vastu reisi. Ma vaatasin, kuidas ema neil pead patsutab. Mul polnud enam ühtki palvet. Sõnad „mingu põrgu” olid mu suus kui kaks kuiva tabletti.
„Hüvasti, kallikesed,” ütles ema koertele. „Hüvasti, maja,” ütles ta minu kannul uksest välja astudes.
Mulle polnud pähegi tulnud, et ema võiks surra. Kuni selle hetkeni, mil ta surijaks tunnistati, polnud ma selle peale tulnud. Ta oli terviklik ja ületamatu – minu elu hoidja. Ta jääb vanaks ja töötab endiselt aias. See kujutluspilt oli mu mõtteis kinnistunud otsekui mõni mälestus ema lapsepõlvest, mida ta oli minu pealekäimisel nii üksikasjalikult kirjeldanud, et see oli mul meeles, nagu oleks minu oma. Ta on kord vana ja ilus nagu Georgia O’Keeffe’i4 mustvalge foto, mille olin kunagi talle saatnud. Paar esimest Mayo kliinikust lahkumise järgset nädalat hoidsin sellest kujutelmast küünte ja hammastega kinni, aga siis, kui ema oli Duluthi hooldushaiglasse sisse võetud, hargnes too kujutelm lahti, andis maad teistele, tagasihoidlikumatele ja tõesematele kujutlustele. Kujutlesin ema oktoobris; kirjutasin mõttes selle stseeni üles. Ja siis kujutlesin teda augustis ja seejärel mais. Iga möödunud päevaga koorus lahti veel üks kuu.
Esimesel haiglapäeval pakkus õde emale morfiini, aga tema keeldus. „Morfiini antakse surijatele,” ütles ta. „Morfiin tähendab, et lootust ei ole.”
Kuid ta seisis sellele vastu vaid ühe päeva. Ta magas ja ärkas, rääkis ja naeris. Ta karjus valust. Mina olin ema juures päevaajal ja Eddiele jäid ööd. Leif ja Karen hoidsid eemale ning leidsid ettekäändeid, mis olid minu meelest seletamatud ja vihale ajavad, ehkki näis, et mu õe ja venna puudumine mu ema ei häiri. Teda huvitas vaid valu leevendamine – võimatu ülesanne morfiinidooside vahele jääval ajal. Me ei osanud iial õigesti tema patju sättida. Ühel õhtupoolikul tuli tuppa arst, keda ma polnud varem näinud, ja selgitas, et mu ema sureb õige pea.
„Kuid ainult kuu aega on möödas,” ütlesin nördinult. „Teine arst ütles, et ta elab aasta.”
Mees ei vastanud. Ta oli noor, võib-olla kolmekümneaastane. Ta seisis ema kõrval, leebe karvane käsi taskus, ja vaatas voodis lebavat ema. „Sellest hetkest peale on meie ainuke mure, et tal oleks mugav.”
Mugav, ja ometi püüdsid õed anda talle nii vähe morfiini kui võimalik. Üks õde oli mees, ja ma nägin tema suguti piirjooni liibuvatest valgetest põetajapükstest esile tungimas. Ma oleksin kangesti tahtnud ta ema voodijalutsi taha väikesesse tualettruumi tõmmata ja end talle pakkuda, teha ükskõik mida, kui ta meid aitaks. Samuti tahtsin temalt naudingut saada, tunda tema keha raskust enda vastas, tunda tema huuli oma juustel ja kuulda, kuidas ta ikka ja jälle mu nime kordab, sundida teda mind tunnustama, seda tähtsaks pidama, pigistada tema südamest välja halastus meie vastu.
Kui ema temalt veel morfiini palus, tegi ta seda nii, nagu ma polnud veel kunagi kedagi palumas kuulnud. Hull koer. Mees ei vaadanud ema, kui too teda palus, vaid oma käekella. Mehe ilme jäi vastusest olenemata samaks. Mõnikord andis ta emale sõna lausumata morfiini, teinekord ütles „ei” häälega, mis oli niisama pehme nagu suguti tema pükstes. Siis hakkas ema paluma ja tihkuma. Ta nuttis ja pisarad voolasid vales suunas. Mitte mööda põski alla suunurkadesse, vaid silmanurkadest kõrvadesse ja voodile laotunud juuksepahmasse.
Ema ei elanud aastat. Ta ei elanud oktoobrini, augustini ega maini. Ta elas nelikümmend üheksa päeva pärast seda kui esimene, Duluthi arst oli talle öelnud, et tal on vähk, nelikümmend neli päeva pärast seda, kui Mayo kliiniku tohter oli seda kinnitanud. Kuid iga päev oli igavik, üks teise kukil, külm selgus sügava udu keskmes.
Leif ei tulnud ema vaatama. Karen käis ühe korra, kui olin teda veennud, et ta peab tulema. Mind täitis masendus ja raevukas uskmatus. „Ma ei taha teda niisugusena näha,” põhjendas õde mannetult, kui me rääkisime, ja puhkes siis nutma. Vennaga ei saanud ma rääkida – kus ta neil päevil viibis, jäi Eddiele ja mulle saladuseks. Üks sõber ütles, et ta on Sue-nimelise tüdruku juures St. Cloudis. Teine oli teda näinud Sheriffi järvel jääaugust kala püüdmas. Mul polnud aega asja uurida, väsinud nagu ma olin, kuna veetsin kõik päevad ema juures: hoidsin plastanumaid, kuhu ta saaks oksendada, kohendasin ikka ja jälle võimatuid patju, upitasin ta üles ja potitoolile, mille õed olid tema voodi kõrvale asetanud, meelitasin teda natukenegi sööma toitu, mille ta kümne minuti pärast välja oksendas. Enamasti vaatasin, kuidas ta magas, see oli kõige raskem ülesanne – näha teda puhkamas, nägu ikka veel valust krampis. Iga kord, kui ta liigutas, õõtsatasid kõikjal tema ümber rippuvad torud ja mu süda hakkas kloppima kartusest, et ta nihutab nõelu, mis ühendasid torusid tema paistes randmete ja kätega.
„Kuidas sa end tunned?” kudrutasin lootusrikkalt, kui ema ärkas, ning sirutasin torude vahelt käe, et tema juukseid siluda.
„Oi, kullake,” oli enamasti ainus, mida ema öelda suutis. Ja siis pööras ta pilgu kõrvale.
Ma uitasin haigla koridorides, sellal kui ema magas, kiikasin teistesse palatitesse, kui nende avatud ustest möödusin, silmasin vilksamisi rängalt köhivaid lillaka jumega vanu mehi, naisi, kelle töntsakad põlved olid sidemeis.
„Kuidas läheb?” küsisid õed minult nukral toonil.
„Peame vastu,” vastasin, nagu ma oleksin „meie”.
Kuid olin ainult mina üksi. Mu mees Paul tegi kõik, mis suutis, et ma end nii üksildaselt ei tunneks. Ta oli ikka veel see lahke ja õrn mees, kellesse olin armunud mõni aasta varem, see, keda olin armastanud nii kirglikult, et vapustasin kõiki, abielludes temaga just enne kahekümneaastaseks saamist, aga kui ema surema hakkas, oli miski minu sisimas Pauli jaoks surnud, ükskõik mida ta ka ei teinud või ei öelnud. Sellegipoolest helistasin talle iga päev pikkadel õhtupoolikutel haigla telefoniautomaadist või õhtuti ema ja Eddie kodust. Me ajasime kaua juttu ja mina nutsin ning rääkisin talle kõigest ja tema nuttis koos minuga ja püüdis olukorda õige pisut leevendada, aga tema sõnad kõlasid õõnsalt. Tundus peaaegu, nagu ei suudaks ma neid üldse kuulata. Mida teadis tema kaotusest? Tema vanemad olid ikka veel elus ja õnnelikus abielus. Minu side Pauli ja tema hunnitu mõradeta eluga näis mu valu vaid suurendavat. See polnud Pauli süü. Temaga olemine tundus talumatu, kuid ükskõik kelle teisega olemine samuti. Ainus inimene, kelle seltsis suutsin olla, oli kõige talumatum: ema.
Hommikuti istusin tema voodi juures ja püüdsin talle ette lugeda. Mul oli kaks raamatut: Kate Chopini „Ärkamine” ja Eudora Welty „Optimisti tütar”. Neid raamatuid olime lugenud kolledžis, neid raamatuid olime armastanud. Niisiis alustasin, kuid ei suutnud jätkata. Iga öeldud sõna haihtus õhku.
Sama juhtus siis, kui püüdsin palvetada. Ma palvetasin palavikuliselt, pööraselt Jumala, ükskõik millise jumala poole, jumala poole, keda ma ei suutnud tuvastada ega leida. Ma kirusin ema, kes polnud mulle mingit usulist haridust andnud. Kuna ta vihkas omaenda ranget katoliiklikku kasvatust, oli ta oma täiskasvanuelus kirikut vältinud ning nüüd oli ta suremas ja minul polnud isegi Jumalat. Ma palvetasin kogu suure laia ilmaruumi poole ja lootsin, et selles on Jumal, kes mind kuulab. Ma palvetasin ja palvetasin, ja siis lõin kõhklema. Mitte sellepärast, et ma Jumalat ei leidnud, vaid seetõttu, et ühtäkki just nimelt leidsin: ma taipasin, et Jumal on olemas ja Jumalal pole mingit kavatsust millelgi sündida lasta või mitte lasta, mu ema elu päästa. Jumal polnud soovitäitja. Jumal oli halastamatu julmur.
Oma elu paaril viimasel päeval polnud ema mitte niivõrd pilves, kuivõrd justkui kuskil ära. Siis oli tal juba morfiinitilguti: läbipaistev kott vedelikuga, mis voolas pikkamisi mööda plaastriga tema randme külge kinnitatud toru. Ärgates ütles ema: „Oh, oh.” Või siis neelatas kurvalt. Ta vaatas mulle otsa ja tema pilgus välgatas armastus. Teinekord jäi ta uuesti magama, nagu polekski mind seal. Mõnikord ärgates ei teadnud ema, kus ta on. Ta nõudis enchilada’t5 ja õunakastet. Ta arvas, et kõik loomad, keda ta oli kunagi armastanud – ja neid oli palju –, on koos temaga palatis. Ta ütles: „See hobune oleks mulle äärepealt peale astunud,” ja vaatas süüdistavalt ringi hobuse järele, või siis liikusid tema käed, nagu silitaks ta nähtamatut kassi, kes tema puusa ligidal lamas. Sel ajal oleksin tahtnud ema suust kuulda, et