oli toitumisel vererasvadele ikkagi kõige parem mõju. Hea HDL-kolesterool tõusis, triglütseriidide väärtus alanes ja halb LDL-kolesterool vähenes samuti mõnevõrra (osakeste suurust ei mõõdetud). Vahemere dieet andis vererasvade osas umbes sama hea tulemuse. Ent väikese rasvasisaldusega toit, mida toiduamet pikka aega oma taldrikumudeli kaudu on soovitanud, andis testis kõige kehvema tulemuse.
Samasugune võrdlus aastast 2007, mis avaldati ajakirjas The Journal of the American Medical Association (JAMA), näitab täpselt samasugust mustrit. Süsivesikutevaene toit mõjutab head HDL-kolesterooli ja triglütseriide kõige soodsamas suunas. Uuringu läbi viinud teadlased kirjutavad, et halva kolesterooli näit küll mõnevõrra tõuseb. Aga kuna see toimub käsikäes triglütseriidide osakaalu langemisega, on LDL-osakesed ilmselt muutunud suuremaks ja seega vähem ohtlikuks. LDL-kolesterooli suurenemine on seetõttu tõenäoliselt hea, leiavad teadlased.
Nende kahe uuringu juurde tuleme tagasi 18. peatükis, kus räägime kehakaalust. Väikese süsivesikutesisaldusega dieet vähendas nimelt ka kõige rohkem kaalu.
Kõikide uuringute kohaselt tõstab süsivesikutevaene toit hea HDL-kolesterooli väärtust ja mõju on sageli päris suur. Kuigi see on hea, räägivad riik ja mõned teadlased endistviisi „vere suurest rasvasisaldusest“ kui millestki negatiivsest. Augustis 2011 intervjueerisin arsti ja Karolinska ülikooli haigla professorit Mai-Lis Helléniust, üht kõige sagedamini meedias figureerinud toitumisuurijat, LCHF-toitumise teemal Rootsi televisiooni teadussaate jaoks. Tema on rasvarikka toitumise vastu ja ütleb nii:
„Mis mulle ei meeldi ja mis mulle muret valmistab, on see, kui süsivesikud vahetatakse taas välja loomse rasva vastu. Nagu läheksime taas tagasi kuuekümnendatesse. Nagu paljud teisedki, näen ma tagajärgi, pikaajalisi tagajärgi, nagu näiteks üha kõrgemale kerkiv vere rasvasisaldus ja suurenenud südame-veresoonkonnahaiguste oht. See teeb mulle muret.“
Intervjuul küsisin tema käest, mispärast tema pilt küllastunud rasvast erineb sellisel määral viimastest uurimistulemustest, mis ju ei leia seost küllastunud rasva ja südameinfarktide vahel (vt 3. peatükk). Seda intervjuulõiku saatesse ei pandud, aga Mai-Lis Hellénius vastas, et on olemas veelgi uuemad uuringud, pärast eelmisi tulemusi, mis peaksid näitama küllastunud rasva ohtlikkust.
Kui jõudsin tagasi toimetusse, saatsin talle meili ja palusin saata neid uuringuid käsitlevad artiklid. Vastu sain 17 maailma juhtiva toitumisuurija uuringu kokkuvõtte. Selles on kirjas:
„On üldteada fakt, et küllastunud rasvhapped suurendavad kolesterooli ja LDL-kolesterooli koguhulka (lipiidihüpotees), seda metaboolsetest uuringutest saadud tõendite valguses, aga see paradigma võib olla lihtsustatud. Küllastunud rasvhapete asendamine rafineeritud süsivesikutega vähendab ka HDL-kolesterooli, LDL-osakeste suurus väheneb ja triglütseriidid suurenevad ning väga rafineeritud süsivesikud kergitavad veresuhkrutaset.“7
See rahvusvaheline toitumisteadlaste rühm leiab niisiis, et Mai-Lis Helléniuse televaatajatele antud sõnum oli kaugelt liiga lihtsustatud. Seda tuleks laiendada. Teadlased räägivad, et inimene, kes vahetab küllastunud rasva rafineeritud ehk kiirete süsivesikute vastu, võib saada kogu haigust tekitava vererasvaprofiili, mis on seotud kõhurasva, metaboolse sündroomi, II tüüpi diabeedi ja südamehaigustega. See, kes sööb toidu juurde näiteks koorekastet ja jätab magustoidu ära, on teinud südame seisukohast õige valiku. Ent see, kes sööb toidu juurde rohkem õliga valmistatud aedvilju, on ilmselt teinud veel parema valiku.
Paljud väljapaistvad teadlased vahendavad Rootsi rahvale ikka veel lihtsustatud pilti vererasvadest. 6. detsembril 2011 võtab ajalehes Expressen sõna üks teine Karolinska ülikooli haigla professor ja arst, artikkel kannab pealkirja „Nii vähendad ohtlikke vererasvu“. Ta rõhutab liikumise tähtsust, aga ütleb siis, et me peaksime sööma vähem küllastunud rasva või ja loomse rasva kujul.
Expressen tutvustab ka üheksast punktist koosnevat soovituste nimekirja, kus on esikohal küllastunud rasva söömise vähendamine. Alles kaheksandal kohal on magusatest jookidest loobumine. Artiklis ei ole sõnagi selle kohta, et vererasvade tasakaalu löövad paigast maiustused, magusad küpsised ja saiakesed. Sõnagi ei ole ka selle kohta, kui tähtis on hoida head HDL-kolesterooli kõrgel tasemel.
Meditsiinitöötajad keskenduvad samuti endiselt ja ühekülgselt halvale LDL-kolesteroolile. Pärast seda, kui ma hakkasin toitumissoovitusi uurima, ei söö me kodus enam lahjasid tooteid ja oleme drastiliselt vähendanud suhkru tarbimist. Me sööme rohkem rasva, aedviljadega rohkem õli ja oasupi sisse paneme rohkem koort.
Pikka aega on uurijad leidnud, et HDL kaitseb südameinfarkti eest, et osakesed puhastavad vereringe veresooni ummistavast kolesteroolist. Mahukad uuringud näitavad, et inimesed, kellel on kõrge HDL-kolesterool, saavad harvemini infarkti. Ent mais 2012 ilmus meditsiiniajakirjas The Lancet uuring, mis näitab, et geneetiliselt kõrge HDL-kolesterooliga inimesed ei ole infarkti eest sugugi paremini kaitstud kui need, kellel on geneetiliselt madalam HDL-kolesterool.
HDL iseenesest ei pruugigi organismile kaitsvat mõju avaldada. Küll aga peegeldab HDL meie toitumisharjumusi. Madala HDL-kolesterooliga inimesed söövad sageli rohkem suhkrut ja kiireid süsivesikuid, mis samas on teisel moel südamele ohtlik (lähemalt raamatu teises osas). Kõrge HDL on niisiis endiselt oluline, aga võib-olla teistel põhjustel kui need, mida teadlased varem on arvanud.
Kummalisel kombel paistab halva LDL-kolesterooliga olevat lugu hoopis vastupidine. Seal mängib geneetiline tase suurt rolli; kõrge geneetiline tase suurendab infarktiohtu. Aga kui me alandame LDL-taset, süües vähem rasva ja rohkem süsivesikuid, ei ole alandamisel mingit mõju. Niisiis tuleb eristada geenide ja toitumise mõju vererasvadele.
Minu mehe HDL-väärtusele on see märgatavat mõju avaldanud. See kerkis 1,4 mmol/l pealt 2,0 mmol/l peale (meestel peab HDL olema üle 1,0). Aga viimases tervisekontrollis ei kommenteerinud õde seda muutust üldse, keskendudes täiesti mehe LDL-väärtustele (mis olid jäänud samale tasemele nagu enne toitumise muutmist).
See, et meile räägitakse küllastunud rasva kahjulikkusest, tuleneb niisiis otsusest, mille teadlased võtsid vastu 1950ndatel. Nad valisid vale tee, kui otsustasid, et piisab vere kolesterooli kogusisalduse mõõtmisest. Uuem teadus näitab, et oluline on analüüsida, missugused osakesed meie organismis kolesterooli transpordivad. Kas need on väikesed LDL-osakesed, mis jäävad kergesti veresoonte seinte külge kinni? Või on tegu HDL-osakestega, mis kannavad kolesterooli maksa tagasi?
Nüüd liigume aga äärmusliku olukorra juurde, kus tasakaalust väljas vererasvade ja veresuhkru tõttu on metaboolne sündroom arenenud täismõõdus haiguseks: teist tüüpi diabeediks. Diabeeti nimetatakse ka suhkruhaiguseks. Ent hirm küllastunud rasva ees on muutnud nägemust teist tüüpi diabeedist. Sellest on saanud rasvahaigus. Pendel on teinud nii jõulise kaare, et diabeetikutel soovitatakse lausa süüa kohvi kõrvale saiakesi ja magustoiduks pannkooke.
5. Diabeet – rasvahaigus või suhkruhaigus?
Aasta on 1843 ja doktor Charles Cowan seisab Readingi linnas Inglismaal kohaliku Royal Birkshire’i haigla arstide seltsi ees. Ta alustab vabandamisega. See, mis tal on öelda, võib näida triviaalne, aga diabeedi ravi on nii allpool arvestust, et teretulnud on iga killuke, mis võib arstidele teadmisi juurde anda. Selle päeva teema on diabeetikud ja leib (tõenäoliselt nisuleib ehk sai – toim.).
Sama aasta 14. veebruaril oli haiglasse tulnud 31aastane kündja nimega Simon Weller. Tal oli olnud külmetushaigus ja ta ei paranenudki sellest enam õieti. Mõni nädal hiljem oli ta hakanud väga palju urineerima, tekkis janu, valu alaseljas ja üldine nõrkus.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу