igas mõttes ablas laps, aga see lihtsakoelisus ja haavamatu rõõm, milles ta oma esimesed poolteist aastat elas, on jäänud sel sügisel Johni sünnist saadik teiste ja varem tundmatute tundepuhangute varju. Esimestel kuudel kasutas ta iga võimalust, et poisile haiget teha. Küünejäljed Johni näol olid pigem reegel kui erand. Kui ma sügisel pärast nelja päeva pikkust Frankfurdi-reisi koju jõudsin, oli John nagu sõjast tulnud. See oli raske, sest me ei tahtnud Heidit poisist ka eemal hoida, niisiis pidime katsuma ta meeleolu aimata ja reguleerima tema pääsu Johni juurde. Aga ka siis, kui Heidi oli hiilgavas tujus, võis ta käsi poisi poole sähvata ja teda välgukiirusel lüüa või küünistada. Sellega paralleelselt tekkisid Heidil talitsematud vihahood, milleks ma teda kaks kuud varem võimeliseks ei oleks pidanud, samal ajal kui temas lõi välja varem niisama tundmatu solvumine: kui minu hääles või käitumises võis tajuda vähimatki karmust, laskis ta pea longu, keeras näo kõrvale ja hakkas tihkuma, nagu oleks meie silmadele mõeldud vaid viha, õrnatundelisust tuleks aga varjata. Kui ma seda kirjutan, täitub mu hing tema vastu õrnusega. Aga nii on see vaid paberil. Päriselus, kus asi on naljast kaugel ja ta seisab mu ees nii varasel tunnil, et tänavad on veel vaiksed ja maja hääletu, kibeldes rõõmust uue päevaga pihta hakata, ja mina ajan end ohates üles, panen eelmise päeva riided selga ja vean end tema järel kööki, kus teda ootab tõotatud mustikamaitsega hapupiim ja suhkruvaba müsli, ei tunne ma mingit õrnust, ja kui ta siis läheb minu meelest üle piiri, nuiab vahetpidamata mingit filmi või püüab magava Johni tuppa pääseda, ühesõnaga iga kord, kui ta keeldu ei kuula, vaid käib peale nagu uni, juhtub tihti, et mu ärritus lahvatab vihaks, ja kui ma siis temaga kurjustan ja tal hakkavad pisarad voolama, ta laseb pea longu ja keerab, õlad kühmus, näo kõrvale, mõtlen ma, et paras talle. Alles õhtul, kui nad magavad ja mina istun üleval ja mõtlen, mida ma küll teen, annan endale aru, et ta on kõigest kaheaastane. Aga siis olen ma sellest väljaspool. Kui ma olen selle sees, ei ole mul mingit šanssi. Selle sees tuleb hommik kaelast ära saada, kolm tundi mähkmeid vahetada, riideid selga toppida, hommikusööki pakkuda, nägusid pesta, juukseid kammida ja palmitseda, hambaid pesta, nääklusi ära hoida, hoope tõrjuda, kombinesoone selga ja saapaid jalga sikutada, kuni lähen, kokkupandav topeltkäru ühes käes ja teisega kaht väikest tüdrukut ees ajades, lifti, kus teel alla puhkeb tihtipeale tõuklemine ja madin, sealt trepikotta, kus ma viskan nad kärusse, tõmban neile mütsi pähe ja käpikud kätte ning veeretan nad tänavale, mis on juba täis tööletõttajaid, et toimetada nad kümme minutit hiljem lasteaeda ja saada tänu sellele viis vaba tundi, et tööd teha, kuni lastele hädavajalikud rutiinid jälle pihta hakkavad.
Mul on alati olnud suur tarvidus üksiolemise järele, ma vajan üksindust katkematute pindadena, ja kui ma seda ei saa, nagu viimasel viiel aastal, võib frustratsioon vahel paaniliseks või agressiivseks muutuda. Ja kui see, mis mind kogu täiskasvanuelu on tegevuses hoidnud – ambitsioon kirjutada kunagi midagi erakordset –, sel viisil ohtu satub, on mu ainus mõte, mis järab minus nagu rott: tuleb kohe jalga lasta! Aeg kaob käest, niriseb nagu liiv sõrmede vahelt, samal ajal kui mina teen … kurat teab mida! Küürin põrandat, pesen pesu, valmistan õhtusööki, pesen nõusid, käin poes, mängin lastega mänguväljakul, viin nad tuppa ja võtan riidest lahti, vannitan neid, vaatan nende järele, kuni nad voodisse lähevad, panen nad magama, riputan riided kuivama, voldin riided kokku ja panen kappi, koristan, pesen lauda, toole ja kappe. See on võitlus, ja ehkki mitte kangelaslik, käib see ülevõimu vastu, sest kui palju ma kodus vaeva ka ei näeks, on toad ikka kasimatud ja segi, ja lapsed, kelle eest nende ärkveloleku igal minutil hoolt kantakse, on jonnakamad kui teised lapsed, keda ma näinud olen; vahetevahel on siin päris hullumaja, võib-olla sellepärast, et me ei suuda luua vajalikku tasakaalu distantsi ja läheduse vahel, mis on seda olulisem, mida ägedamalt temperamendid möllavad. Ja neid siin juba jagub. Umbes kaheksakuuselt algasid Vanjal ägedad tundepuhangud, mis taoti meenutasid atakke, nii et temaga oli võimatu kontakti saada, sest ta üksnes röökis. Ainus võimalus oli ta sülle võtta, kuni hoog üle läks. Mis seda põhjustas, ei olnud meil aimu, aga see algas tihti pärast seda, kui tal oli palju uusi muljeid, nagu näiteks siis, kui me olime Stockholmi lähedal maal tema vanaema pool käinud, kui ta oli pikalt koos teiste lastega olnud või kui me olime terve päeva linnas veetnud. Täiesti endast väljas, võis ta siis kõigest kõrist lohutamatult karjuda. Tundlikkus ja sihikindlus pole üldse kerge kombinatsioon. Heidi sünd ei teinud tema jaoks asja paremaks. Mulle meeldiks öelda, et ma käitusin neil puhkudel tasakaalukalt ja arukalt, aga nii see kahjuks ei olnud, sest ka minu viha ja tunded lõid nendes olukordades mässama ja lahvatasid, tihti avalikus kohas: võisin ta raevust sõgedana maast üles krahmata, kui ta mõnes Stockholmi ostukeskuses end põrandale oli visanud, nagu kartulikoti õlale heita ja teda läbi linna tassida, samal ajal kui ta jalgadega rapsis, mind tagus ja kriiskas nagu segane. Tuli ette, et ma reageerisin ta kriiskamisele nii, et lõugasin vastu, viskasin ta voodisse ja hoidsin teda seal kinni, kuni tema painaja järele andis. Ta oli veel õige pisike, kui avastas, mis mind täpselt hulluks ajab, nimelt teatud tüüpi kriiskamine, mitte nutt, nuuksumine ega hüsteeria, vaid põhjendamatud, sihipärased, agressiivsed kriisked, mis lennutasid mul katuse pealt: ropsti püsti ja krauhti vaese tüdruku juurde, et tema peale karjuda või teda raputada, kuni kriisked vaibusid ja läksid üle nutuks, keha lõdvestus ja ta suutis end viimaks lohutada lasta.
Kui ma selle peale tagasi mõtlen, on lausa hämmastav, kuidas ta, ise vaevalt kaheaastane, meie elu sel moel mõjutada suutis. Sest nii see oli, mõnda aega keerles kõik vaid selle ümber. Mõistagi ei ütle see midagi tema, küll aga meie kohta. Linda ja mina elame kaose või kaosetunde piiril, iga hetk võib pind jalge alt kaduda ja kõigeks selleks, mida väikelastega elu nõuab, peame end sundima. Plaane me ei tunne. Meile tuleb iga päev üllatusena, et õhtusöögiks peab süüa ostma. Nagu seegi, et iga kuu lõpul on vaja arveid maksta. Kui mõni ametiasutus mu pangaarvele aeg-ajalt raha ei kannaks, näiteks lepingutasu, raamatuklubi müügitulu või paar punast krossi mõne õpiku eest, või nagu nüüd sügisel teise poole välismaa honorari, mille olin täiesti unustanud, läheks asi metsa. Aga niisugune pidev improviseerimine võimendab hetke olulisust, mis võib loomulikult kujuneda täiesti ettearvamatuks, kuna miski selles ei suju iseenesest, ja kui elu paistab siis helge, mida see mõistagi sekka ka on, muutub kohalolekutunne võimsaks ja rõõm sellele vastavalt tormiliseks. Oo, kuidas me siis särame! Kõik lapsed on täis tegutsemisindu ja püüdlevad vaistlikult rõõmu poole, nii et kui mul siis on pisut enam energiat ja ma olen nendega kannatlikum, unustavad nad oma jonni või vihahoo mõne minutiga. Loomulikult on masendav, et siis, kui ma olen selle tohuvabohu keskel pisarate ja frustratsiooni sohu vajunud, pole vähimatki abi teadmisest, et lastega peab kannatlik olema. Ja kui ma juba soos olen, viib iga järgmine tegu selleni, et mind kistakse veelgi sügavamale. Ja samavõrra masendav on teadmine, et mul on tegemist lastega. Et need on lapsed, kes mind sohu kisuvad. Selles on midagi sügavalt vääritut. Niisugustes olukordades olen ma lõputult kaugel inimesest, kes ma olla tahan. Enne laste saamist ei olnud mul säärastest asjadest aimugi. Siis mõtlesin, et küll kõik läheb hästi, kui ma nende vastu hea olen. Ja nii see ju tegelikult ka on, aga mitte miski, mida ma seni näinud olin, ei hoiatanud mind ette mu elu anastamise eest, mis lastega kaasneb. Selle kohutava läheduse eest, mida nende vastu tundma hakkad, kuidas su oma temperament ja meeleolu otsekui põimub nende temperamendi ja meeleoluga, nii et sa ei saa oma halvimaid külgi enam enda teada jätta ja varjata, vaid need võtavad kuju sinust väljaspool ja virutavad sulle tagasi. Sama käib mõistagi su parimate külgede kohta. Sest kui jätta kõrvale kõige hullumeelsemad perioodid, kui sündisid kõigepealt Heidi ja seejärel John ja mil nende tundeelu, kes seda läbi tegid, nihestus sel moel, et selle kohta pole paremat sõna kui kriisiaegne, on nende elu enamalt jaolt stabiilne ja pilvitu, ja kuigi ma vahel nende peale vihastan, nad siiski usaldavad mind ja otsivad mu lähedust iga kord, kui nad seda vajavad. Kõige rohkem meeldib neile kogu perega õues ühiselt tegutseda, ja nad ei nõua midagi muud kui kõige lihtsamat, mis on nende jaoks täis põnevust: jalutuskäik Västra Hamnenisse päikesepaistelise ilmaga, algul läbi pargi, kus kepihunnikust piisab, et neile pooleks tunniks tegevust pakkuda, seejärel sadamasse vaatama purjekaid, mis pakuvad neile suurt huvi, ja siis lõunasöök mere ääres treppidel, kus me kinnitame keha sealsest itaalia kohvikust ostetud panini’dega, sest kaasaleibade peale me loomulikult ei tulnud, ja seejärel tund aega lihtsalt ringijooksmist ja mängu ja naeru, Vanja oma iseloomuliku tilpava jooksusammuga, mis on tal sestsaadik,