olin teinud Mojaves minibussi istudes. Taagast vabanemise hämmingus uitasin ringi, riivasin kogemata üht lühilehelist tääkliiliat, ja selle teravad ogad torkasid mind. Kolmest torkehaavast mu käsivarrel purskas otsekohe verd. Tuul oli nii vali, et kui ma seljakotist esmaabikomplekti võtsin ja lahti tegin, lendasid kõik plaastrid minema. Ajasin neid tagajärjetult mööda tasandikku taga, ja seejärel olid need läinud, kättesaamatult mäest alla lennanud. Istusin tolmus, surusin T-särgi varrukat vastu käsivart ja võtsin veepudelist mitu lonksu.
Ma polnud kogu elus nii kurnatud olnud. Osaliselt oli põhjus selles, et mu keha kohanes pingutuse ja kõrgusega – ma olin nüüd umbes 5000 jala kõrgusel, 1200 jalga kõrgemal kui Tehachapi kuru, kust olin alustanud, kuid suurema osa kurnatusest võis kanda seljakoti tohutu raskuse arvele. Ma silmitsesin seda lootusetult. See oli mu kandam, minu enda naeruväärne kandam, ja ometi polnud mul aimugi, kuidas seda tassida. Võtsin reisijuhi ja sirvisin seda, laperdavaid lehti tuules kinni hoides, lootes, et tuttavad sõnad ja kaardid hajutavad mu kasvava ebakindluse, et raamat veenab mind oma heatahtlikus neljahäälses kooskõlas, et ma saan hakkama, nagu see oli mind veennud kuudel, kui matkaplaani sepitsesin. „Pacific Crest Traili” esimeses osas „California” polnud nelja autori fotosid, kuid ma nägin neid kõiki vaimusilmas: Jeffrey P. Schaffer, Thomas Winnett, Ben Schifrin ja Ruby Jenkins. Nad olid mõistlikud ja lahked, targad ja kõiketeadjad. Nad juhatavad mulle teed. Nad peavad seda tegema.
Paljud REI töötajad olid mulle omaenda seljakotimatkadest rääkinud, aga keegi polnud kunagi PCT-l matkanud ja mulle polnud pähe tulnud otsida üles kedagi, kes oli seda teinud. Oli 1995. aasta suvi, Internetisse puutuvas lausa kiviaeg. Nüüd on netis tosinaid PCT-matkajate päevikuid ja hulgaliselt nii püsivat kui ka muutuvat informatsiooni raja kohta, aga minul seda kõike kasutada polnud. Mul oli vaid „Pacific Crest Traili” I osa „California”. See oli mu piibel. Mu päästerõngas. Ainus raamat, mida olin PCT-matkast või üldse matkamisest lugenud.
Kuid selle esmakordne sirvimine raja veerel istudes polnud nii julgustav, nagu olin lootnud. Nägin nüüd, et üht-teist oli mul kahe silma vahele jäänud, nagu Charles Longi nimelise mehe tsitaat kuuendal leheküljel, millega „Pacific Crest Traili” esimese osa „California” autorid täiesti nõus olid ja milles öeldi: „Kuidas saab raamat kirjeldada psühholoogilisi tegureid, milleks matkaja peab valmis olema … meeleheidet, võõrandumist, ärevust ja iseäranis valu, nii kehalist kui ka vaimset, mis tabab matkaja tahet otse südamesse – neid tõelisi katsumusi, milleks tuleb valmistuda? Neid tegureid ei saa sõnadega edasi anda …”
Ma istusin oimetult, kohkumusega taibates, et sõnad ei suuda tõesti neid tegureid edasi anda. Ei pidanudki andma. Nüüd teadsin täpselt, millised need on. Olin teada saanud, olles matkanud kõrbemäestikus veidi üle kolme miili seljakoti all, mis sarnanes Volkswageni põrnikaga. Lugesin veel, märgates vihjeid, et oleks tark enne teeleasumist oma füüsilist vormi parandada, võib-olla lausa matkamist harjutada. Ja muidugi lugesin seljakoti raskust puudutavaid manitsusi. Nõuandeid loobuda isegi terve reisijuhi kaasaskandmisest, sest see on liiga raske ja pole niikuinii tarvilik – olulistest kohtadest võib koopia teha või lehed välja rebida ja vajalikud osad järgmisse varudekasti panna. Lõin raamatu kinni.
Miks ma ise polnud selle peale tulnud? Reisijuhist lehtede väljarebimise peale?
Sest ma olin igavene lollpea ja mul polnud aimugi, mida paganamat ma teen ja miks. Ja selle teadasaamiseks olin üksinda kõnnumaal tohutu raske kotiga, mida pidin seljas tassima.
Põimisin käed ümber jalgade, surusin näo vastu paljaid põlvi ja panin silmad kinni, tõmbusin kerra, samal ajal kui tuul hullunult mu õlgadeni ulatuvaid juukseid sasis.
Kui tükk aega hiljem silmad lahti tegin, nägin, et istun tuttava taime kõrval. See salvei polnud nii haljas nagu too, mida ema oli mitu aastat meie aias kasvatanud, kuid kuju ja lõhn olid samad. Ma sirutasin käe, noppisin kamalutäie lehti ja hõõrusin neid pihkude vahel, surusin näo nendesse ja hingasin sügavalt sisse, nagu ema oli õpetanud. See annab teile energialaksu, oli ta alati kuulutanud, paludes mu õde, venda ja mind oma eeskuju järgida neil pikkadel päevadel, kui majaehitusel töötasime ning meie keha ja vaim roidusid.
Nüüd seda sisse hingates ei tajunud ma niivõrd kõrbesalvei teravat mullast lõhna, kuivõrd ema mälestuse võimsat hõngu. Tõstsin pilgu sinitaevasse ja tundsin tõesti energiasööstu, kuid veelgi teravamalt ema juuresolekut, ning meenutasin, miks olin arvanud, et võiksin sel rajal matkata. Kõigist asjadest, mis mind veensid, et ma ei tohiks sel retkel karta, kõigest, mida olin sundinud end uskuma, selleks et PCT-l matkata, pani just ema surm mind kõige kindlamalt oma turvalisusse uskuma; ma arvasin, et minuga ei saa midagi halba juhtuda. Kõige halvem oli juba juhtunud.
Seisin, lasksin tuulel salveilehed pihkudest ära puhuda ja läksin enda hõivatud tasandiku servale. Taamal paistsid kaljused paljandid. Nägin mägesid, mis ümbritsesid mind miilide viisi ja laskusid kallakuna avara kõrbeoru poole. Kaugemal ääristasid seljandikke valged nurgelised tuulegeneraatorid. Mu reisijuhis öeldi, et need varustavad elektriga all asuvaid linnu ja asulaid, kuid mina olin neist nüüd kaugel. Linnadest ja asulatest. Elektrist. Tundus, et isegi Californiast selle halastamatu tuule, lühileheliste tääkliiliate ja lõgismadudega, kes varitsevad kohtades, mis mul tuli alles avastada.
Seal seistes teadsin, et selleks päevaks on kõik, ehkki olin peatust tehes kavatsenud edasi rühkida. Liiga väsinud, et pliiti läita, ja niikuinii liiga kurnatud, et nälga tunda, panin telgi üles, ehkki kell oli alles neli pärastlõunal. Võtsin seljakotist asjad ja viskasin telki, et tuul neid ära ei viiks, lükkasin ka seljakoti sisse ja ronisin selle kannul telki. Tundsin telgis olles otsemaid kergendust, ehkki mu ulualune oli kõigest väike rohelisest nailonist koobas. Panin väikese matkatooli üles ja istusin ahtasse telgisuusse, kus katus oli nii kõrgel, et ära mahtusin. Siis sorisin kotis, et leida raamatut, mitte „Pacific Crest Traili” esimest osa „California”, mida oleksin pidanud lugema, et teada, mis ootab mind järgmisel päeval, ka mitte „Tea oma asukohta”, mida oleksin pidanud lugema enne matka, vaid Adrienne Richi luulekogu „Unistus ühisest keelest”.
See, teadsin, oli õigustamatu kandam. Kujutlesin taunivaid ilmeid „Pacific Crest Traili” esimese osa „California” autorite näol. Isegi Faulkneri romaanil oli rohkem õigust mu seljakotis olla, kas või ainult sellepärast, et ma polnud seda veel lugenud ja seetõttu võis seda välja vabandada meelelahutuse vajalikkusega. „Unistust ühisest keelest” olin nii mitu korda lugenud, et see oli mul niisama hästi kui peas. Mõne eelnenud aasta jooksul olid teatud read mulle muutunud otsekui loitsuks, sõnadeks, mida oma kurbuses ja segaduses leelutasin. See raamat oli lohutus, vana sõber, ja seda oma esimesel matkaõhtul käes hoides ei kahetsenud ma sugugi, et olin selle kaasa võtnud – ehkki selle tassimine tähendas, et pean koti raskuse all küürutama. Tõsi küll, „Pacific Crest Traili” esimene osa „California” oli nüüd mu piibel, aga „Unistus ühisest keelest” oli mu religioon.
Lõin selle lahti ja lugesin valjusti esimest luuletust, hääl kerkimas üle tuhiseva tuule, mis mu telgi seinu kloppis. Lugesin seda ikka jälle ja jälle.
Selle luuletuse pealkiri oli „Jõud”.
5
RAJAD
Teoreetiliselt olen Pacific Crest Trailist viisteist päeva vanem. Mina sündisin 1968. aasta 17. septembril ja rada sai ametlikult nime sama aasta 2. oktoobril Kongressi seadusega. Rada oli eri vormides olemas juba ammu enne seda – selle lõike oli rajatud ja ühendatud juba 20. sajandi kolmekümnendatest aastatest alates, kui matkajate ja loodusesõprade rühm hakkas Mehhikost Kanadasse kulgeva raja vastu huvi tundma, kuid PCT-ks nimetati see 1968. aastal ja valmis sai rada alles 1993. aastal. Ärkasin sel esimesel hommikul lühileheliste tääkliiliate keskel, mis olid mind veristanud. Rada ei tundunud mulle kaheaastane. See ei tundunud isegi minuvanune. See näis iidvana. Tark. Minu vastu täielikult ja sügavalt ükskõikne.
Ma ärkasin koidikul, kuid ei suutnud tund aega isegi istuli tõusta, vaid lebasin magamiskotis ja lugesin reisijuhti, ikka veel unine, ehkki olin maganud kaksteist tundi – või vähemasti olin nii kaua pikali olnud. Tuul oli mind öö jooksul mitu korda äratanud, sest mu telki raputasid tugevad iilid, mõnikord nii võimsad, et telgisein tabas mu