See on hilise Rembrandti autoportree. Hilise Rembrandti maale iseloomustab erakordselt lai pintslilöök ja kõik on allutatud hetkemuljele, otsekui särav ja püha ning kunstis ikka veel ületamatu – võimalikuks erandiks on see, kuhu küünib oma hilisluules Hölderlin, kuivõrd neid kahte saab võrrelda, sest kui Hölderlini keeles esile manatud valgus on eeterlik ja taevane, siis Rembrandti värvis esile manatud valgus on maa, metalli ja kanga oma –, aga just see National Gallerys asuv pilt on klassikaliselt pisut realistlikum ja tõetruum ning lähemal noore Rembrandti käekirjale. Kuid see, mida pilt kujutab, on vana. See on vanadus. Kõik näo detailid on näha, kõik elu küntud jooned hõlpsasti vaadeldavad. Nägu on kurruline, kipras ja pundunud, aja rüüstatud. Aga silmad on selged ja ehkki mitte noored, on need nagu teispool nägu ilmestavat aega. Näib, nagu vaataks meid sealt näo seest, kus kõik on teistsugune, üks hoopis teine inimene. Raske on teise inimese hingele lähemale pääseda. Sest kõik, mis puudutab Rembrandti isikut, tema kombeid ja kombetusi, kehalõhnu ja – hääli, kõnetooni ja sõnavalikut, mõtteid ja seisukohti, maneere, ihuhälbeid ja – hädasid, kõik see, mis teiste jaoks tema isiku moodustab, on ära langenud, pilt on üle neljasaja aasta vana, ja Rembrandt suri samal aastal, kui ta selle maalis, nii et see, mida teos kujutab ja mida Rembrandt on maalinud, on selle inimese olemus, millesse ta igal hommikul ärkas ja mis kohe mõttesse vajus, olemata ise mõtted, mis kohe tunnetesse vajus, olemata ise tunded, ja mille juurest ta igal õhtul uinus, lõpuks igaveseks. See asi inimeses, mida aeg ei puutu ja kust pärineb silmade sära. Erinevus hilise Rembrandti selle ja teiste maalide vahel on erinevus nägemise ja nähtud saamise vahel. Selles mõttes, et sel pildil näeb ta ennast nägemas, samal ajal kui teda nähakse, ja ilmselt oli selline pilt võimalik vaid barokiajastul, mis armastas peeglit peeglis, play within the play, lavastuslikkust ja usku kõigi asjade kooskõlla, ajastul, mil ka näpuosavus oli viidud niisugusele tasemele, kus see pole olnud ei enne ega pärast. Aga see pilt on olemas meie ajal ja näeb meie jaoks.
Sel ööl, kui Vanja sündis, vaatas ta meid tundide kaupa. Tema silmad olid nagu kaks musta laternat. Keha oli verine, pikad juuksed pea külge kleepunud, ja kui ta liigutas, siis roomaja aeglusega. Ta nägi välja nagu metsast tulnu, kui ta meid Linda kõhul lamades vahtis. Me ei saanud ei temast ega tema pilgust küllalt. Aga mida seal oli? Rahu, tõsidust, tumedust. Ajasin keele suust välja, läks minut, siis ajas tema keele suust välja. Iial pole mu elus olnud nii palju tulevikku kui tol korral, iial nii palju rõõmu. Nüüd on ta nelja-aastane ja kõik on teisiti. Tema silmad on vilkad ja täituvad niisama kiiresti armukadeduse kui rõõmu, kurbuse kui vihaga, ta on juba maailma asjades kodus ja võib olla nii häbematu, et ma kaotan täielikult enesevalitsuse ja karjun ta peale või raputan teda, kuni ta pistab tönnima. Aga pahatihti ta kõigest naerab. Viimati, kui see juhtus, viimati, kui olin nii vihane, et raputasin teda ja tema kõigest naeris, tuli mul üks mõte ja ma panin käe ta rinnale.
Tema süda peksis. Taevas, kuidas see peksis!
Kell on hommikul mõni minut kaheksa läbi. On 4. märts 2008. Istun oma töötoas, ümbritsetud maast lakke ulatuvatest raamatutest, ja kuulan Rootsi bändi Dungen, mõeldes sellest, mida olen kirjutanud ja kuhu see kõik välja viib. Linda ja John magavad kõrvaltoas, Vanja ja Heidi on lasteaias, kuhu ma viisin nad pool tundi tagasi. Akna taga suures Hiltoni hotellis, mis on ikka veel varjus, libisevad liftid kolmes klaasist fassaadišahtis kogu aeg üles-alla. Hotelli kõrval seisab punane telliskivimaja, mis on ilmselt pärit 19. sajandi lõpust või 20. sajandi algusest, kui aknaorvade, võlvide ja kaarte järgi otsustada. Selle taga paistab jupike Magistraadi parki oma raagus puude ja rohelise muruga, seal lõpetab seitsmekümnendatest pärit hallikirju kivimaja vaate ja sunnib pilgu taevasse, mis on mitme nädala järel esimest korda läbipaistvalt sinine.
Pärast pooltteist siin elatud aastat on see vaade mulle tuttav, kõik selle ilmed päeva ja aasta jooksul, aga ma ei tunne, et oleksin sellega seotud. Ükski asi, mida ma siin näen, ei tähenda mulle midagi. Võibolla ma seda olengi otsinud, sest neostumatuses on kahtlemata midagi ahvatlevat, mida ma võib-olla isegi vajan, aga see ei ole mu teadlik valik. Kuus aastat tagasi istusin ja kirjutasin ma Bergenis, ja isegi kui ma ei kavatsenud kogu oma ülejäänud elu seal linnas veeta, ei olnud mul mingit plaani jätta oma maad ja naist, kellega ma tookord abielus olin. Vastupidi, me kujutasime ette, et muretseme lapsed ja kolime ehk Oslosse, kus ma kirjutan mitu romaani ja tema jätkab tööd raadios ja televisioonis. Aga sellest tulevikust, mis meil oli ja mis oli tegelikult vaid toonase oleviku pikendus oma igapäevaste toimetuste ja õhtusöökidega sõprade ja tuttavate seltsis, puhkusereisidega ning külaskäikudega vanemate ja naisevanemate juurde, kõike rikastamas meie kujuteldavad lapsed, ei tulnud midagi välja. Midagi juhtus, ja ühel heal päeval sõitsin ma Stockholmi, algul vaid selleks, et paariks nädalaks minema pääseda, ja siis sai sellest korraga mu elu. Selles ei vahetunud mitte ainult linn ja riik, vaid ka kõik inimesed. Kui mu tegu ongi kummaline, siis veelgi kummalisem on see, et ma selle peale sama hästi kui iialgi ei mõtle. Kuidas ma siia sattusin? Miks kõik nii läks?
Kui ma Stockholmi jõudsin, tundsin ma seal kaht inimest, ja mõlemat vaid põgusalt: Geiri, kellega olin suhelnud Bergenis paari nädala jooksul 1990. aasta kevadel, niisiis kaheteistkümne aasta eest, ja Lindat, keda olin kohanud paaril päeval ühel debütantide seminaril Biskops-Arnös 1999. aasta kevadel. Saatsin Geirile meili ja küsisin, kas võin niikaua tema pool peatuda, kuni olen endale elamise leidnud, ja ta lubas, ning sealt helistasin ja panin kahte Rootsi ajalehte üürisoovi kuulutuse. Sain üle neljakümne vastuse, millest valisin välja kaks. Üks korter asus Bastugatanil, teine Brännkyrkagatanil. Pärast mõlema ülevaatamist otsustasin viimase kasuks, kuni mu pilk langes trepikojas elanike nimetahvlile, kus seisis Linda nimi. Kui suur on säärane tõenäosus? Stockholmis elab üle pooleteise miljoni inimese. Kui korter oleks sattunud mu kätte sõprade või tuttavate kaudu, poleks juhuslikkus olnud nii suur, sest linna suurusest hoolimata on kirjandusringkonnad suhteliselt väikesed, aga see oli toimunud anonüümse ajalehekuulutuse kaudu, mida luges mitu tuhat inimest, ja kuulutusele vastaja ei tundnud mõistagi ei Lindat ega mind. Silmapilk muutsin meelt ja otsustasin, et parem oleks võtta teine korter, sest kui ma selle võtan, võib Linda ehk arvata, et ma jälitan teda. Aga see oli märk. Ja see oli täis sügavamat tähendust, sest nüüd olen ma Lindaga abielus ja ta on mu kolme lapse ema. Nüüd on tema see, kellega ma elu jagan. Ainus jäänuk varasemast elust on raamatud ja plaadid, mille ma kaasa võtsin. Kõik muu jätsin maha. Ja kui ma tollal kulutasin palju, lausa haiglaselt palju aega minevikust mõtlemisele, nagu mulle praegu tundub, mistõttu ma mitte üksi ei lugenud, vaid suisa jõin Marcel Prousti romaani „Kadunud aja otsingul”, siis praegu mu mõtetes minevikku peaaegu ei ole. Mulle paistab, et selles on oluline osa meile sündinud lastel, sest elu nendega siin ja praegu hõivab kogu ruumi. Isegi lähimineviku tõrjuvad nad välja: küsige minult, mida ma tegin kolm päeva tagasi, ja ma ei mäleta. Küsige minult, milline oli Vanja kaks aastat tagasi, Heidi kaks kuud tagasi, John kaks nädalat tagasi, ja ma ei mäleta. Väikeses argielus toimub palju, aga kõik kogu aeg ühes ja sellessamas ringis, ning rohkem kui miski muu on see muutnud minu pilti ajast. Sest kui ma varem nägin aega kui teelõiku, mis tuleb jätta seljataha, ja tulevikku kui kaugel eespool terendavat perspektiivi, mis on enamasti sirav ja mitte mingil juhul igav, siis on see nüüd eluga siin ja praegu hoopis teistviisi ühte põimunud. Kui ma peaksin seda kujutama piltlikult, siis oleks see laev lüüsis: täpselt niisama aeglaselt ja möödapääsmatult tõstetakse elu välja ajast, mida igalt poolt ühtlaselt sisse niriseb. Kui detailid kõrvale jätta, siis on kõik sama, mis alati. Ja iga päevaga kasvab igatsus silmapilgu järele, kui elu kerkib servani, silmapilgu järele, kui värav avaneb ja elu lõpuks ometi edasi liigub. Samas annan ma endale aru, et just korduvust, suletust ja muutumatust ma enda kaitseks vajangi, sest neil harvadel kordadel, kui ma neist lahkun, tulevad kõik vanad hädad tagasi. Korraga on mu taas vallutanud tont teab mis mõtted sellest, mida keegi ütles, nägi või arvas, otsekui oleksin heidetud kontrollimatusse, viljatusse, tihti alandavasse ja pikapeale destruktiivsesse tsooni, kus ma nii palju aastaid elasin. Igatsus pakku pääseda on ühtviisi tugev nii seal kui ka siin, aga erinevus on selles, et igatsuse eesmärk on tegelikult teostatav seal, mitte siin. Siin pean leidma teised eesmärgid ja nendega rahulduma. Ma räägin kunstist elada. Paberil pole see mingi probleem, seal võin ma vaevata esile manada pildi, kuidas Heidi ronib kell viis hommikul võrevoodist välja ja tatsab pimedas üle toa, et sekund hiljem