õpetati kompassi kasutama ja mida olin kavatsenud lugeda lennukiga Los Angelesse sõites, aga polnud lugenud. Oli esmaabikomplekt puhtas lõuendvutlaris, mis käis trukiga kinni, rull tualettpaberit sulguriga kilekotis ja roostevabast terasest käsilabidas mustas kestas, millel oli kiri U-Dig-It. Veel oli väike kott tualett-tarvete ja isiklike asjadega, mida mul võis enda arvates matkal vaja minna: šampoon ja juuksepalsam, seep, näovesi ja deodorant, küünekäärid, putukatõrjevahend ja päikesekaitsekreem, juuksehari, menstruatsioonikäsn ja tuub veekindlat päikesefiltriga huulepalsamit. Veel olid taskulamp ja metallist küünlalatern votiivküünlaga, tagavaraküünal ja liigendsaag – milleks, seda ma ei teadnud – ning roheline nailonkott, milles oli telk. Oli kaks 32-untsist plastpudelit vee jaoks ja kaamelipaun, kuhu mahtus 2,6 gallonit vett, rusikasuurune nailonmütsak, millest lahtirullituna sai vihmakate seljakotile, ning Gore-Texist nutsak, millest sai avanedes mu vihmamantel. Oli asju, mille olin kaasa võtnud juhuks, kui teised kaasa võetud asjad alt veavad: varupatareid, karp veekindlaid tikke, termotekk ja pudel jooditablette. Olid kaks pastakat ja lisaks raamatule „Tea oma asukohta” veel kolm trükist: „Pacific Crest Trail I: California” (seesama reisijuht, mis oli mind matka ette võtma innustanud ja mille neli autorit rääkisid retke katsumustest ja hüvedest otsekui üksainus rahulik, kuid range hääl), William Faulkneri „Kui ma olin suremas” ja Adrienne Richi „Unistus ühisest keelest”. Veel oli kaheksa tolli laiune, üheteistkümne tolli kõrgune ja kahesajaleheküljeline kõvas köites plokk, millesse tegin päevikumärkmeid, sulguriga kott, milles olid mu juhiluba ja veidi raha, mõned postmargid ja väike spiraalköites märkmik, mille vähestel lehekülgedel olid kirjas sõprade aadressid. Veel oli äravõetava suumobjektiivi, eemaldatava välklambi ja väikese kokkupandava kolmjalaga täismõõdus professionaalne 35-millimeetrine Minolta X-700 fotoaparaat – kõik jalgpallisuurusesse polsterdatud fotoaparaadikarpi pakitud.
Ma ei olnud küll fotograaf.
Olin möödunud kuudel oma tosin korda REI-nimelises Minneapolise matka- ja sporditarvete kaupluses käinud, et osta suurem jagu neist esemeist. Harva oli see lihtne. Isegi veepudeli ostmine, ilma et oleksid enne hoolikalt viimaseid veepudelitehnoloogiaid arvesse võtnud, oli hullumeelsus, nagu peagi teada sain. Arvestada tuli eri materjalide voorusi ja puudusi, rääkimata uuringutest, mida oli tehtud disaini alal. Ja see oli vaid kõige väiksem ja lihtsam ese, mille pidin muretsema. Muu varustus, mida vajasin, oli veel keerukam, nagu taipasin, kui olin nõu pidanud REI meeste ja naistega, kes pärisid iga kord lootusrikkalt, kas saavad mind aidata, kui nägid mind ülikergete pliitide väljapaneku ees või telkide vahel kõndimas. Need töötajad olid eri vanuses, erinevate kommetega ja esindasid loodusseikluste eri valdkondi, kuid ühine joon oli see, et viimane kui üks neist võis varustusest rääkida sellise innuga, nii üksikasjalikult ja pikalt, et olin rabatud ning pimestatud. Nad hoolisid sellest, kas mu magamiskotil on lukukaitsmed ja krae, mis võimaldas kapuutsi mõnusalt kinni tõmmata, ilma et see hingamist takistaks. Nad rõõmustasid tõsiasja üle, et mu veepuhastajal on fiiberklaasist filter, mis võimaldab pumbata suuremalt pinnalt. Ja nende teadmised hakkasid mulle külge. Selleks ajaks kui olin otsustanud, milline seljakott osta – kvaliteetne välisraamiga Gregory hübriid, millel väidetavalt oli siseraami tasakaal ja liikuvus –, tundsin end seljakotispetsialistina.
Alles Mojave motellitoas seistes ja vaadates seda piinliku täpsusega valitud varustust, mis oli mu voodile kuhjatud, taipasin sügava alandustundega, et ma seda ei ole.
Ma kaevusin asjade kuhjatisse, toppisin, pressisin ja surusin neid viimsesse kui vabasse kotisoppi, kuni enam midagi sisse ei mahtunud. Olin kavatsenud toidukoti, telgi, presendi, rõivakoti ja matkatool-madratsi elastsete rihmadega seljakoti külge kinnitada – selleks ette nähtud kohtadesse välisraamil –, aga nüüd oli selge, et asju, mis pidid välisraami külge mahtuma, on rohkem. Tõmbasin elastsed rihmad ümber kõigi mainitud esemete ning riputasin nende külge veel mõned asjad: oma sandaalid, fotoaparaadikoti, termoskruusi ja küünlalaterna. Kinnitasin seljakoti vöörihma külge U-Dig-It-vutlariga matkalabida ja tõmbluku külge termomeetriga võtmehoidja.
Kui olin sellega valmis saanud, istusin põrandale, pingutusest higine, ja silmitsesin rahumeelselt seljakotti. Siis meenus mulle veel üks asi – vesi.
Olin matka alustamiseks valinud just selle punkti, kuna arvestuste kohaselt kulus mul sealt umbes sada päeva Oregoni osariiki Ashlandi jõudmiseks – seal olin algselt kavatsenud matka lõpetada, sest olin linna kohta kiidusõnu kuulnud ja arvasin, et tahan ehk sinna elama jääda. Mitu kuud tagasi olin sõrmega mööda kaarti alla lõuna poole vedanud, miile ja päevi kokku lugenud ning jäänud pidama Mojave kõrbe loodepoolses servas Mojave linna lähistel asuvas Tehachapi kurus, kus PCT ristub 58. maanteega. Alles paar nädalat tagasi olin taibanud, et ma alustan matka ühel raja kõige kuivemal lõigul, lõigul, kus isegi kõige kiiremad, parimas vormis ja kogenud matkajad ei jõua alati päevaga ühest veeallikast teiseni. Minu puhul on see võimatu. Oletasin, et mul kulub kaks päeva esimese, seitsmeteistkümne miili kaugusel asuva veekogu juurde jõudmiseks, sestap pidin kaasa võtma nii palju vett, et sellest jätkuks.
Täitsin oma 32-untsised pudelid vannitoa kraani all ja panin seljakoti võrgust küljetaskutesse. Kaevasin välja seljakoti põhisahtlisse surutud kaamelipauna ja täitsin selle kõik 2,6 gallonit. Vesi, nagu hiljem teada sain, kaalub 8,3 naela gallon. Ma ei tea, kui palju mu seljakott sel esimesel päeval kaalus, kuid tean, et vesi üksi kaalus 24,5 naela. Ja need olid täbarad 24,5 naela. Kaamelipaun oli nagu veega täidetud hiiglasuur lamedavõitu õhupall, mis loksus, paindus, libises mu käte vahelt välja ja matsatas põrandale, kui püüdsin seda seljakoti külge kinnitada. Pauna ääristasid kinnituspaelad; nägin hirmsat vaeva, et pista elastsed rihmad neist läbi nii, et paun ripuks fotoaparaadikoti, sandaalide, termoskruusi ja küünlalaterna kõrval, kuni vihastasin, võtsin termoskruusi ära ja viskasin toa teise otsa.
Viimaks, kui kõik, mis ma pidin kaasa võtma, oli paigas, rahunesin. Olin valmis alustama. Panin kella käe peale, päikeseprillid roosa neopreenpaelaga kaela, mütsi pähe ja vaatasin seljakotti. See oli ühtaegu tohutu suur ja kompaktne, üpris uhke ja araks tegevalt eneseküllane. See oli nagu elusolend, kelle seltskonnas ma ei tundnud end päris üksi. Kui seisin, ulatus kott mulle pihani. Ma haarasin sellest kinni ja kummardusin, et see üles tõsta.
Kott ei liikunud paigast.
Ma laskusin kükakile, haarasin tugevamini koti raamist ja püüdsin uuesti seda kergitada. Kott ei liikunud ikka veel. Mitte tolligi. Püüdsin kotti mõlema käega upitada seda karukaisutusse haarates, jalad kindlalt maha toetatud, püüdsin kõigest hingest ja väest ja kogu tahtejõuga, kogu olemusega. Kott ei liikunud ikka veel. Niisama hästi oleksin võinud püüda Volkswageni põrnikat üles upitada. Kott nägi välja nii kena, nii valmis laskma end selga võtta – ja ometi oli see võimatu.
Istusin selle kõrvale põrandale ja kaalusin oma olukorda. Kuidas ma tassin seljakotti rohkem kui tuhat miili üle kaljuste mägede ja veetute kõrbete, kui ma ei suuda seda kliimaseadmega toas tolligi nihutada? See oli pöörane, ja ometi pidin ma selle koti üles tõstma. Mulle polnud pähegi tulnud, et ma seda ei suuda. Ma olin lihtsalt mõelnud, et kui kogun kokku kõik asjad, mida mul jalgsi matkates vaja on, on nende kaal selline, mida ma kanda jaksan. REI inimesed, tõsi küll, olid oma monoloogides üsna tihti koti kaalu maininud, aga ma polnud sellele kuigi palju tähelepanu pööranud. Tundus, et on tähtsamaid küsimusi, millega arvestada. Näiteks kas krae võimaldab kapuutsi niimoodi kokku tõmmata, et see mu hingamist ei takista.
Ma mõtlesin, mida võiksin kotist välja võtta, aga iga ese tundus kas ilmselgelt vajalik või siis hädaolukorras nii tarvilik, et ma ei söandanud midagi maha jätta. Pidin püüdma seljakotti tassida, nagu see oli.
Sööstsin üle vaiba ja sättisin tagumiku otse seljakoti ette, pistsin käed läbi õlarihmade ja panin rinnarihma kinni. Tõmbasin sügavalt hinge ning hakkasin end õõtsutama, et hoogu võtta, kuni viimaks täiest jõust ettepoole viskusin ja neljakäpakile maandusin. Seljakott polnud enam põrandal. See oli ametlikult minuga ühendatud. Kott tundus endiselt raske nagu Volkswageni põrnikas, ainult et nüüd oli see Volkswageni põrnikas mu selga pargitud. Ma püsisin mõne hetke paigal, püüdes tasakaalu kätte saada. Pikkamööda ajasin jalad sirgu, samal ajal kätega kliimaseadmest kinni haarates, kuni olin uurakil ja sain end püsti vinnata.