Meenutasin, kuidas ta ütles „kullake”, ja nägin vaimusilmas tema erilist pilku. Ma pidin kannatama. Ma pidin kannatama. Ma pidin tahtma, et asjad oleksid teisiti, kui need olid. Tahtmine oli kõnnumaa ja ma pidin ise leidma tee metsast välja. Selleks kulus mul neli aastat, seitse kuud ja kolm päeva. Ma ei teadnud, kuhu lähen, enne kui kohale jõudsin.
Selle koha nimi oli Jumalate Sild.
2
LÕHESTUMINE
Kui ma peaksin neist rohkem kui neljast aastast ema surma ja esimese Pacific Crest Trailil veedetud matkapäeva vahelist aega illustreeriva kaardi joonistama, oleks see igasse ilmakaarde kulgevate joonte rägastik otsekui pragisev iseseisvuspäeva säraküünal, mille vältimatuks keskmeks on Minnesota. Texasesse ja tagasi. New York Citysse ja tagasi. New Mexicosse, Arizonasse, Nevadasse, Californiasse, Oregoni ja tagasi. Wyomingisse ja tagasi. Oregoni osariigi Portlandi linna ja tagasi. Veel kord Portlandi ja tagasi. Ja veel kord. Kuid need jooned ei jutustaks lugu. Kaart valgustaks kõiki kohti, kuhu ma pagesin, aga mitte kõiki võtteid, mille abil püüdsin paigale jääda. See ei näitaks, kuidas ma üritasin ema surma järgsetel kuudel – edutult – tema aset täita ja peret koos hoida. Või kuidas nägin vaeva oma abielu säilitamise nimel, ehkki olin selle oma valedega hukule määranud. Kaart sarnaneks vaid tolle säraküünlast tähega, mille iga joon eredalt silma torkab.
Kui õhtul enne PCT-matka algust California osariiki Mojavesse jõudsin, lahkusin Minnesotast viimast korda. Olin seda öelnud isegi emale, ehkki ta ei kuulnud. Olin istunud meie metsas lillepeenra ääres, seal, kus Eddie, Paul, mu õde, vend ja mina olime ema tuha mullaga seganud ja hauakivi pannud, ning selgitasin talle, et mind pole edaspidi enam tema haua eest hoolt kandmas. Mis tähendas, et seda ei tee keegi. Mul polnud viimaks enam muud valikut, kui jätta ema haud umbrohu, murdunud okste ja männikäbide meelevalda. Lume ja kõige selle meelevalda, mida sipelgad, hirved, mustad karud ja kaevurherilased sellega ette võtta kavatsevad. Ma heitsin ema tuha mullale krookuste sekka ja ütlesin, et sellest pole midagi. Et ma andsin alla. Et pärast ema surma on kõik muutunud. On sündinud asju, mida ta poleks ette kujutada ega isegi aimata osanud. Mu sõnad kõlasid vaikselt ja vankumatult. Ma olin nii kurb, et tundus, nagu kägistaks mind keegi, ja ometi näis, et kogu mu elu sõltub nende sõnade lausumisest. Ma ütlesin, et ta jääb alati mu emaks, aga ma pean minema. Selgitasin, et teda pole minu jaoks enam selles lillepeenras. Ma panin ta kusagile mujale. Ainsasse kohta, kus talle ligi pääsesin. Iseendasse.
Järgmisel päeval lahkusin Minnesotast igaveseks. Läksin PCT-le matkama.
Oli juuni esimene nädal. Ma sõitsin Portlandi oma 1979. aasta Chevy Luvi pikapiga, millele oli laaditud tosin kasti täis kuivtoitu ja matkavarustust. Eelmised nädalad olin veetnud seda kraami kokku ostes ning adresseerides kastid iseenda nimele kohtadesse, kus ma polnud kunagi käinud, PCT-lähedastesse kutsuvate nimedega peatuspaikadesse, nagu Echo järv ja Soda Springs, Burney kosk ja Seiad Valley. Ma jätsin auto ja kastid oma sõbranna Lisa juurde Portlandi – ta pidi suve kestel kastid mulle ära saatma – ja sõitsin lennukiga Los Angelesse, kust ühe sõbra vend mu autoga Mojavesse viis.
Me jõudsime linna õhtu eel, kui päike meie selja taga tosinkond miili lääne pool asuvate Tehachapi mägede taha vajus. Nendes mägedes pidin järgmisel päeval matkama. Mojave linn asub peaagu 2800 jala kõrgusel, ehkki mina tundsin hoopis, nagu oleksin millegi põhjas, sest bensiinijaamade, restoranide ja motellide sildid olid kõige kõrgemast puust kõrgemal.
„Võid siin kinni pidada,” ütlesin mehele, kes oli mu Los Angelesest ära toonud, ning osutasin vanamoelisele neoonsildile kirjaga WHITE’I MOTELL, mille kohal säras kollaselt sõna TELEVISIOON ja all roosas kirjas VABAD KOHAD. Hoone kulunud välimuse järgi oletasin, et see on linna odavaim öömaja. Nagu mulle loodud.
„Aitäh küüdi eest,” ütlesin, kui olime parklas seisma jäänud.
„Pole tänu väärt,” ütles mees ja vaatas mulle otsa. „Oled sa kindel, et saad hakkama?”
„Jah,” vastasin võltsi enesekindlusega. „Ma olen palju üksi rännanud.” Ronisin autost välja oma seljakoti ja kahe kaubanduskeskusest pärit tohutu suure, kraami täis kilekotiga. Ma olin kavatsenud enne Portlandist lahkumist kõik asjad kottidest välja võtta ja seljakotti mahutada, aga selleks polnud mahti olnud. Selle asemel võtsin hoopis kotid kaasa. Pakin oma toas kõik ära.
„Õnn kaasa,” ütles mees.
Ma vaatasin, kuidas ta ära sõitis. Kuumal õhul oli tolmu maik, kuiv tuul paiskas juuksed mulle näkku. Parkla oli tillukestest valgetest tsemendiga seotud munakividest; motell – pikk rivi uksi ja kulunud kardinatega kaetud aknaid. Viskasin seljakoti üle õla ja korjasin kilekotid kokku. Oli kummaline omada vaid neid asju. Ma tundsin end korraga kaitsetuna, mitte ülevoolavalt rõõmsana, nagu olin arvanud. Möödunud poole aasta vältel olin seda hetke ette kujutanud, aga nüüd, kui see oli käes – nüüd, kus ma olin PCT-st vaid tosinkonna miili kaugusel –, ei tundunud see enam nii ere, nagu oli olnud kujutluses; oli, nagu näeksin und, kõik mu mõtted venisid pikaldaselt ning neid juhtis pigem tahe kui vaist. Mine sisse, pidin endale ütlema, enne kui suutsin motelli kontori poole astuma hakata. Küsi tuba.
„Kaheksateist dollarit,” ütles leti taga seisev vana naine. Ta vaatas rõhutatud ebaviisakusega minust mööda, klaasukse poole, millest olin hetk varem sisse tulnud. „Kui teil just kaaslast pole. Kahele on kallim.”
„Mul pole kaaslast,” ütlesin ja punastasin – alles siis, kui tõtt rääkisin, tundus, nagu valetaksin. „See mees lihtsalt tõi mu siia.”
„Siis on praegu kaheksateist dollarit,” vastas naine, „aga kui kaaslane ka tuleb, peate rohkem maksma.”
„Kaaslast ei tule,” ütlesin tasakaalukalt. Võtsin lühikeste pükste taskust kahekümnedollarise rahatähe ja libistasin üle leti naisele. Ta võttis raha ja andis mulle kaks dollarit ja kaardi, mille pidin täitma helmeketi külge kinnitatud pastakaga. „Ma olen jala, nii et auto osa ei saa ma täita,” ütlesin blanketile osutades. „Ja veel – mul pole aadressi. Ma rändan, nii et mul …”
„Pange see aadress, kuhu te tagasi lähete,” ütles naine.
„Vaadake, selles asi ongi. Ma ei tea, kuhu ma pärast matka elama lähen, sest …”
„Siis omaste aadress,” haugatas naine. „Kus iganes teie kodu ka pole.”
„Olgu,” ütlesin ja panin kirja Eddie aadressi, ehkki tegelikult olid minu suhted Eddiega ema surma järgse nelja aasta jooksul nii valulikuks ja kaugeks muutunud, et ma ei saanud teda enam oma kasuisaks pidada. Mul polnud kodu, ehkki meie ehitatud maja oli ikka veel alles. Leif, Karen ja mina olime veresidemetega lahutamatult seotud, kuid me rääkisime ja kohtusime harva, meie elud olid täiesti erinevad. Paul ja mina olime kuu aega tagasi, pärast aasta otsa kestnud piinavat lahuselu oma lahutuse lõpule viinud. Mul oli armsaid sõpru, keda ma vahel oma pereks nimetasin, kuid meie suhtlemine oli vaba ja katkendlik, perekondlik pigem sõnades kui tegudes. Veri on paksem kui vesi, oli ema mu kasvueas ikka öelnud – seda tunnet olin sageli küsitavaks pidanud. Kuid selgus, et polnud tähtis, kas emal oli õigus või mitte. Nii veri kui ka vesi valgusid mu kausina kokku pandud pihkudest välja.
„Olge lahke,” ütlesin blanketti üle leti naise poole libistades, ehkki too ei teinud tükk aega minust väljagi. Ta vaatas väikest televiisorit, mis seisis leti taga laual. Õhtused uudised. Midagi O. J. Simpsoni6 kohtuistungist.
„Mis te arvate, kas ta on süüdi?” küsis naine ikka televiisorit vaadates.
„Paistab nii, aga küllap on vara otsustada. Meil pole veel kogu informatsiooni.”
„Muidugi on ta süüdi!” hüüatas naine.
Kui ta mulle viimaks võtme andis, läksin läbi parkla hoone kaugemas otsas asuva ukse juurde, keerasin selle lukust lahti, astusin sisse, panin asjad maha ja istusin pehmele voodile. Ma olin Mojave kõrbes, aga tuba oli kummaliselt rõske, lõhnas niiske vaiba ja lüsooli järele. Nurgas ärkas röögatades ellu valge ventilatsiooniavadega metallkast – kliimaseade, mis puhus mõne minuti jooksul tuppa jääkülma