keset kõike seda võõrast mööblit, võõraid tüdrukuid, võõrast aeda akna taga mõtlesin ma, et ma tahan, et nii oleks alati. Täpselt nii. Ainult naerda, kõigile kihkudele järele anda. Sellest õhtust on mul kaks fotot: ühel pikutan ma põrandal kehadepuntras ja hoian käes surnupealuud, minu pea aga on lahus kätest ja jalgadest, mis ulatuvad välja teiselt poolt, ja nägu moonutab just nagu rõõmugrimass. Teine foto on minust üksi: pikutan voodis, ühes käes on õllepudel, teisega hoian jalgevahe kohal surnupealuud, mul on ees päikeseprillid ja suu on naerust pärani. Oli 1984. aasta suvi, ma olin viieteistaastane ja teinud just avastuse: juua on vapustavalt mõnus.
Järgmistel nädalatel jätkus senine lapseelu: lesisime ja tukkusime kose all kaljudel, sukeldusime aeg-ajalt kulpasse, sõitsime laupäevahommikuti bussiga linna, kus ostsime maiustusi ja käisime plaadipoodides, kõige taustal aga kogu aeg suur põnevus gümnaasiumi pärast, kuhu ma varsti pidin minema. See ei olnud peres ainus muudatus: ema oli meditsiinikoolist, kus ta töötas, palgata puhkust võtnud ja pidi õppima selle aasta Bergenis, kus Yngve juba elas. Plaan oli selline, et meie papsiga elaksime Tveiti majas kahekesi, ja seda me esimestel kuudel ka tegime, kuni ta pani ette, arvatavasti selleks, et mind jalust ära saada, et võiksin elada minu vanavanematele kuuluvas majas Elvegatenil, kus vanaisa oli kõik need aastad raamatupidamiskontorit pidanud. Kõik mu sõbrad elasid Tveitis ja uusi gümnaasiumikaaslasi ei tundnud ma enda arust nii hästi, et nendega pärast tunde kokku saada, nii et kui mul trenni ei olnud, kus ma käisin tollal viis korda nädalas, konutasin üksi kodus ja vaatasin telekat, tegin ärklitoa laua taga koolitööd või pikutasin sealsamas laua kõrval voodis, kuulasin muusikat ja lugesin. Vahel käisin Sannesis, nagu oli meie koha nimi, et tuua riideid, kassette või raamatuid, ja mõnikord ka ööbisin seal, aga ma eelistasin vanavanemate maja, sest meie koju oli sugenenud midagi külma, arvatavasti sellepärast, et seal enam midagi ei tehtud: paps sõi enamasti linnas ja toimetas kodus minimaalselt. See jättis maja õhustikku oma jälje, ja enne jõulu oli kodu nagu maha jäetud. Teisel korrusel vedelesid teleka ees diivanil väikesed kuivanud kassijunnid, köögivalamu kõrval seisis virn pesemata nõusid ja kõik radiaatorid olid nulli keeratud, välja arvatud reflektor, mille paps endaga igasse tuppa kaasa võttis. Tema hing oli haige. Ühel õhtul, kui ma sinna läksin, see võis olla detsembri algul, ja olin koti oma jääkülma tuppa viinud, kohtasin teda esikus, kui ta tuli aidast, mille alumisele korrusele oli korter sisse seatud; tema juuksed olid sakris ja pilk sünge.
„Kütaks äkki ahju, mis sa arvad?” ütlesin ma. „Siin on külm.”
„Athvad?” ütles paps. „Kuthaditki ma siin ei athva.”
Ma ei osanud r-i öelda, polnud kunagi osanud, see oli üks mu hilise lapsepõlve traumasid. Papsil oli kombeks mind järele ahvida, ühelt poolt siis, kui ta tahtis mulle nina alla hõõruda, et ma seda ei oska, püüdes mind asjatult panna end kokku võtma ja r-i tõeliste lõunanorralaste põrinaga hääldama, teisalt siis, kui talle minu juures miski vastu hakkas, nagu praegu.
Keerasin talle selja ja läksin tagasi trepist üles. Seda rõõmu ma talle kinkida ei tahtnud, et ta näeks, kuidas mu silmad kalkvele tõmbuvad. Häbi selle pärast, et ma – ise viieteist-, varsti kuueteistaastane – olin nutulävel, oli tugevam kui ahvimise põhjustatud alandus. Harilikult ma enam ei nutnud, aga isal oli minu üle võimu, millest mul ei õnnestunud vabaneda. Aga meelt avaldada ma oskasin. Läksin üles oma tuppa, kahmasin kaasa paar uut kassetti ja toppisin kotti, võtsin selle ühes esiku kõrvale garderoobituppa, pistsin kotti ka mõne kampsuni, läksin esikusse tagasi ja panin riidesse, viskasin koti selga ja astusin õue. Lumel oli koorik peal, garaaži laternate tuled peegeldusid läikival lumel vastu, see oli laternate all päris kollane. Ka teeäärne väli helendas, sest öö oli tähine ja teisel pool jõge mägede kohal rippus peaaegu täiskuu. Hakkasin mäest alla lentsima. Sammud krudisesid rehvijälgedes. Peatusin all postkasti juures. Äkki oleksin pidanud talle ütlema, et ma ära lähen. Teisalt kaoks siis asja mõte. Tahtsin ju, et see paneks ta oma käitumise üle järele mõtlema.
Mis kell võis olla?
Tõmbasin vasaku kinda poolenisti käest, sikutasin jopivarrukat ülespoole ja heitsin pilgu kellale. Kahekümne pärast kaheksa. Buss läheb poole tunni pärast. Jõuan vabalt üles tagasi minna.
Aga ei. Ei tule mõttessegi.
Viskasin koti uuesti selga ja jätkasin teed mäest alla. Kui ma majale viimase pilgu heitsin, nägin, et korstnast tõuseb suitsu. Ju ta arvas, et olen ikka veel oma toas. Niisiis oli ta kahetsema hakanud, toonud puid ja teinud ahju tule.
Jõel praksatas jää. Pragin jooksis kaugusse ja kerkis laugete orunõlvade poole.
Seejärel müristas.
Mul jooksis judin üle selja. Müristamine tekitas mus alati vaimustust. Vaatasin üles tähtedest kirendavasse taevasse. Oosi kohal rippuvat kuud. Autotulede kuma teisel pool jõge, mis lõi pimedusse suuri valgussälke. Puid, mis mustavalt ja hääletult, aga mitte vaenulikult jõekallast palistasid. Kaht puust jalgpalliväravat taamal valeval maalapil, mis sügiseti jäid vee alla, kuid mis nüüd, kui vett oli vähem, olid paljad ja läikivad.
Ta oli kaminasse tule teinud. See oli tema komme vabandust paluda. Seetõttu polnud sõnatul lahkumisel enam mõtet.
Keerasin ringi ja vuhkisin mäest üles. Astusin majja ja hakkasin saapapaelu lahti harutama. Kuulsin elutoast ta samme ja ajasin end sirgu. Ta avas ukse, seisis, käsi lingil, ja vaatas mind.
„Kas sa lähed juba?” küsis ta.
Võimatu oli seletada, et läksin ära ja tulin tagasi. Nii et noogutasin.
„Mõtlesin jah,” ütlesin ma. „Homme vaja vara tõusta.”
„Olgu siis,” ütles ta. „Arvan, et astun homme õhtul läbi. Et sa teaksid.”
„Okei,” ütlesin ma.
Ta vaatas mind natuke aega. Siis sulges ta ukse ja läks tuppa tagasi.
Tegin selle uuesti lahti.
„Paps?” ütlesin.
Ta keeras ringi ja vaatas mind sõnatult.
„Tead, homme on lastevanemate koosolek. Kell kuus.”
„Ah nii?” ütles ta. „Eks tuleb siis minna.”
Ta keeras selja ja eemaldus tuppa, mina sulgesin ukse, sidusin saapapaelad kinni, viskasin koti turjale ja vantsisin bussipeatuse poole, kus ma kümne minuti pärast seisatasin. All paistis suurteks jäävõlvideks ja – soonteks külmunud kosk, mida tuhmilt valgustasid parketivabriku tuled. Selle ja minu taga kerkisid mäed. Need ümbritsesid jõeorgu laiali pillatud, ent tuledes asulat pimeduse ja inimesetusega. Tähed taevas paistsid kui jäätunud mere põhjast.
Buss saabus oma pühkiva laternavalgusega, näitasin juhile kuupiletit ja istusin eelviimasesse ritta vasakule poole nagu alati, kui seal vaba koht oli. Liiklus oli hõre, tuhisesime läbi Solsletta ja Ryensletta, sõitsime mööda Hamresandeni rannaäärt, keerasime metsa Timenesi poole, seejärel E18-le, üle Varoddbroa, Gimle gümnaasiumist mööda ja linna sisse.
Maja asus jõekaldal. Sisse minnes vasakut kätt jäi vanaisa kabinet. Paremat kätt korter. Kaks tuba, köök ja väike vannituba. Ka teine korrus oli pooleks jagatud: ühel pool oli lahmakas väljaehitamata ärklituba ja teisel pool minu tuba. Seal oli mul voodi, kirjutuslaud, väike diivan ja diivanilaud, kassetimängija, kassetiriiul, virn õpikuid, mõned ajakirjad ja muusikaajalehed ning kapis hunnik riideid.
Maja oli vana ja oli kunagi kuulunud papsi vanaemale, niisiis minu vanavanaemale, kes seal suri. Mul on jäänud mulje, et papsil oli lapsena temaga lähedane vahekord ja ta käis sageli seal. Minu silmis oli vaarema mütoloogiline olevus, tugev, võimukas ja isepäine, kolme poja ema, kellest üks oli minu vanaisa. Piltidel, mida ma vanavanaemast näinud olen, kandis ta alati musta kinnise kaelusega kleiti. Tema elu oli alanud 1870. aastatel, elu lõpu poole oli ta peaaegu terve kümnendi olnud seniilne ehk „sampsu” läinud, nagu meie peres öeldi. Muud ma temast ei teadnud.
Võtsin saapad jalast ja läksin üles oma tuppa trepist, mis oli järsk nagu redel. Toas oli külm, nii et lülitasin reflektori sisse. Panin kassetimängija käima. Echo and the Bunnymeni