. „Oled sa sellest midagi kuulnud? Kas sa tead, kas keegi seda veel nägi?”
Yngve vaatas mind poolküsival, pooltõrjuval pilgul.
„Mis udu sa ajad?”
„Kuulsid kalalaevast, mis põhja läks?”
Ta noogutas kitsilt.
„Kui nad näitasid Dagsrevyenis seda kohta, kus laev põhja läks, nägin ma meres ühte nägu.”
„Laipa?”
„Ei. See ei olnud päris nägu. Meri tegi vette näo pildi.”
Hetke vaatas ta mulle sõnagi lausumata otsa. Siis kruttis ta endal nimetissõrmega meelekohal.
„Sa ei usu mind?” küsisin ma. „Päriselt.”
„Päriselt on see, sa oled üks suur null.”
Kui paps samal hetkel allkorrusel kraani kinni keeras, mõtlesin, et parem kohe oma tuppa minna, siis ei pea ma teda koridoris kohtama. Aga ma ei tahtnud, et viimane sõna Yngvele jääks.
„Ise oled suur null,” ütlesin ma.
Ta ei vaevunud vastama. Keeras vaid näo minu poole, ajas hambad irevile ja visistas nende vahelt nagu küülik. See pidi kujutama mu etteulatuvaid hambaid. Pöörasin pea kõrvale ja väljusin tema toast, enne kui ta nägi, et ma nutma hakkasin. Üksi olles ei teinud nutmine mulle midagi. Ja seekord ju õnnestus? Ta ju ei näinud?
Peatusin oma toa ukse taga ja mõtlesin, kas ei peaks vannituppa minema. Saaksin külma veega nägu loputada ja nutujäljed maha pesta. Aga kuna paps oli teel trepist üles, piirdusin sellega, et äigasin varrukaga üle silmade. Õhuke pisarakirme, mille kuiv riie silmakelmele tõmbas, pani pinnad ja värvid toas virvendama, nagu oleks tuba äkitselt merepõhja vajunud, ja see kujutlus oli nii meeliköitev, et tõstsin käed ja tegin aeglaselt kirjutuslaua poole astudes paar ujumisliigutust. Kujutluses oli mul peas metallist tuukrikiiver, pärit sukeldumise algaegadest, kui merepõhjas käidi tinasaabaste ja paksu elevandinaha taolise ülikonnaga, hapnikuvoolik londina pea küljes. Hingasin suu kaudu, ahmides sisinal õhku, ja taarusin tuba mööda ringi vanaaegse tuukri kohmakate liigutustega, kuni sellesse hakkas külma veena tungima hirmu, mida vaatemäng tekitas.
Paar kuud tagasi olin vaadanud Jules Verne’i romaani põhjal tehtud teleseriaali „Saladuslik saar” ja lugu meestest, kes satuvad õhupalliga Atlandi ookeani asustamata saarele, oli mulle esimesest kaadrist peale võimsa mulje jätnud. Pinge lausa särises. Õhupall, torm, 19. sajandi riietes mehed, kõle tuuline saar, kuhu nad olid sattunud ja mis polnudki vist nii asustamata, nagu nad arvasid, sest nende ümber juhtus alatasa salapäraseid ja seletamatuid asju … Aga kes seal veel oli? Vastus saabus järsku ühe osa lõpus. Veealustes grottides elati … seal oli hulk inimesetaolisi olendeid … lampide paistel, mis neil käes olid, võis vilksamisi näha siledaid maskiga päid … uimeid … nad meenutasid sisalikke, aga kõndisid kahel jalal … ja seljas olid neil paagid … üks neist keeras ringi, tal ei olnud silmi …
Ma küll ei karjatanud seda nähes, kuid hirm, millega need kaadrid mu täitsid, ei lasknud mind lahti; hirm võis mind vallata ka päise päeva ajal, kui ma mõtlesin tuukritele grotis. Ja nüüd hakkasid mõtted mind nendesuguseks muutma. Minu ähkimine muutus nende ähkimiseks, minu sammud nende omadeks, minu käed nende käteks, ja kui ma silmad sulgesin, kangastusid mulle nende silmitud näod. Grott … mustav vesi … hulk tuukreid, laternad käes … Asi läks nii kaugele, et ka silmade avamisest polnud enam abi. Kuigi ma nägin, et olen oma toas, ümberringi mu oma tuttavad asjad, ei lasknud hirm mind lahti. Kartusest, et midagi võiks juhtuda, ei julgenud ma peaaegu silmigi pilgutada. Istusin kangelt oma voodile, tõmbasin koolikoti lähemale, heitsin pilgu tunniplaanile, leidsin kolmapäeva, lugesin, mis seal seisis: mata, lota, lalla, tõstsin koti sülle ja lappasin õpikud masinlikult läbi. Kui see tehtud, võtsin padjalt avatud jutuka, toetusin vastu seina ja hakkasin lugema. Sekunditest, mis möödusid iga korra järel, kui ma pilgu tõstsin, said vähehaaval minutid, ja kui paps täpselt kell üheksa hüüdis, et õhtusöök on laual, ei olnud ma mitte hirmu, vaid raamatu võimuses. Ka sellest lahtirebimine nõudis pingutust.
Me ei tohtinud ise võileibu teha ega pliiti kasutada, nii et õhtusöögi valmistas meile alati kas mamps või paps. Kui mamps oli õhtuses vahetuses, tegi kõike paps: kui me kööki jõudsime, ootas meid laual kaks klaasi piima ja kaks taldrikut, kummalgi neli võileiba. Võileivad oli ta enamasti