Metsik. Cheryl Strayed

linna nimega Ridgecrest. Ma istusin poe ees, kuni üks mees, kes vedas krõpse, ütles „jah”, kui temalt küüti palusin, hoolimata sellest, et hääletajate pealevõtmine oli ettevõtte reeglite vastane. Tema nimi on Troy, ütles mees niipea, kui olin tema veoautosse istunud. Ta sõitis viis päeva nädalas mööda Lõuna-Californiat ringi ja vedas igat sorti krõpse. Ta oli oma keskkooliaegse kallimaga seitseteist aastat abielus olnud, seitsmeteistkümnendast eluaastast peale.

      „Seitseteist aastat puurist väljas ja seitseteist puuris,” naljatas ta, ehkki tema hääles kõlas kahetsus. „Ma teeksin ükskõik mida, et sinuga koos kauplemas käia,” ütles ta sõidu ajal. „Ma olen vaba hing, kellel pole kunagi olnud julgust vaba olla.”

      Ta viis mu Toddi matkatarvete poe juurde, kus härra Todd isiklikult mu pliidi lahti võttis, ära puhastas, uue filtri pani, mulle õiget bensiini müüs ja laskis mul seejärel pliidi süütamist proovida, et kindel olla. Ostsin oma haavadele veel plaastrit ja 2nd Skini, läksin restorani ning tellisin šokolaadikokteili ja juustuburgeri friikartulitega, tundes end nagu eelmisel õhtul: iga hõrk suutäis lausa vapustas. Pärastpoole kõndisin läbi linna, autod vurasid mööda ning juhid ja reisijad pöörasid pead ja silmitsesid mind osavõtmatu uudishimuga. Möödusin kiirtoiduputkadest ja autopoodidest, kõheldes, kas tõsta käsi ja paluda küüti või veeta öö Ridgecrestis ja suunduda tagasi PCT-le järgmisel päeval. Kui ristmiku lähedal seisin ja püüdsin mõistatada, millises suunas minna, sõitis jalgrattaga minu kõrvale armetuvõitu meesterahvas. Tal oli käes kortsus paberkott.

      „Lähed linnast välja?” küsis ta.

      „Võib-olla,” vastasin. Ratas oli mehele liiga väike – see oli mõeldud poisikesele, mitte täismehele – ning selle raamile olid maalitud eredad leegid.

      „Kuhupoole sa lähed?” küsis mees. Ta lehkas nii vängelt, et ma pidin äärepealt köhima hakkama, ehkki lehkasin ise ilmselt niisama halvasti. Hoolimata eelmisel õhtul pärast einet Franki ja Annette’i pool võetud vannist, olid mul määrdunud rõivad ikka veel seljas.

      „Võib-olla jään ööseks motelli,” ütlesin mehele.

      „Ära seda tee!” hüüatas tema. „Mina tegin ja mind pandi vangi.”

      Ma noogutasin, taibates, et ta peab mind endasuguseks. Hulguseks. Lindpriiks. Mitte nii-öelda tudengiks, isegi mitte endiseks tudengiks. Ma ei hakanud talle PCT-st rääkimagi.

      „Võid selle endale võtta,” ütles ta mulle paberkotti ulatades. „Leib ja vorst. Saad võileiba teha.”

      „Ei, aitäh,” ütlesin pakkumisest liigutatult, ent vastikust tundes.

      „Kust sa pärit oled?” küsis mees, tahtmata ära sõita.

      „Minnesotast.”

      „Hei!” hüüatas ta ja tema räpasele näole ilmus lai naeratus. „Sa oled mu õde. Mina olen Illinoisist. Illinois ja Minnesota on justkui naabrid.”

      „Noh, peaaegu naabrid – Wisconsin on vahel,” ütlesin ning kahetsesin seda kohe, sest ei tahtnud mehe tundeid riivata.

      „Aga see tähendab ikkagi, et on naabrid,” ütles ta ja sirutas avatud pihu, et talle patsi lööksin.

      Ma lõin talle patsi.

      „Õnn kaasa,” ütlesin, kui ta oma teed väntas.

      Astusin toidupoodi ja kõndisin toidumägedest pimestatuna, midagi puudutamata lettide vahel. Ostsin üht-teist, et asendada toitu, mille olin ära söönud, kuna ei saanud poolfabrikaate keeta, ja kõndisin tiheda liiklusega kiirtee ääres, kuni leidsin motelli, mis näis olevat linnakese odavaim.

      „Minu nimi on Bud,” ütles leti taga seisev mees, kui tuba küsisin. Tal oli löödud ilme ja suitsumehe köha. Tema kortsus nägu ääristasid päevitunud lottpõsed. Kui talle PCT-matkast rääkisin, pakkus ta, et peseb mu rõivad puhtaks. „Ma võin need koos linade ja käterätikutega masinasse panna, kullake. Tühiasi,” ütles ta, kui vastu vaidlesin.

      Läksin oma tuppa, võtsin riidest lahti, panin vihmapüksid jalga ja vihmakuue selga, ehkki oli palav juunikuu päev; siis läksin tagasi kontorisse, ulatasin oma väikese mustapesupambu häbelikult Budile ja tänasin teda taas.

      „Ma teen seda sellepärast, et mulle meeldib su käevõru. Sellepärast ma pakkusingi,” ütles Bud. Ma käärisin vihmakuue varruka üles ja me vaatasime käevõru. See oli tuhmunud hõbedast ehe, sõjavangide ja lahingus kadunuks jäänute mälestusvõru, mille mu sõbranna oli mu käsivarre ümber surunud, kui nädal tagasi Minneapolise tänaval hüvasti jätsime.

      „Las ma vaatan, kes sul seal on.” Mees sirutas käe üle leti, võttis mu randme ja pööras käevõru nii, et sai kirja lugeda. „William J. Crockett,” ütles ta ja laskis mu käe lahti. Aimee oli asja uurinud ja mulle rääkinud, kes oli William J. Crockett: sõjalendur, kelle lennuk kaks kuud enne tema kahekümne kuuendat sünnipäeva Vietnamis alla tulistati. Aimee oli käevõru aastaid kandnud, seda kordagi ära võtmata. Sellest hetkest peale, kui ta võru mulle andis, polnud ka mina seda ära võtnud. „Ma ise olen ka Vietnami veteran, nii et sellised asjad jäävad mulle silma. Sellepärast andsin sulle ka ainsa toa, kus on vann,” ütles Bud. „Ma olin seal kuuekümne kolmandal, vaevalt kaheksateistkümneaastasena. Aga nüüd olen sõjavastane. Igasuguse sõja vastane. Sada protsenti vastu. Teatud erandjuhud välja arvatud.” Tema lähedal plastmassist tuhatoosis põles sigaret ja Bud võttis selle, aga ei pannud suhu. „Ma oletan, et sa tead, et sel aastal on Sierra Nevadas palju lund.”

      „Lund?” küsisin.

      „Tänavu oli rekordaasta. Täiesti lumme mattunud. Meie linnas on BLM-i12 kontor, kui tahad neile helistada ja tingimuste järele pärida,” ütles ta ja tõmbas mahvi suitsu. „Tunni-paari pärast on su riided puhtad.”

      Naasin oma tuppa, käisin duši all ja seejärel vannis. Siis tõmbasin teki voodilt ja heitsin linadele pikali. Minu toas ei olnud kliimaseadet, kuid seal oli sellegipoolest jahe. Nüüd, kus rada oli näidanud, kui kohutavalt ma võin end tunda, tundsin end paremini kui kunagi varem. Ma tõusin, sorisin seljakotis, seejärel lebasin voodis ja lugesin romaani „Kui ma olin suremas”, kõrvus kajamas Budi jutt lumest.

      Ma tundsin lund. Olin ju lõppeks Minnesotas üles kasvanud. Olin lund rookinud, lumes autot juhtinud ja lumesõja pidamiseks lumepalle vorminud. Olin päevade viisi akendest vaadanud, kuidas see kuhjub hangedeks, mis kuude viisi külmunult maas püsisid. Kuid siinne lumi oli teistsugune. See lumi kattis Sierra Nevadat nii visalt, et mäed olid selle järgi nime saanud – hispaania keeles tähendab Sierra Nevada lumist mäeahelikku.

      Mulle tundus tobe, et olin kogu aeg mööda seda lumist ahelikku matkanud – põuased mäed, mida mööda olin rännanud sestpeale, kui jala PCT-le asetasin, olid tegelikult Sierra Nevada osa. Kuid need polnud High Sierra – hirmuäratav graniitharjade ja kaljude ahelik teisel pool Kennedy Meadowsit, mida oli teatavasti rohkem kui sada aastat tagasi uurinud ning millest vaimustunud mägironija ja kirjanik John Muir. Ma polnud enne PCT-matka lugenud Muiri raamatuid Sierra Nevadast, kuid tean, et ta oli Sierra klubi asutaja. Sierra Nevada kaitsmine lambakarjuste, kaevanduste, turismiarenduse ja teiste tänapäevaste sissetungijate eest oli olnud tema eluaegne kirg. Tänu temale ja neile, kes teda toetasid, on suurem osa Sierra Nevadast tänini metsik loodus. Metsik loodus, mis praegu on ilmselt lumevangis.