riismete keskel, omavahel ühendatud vaid õige peenikese köiega. Ma ei valmistanudki seda tänupüha õhtusööki. Kui tänupüha kaheksa kuud pärast ema surma viimaks kätte jõudis, rääkisin oma perekonnast minevikuvormis.
Nii et kui Paul ja mina viimaks, aasta hiljem kui olime kavatsenud, New York Citysse kolisime, läksin rõõmuga. Seal võin uuesti otsast alata. Ma ei jända enam meestega. Mu lein pole enam nii sügav. Ma ei võitle enam perekonna eest, mis mul kunagi oli. Minust saab New York Citys elav kirjanik. Ma käin ringi, lahedad saapad jalas ja imeilus kootud müts peas.
Nii see ei läinud. Ma olin see, kes olin: seesama naine, kes tuikas oma endise elu sinikate all, ainult et nüüd olin teises linnas.
Päevaajal kirjutasin jutte, õhtuti töötasin ettekandjana ja ripsutasin tiiba mõne mehega, kellega ma üle piiri ei läinud. Me olime New Yorgis elanud vaid kuu aega, kui Paul doktorantuurist välja langes, otsustanud, et hakkab hoopis kitarri mängima. Pool aastat hiljem lahkusime sealt päriseks, naasime üürikeseks ajaks Minnesotasse, võtsime seejärel ette mitu kuud kestnud tööotsinguretke mööda lääneosariike ning tegime suure tiiru, mis hõlmas Suurt kanjonit ja Surmaorgu, Big Suri ja San Franciscot. Hiliskevadel, kui retk lõpule jõudis, jäime pidama Portlandi, saime restoranis tööd ning elasime algul mu sõbranna Lisa juures tillukeses korteris ja seejärel linnast kümne miili kaugusel farmis, kus saime vastutasuks kitse, kassi ja eksootiliste ristandkanade karja järele vaatamise eest terve suve üüri maksmata elada. Võtsime autost madratsi ja magasime sellel elutoa suure laia akna all, kust paistis sarapuuaed. Me tegime pikki jalutuskäike, korjasime marju ja armatsesime. Ma saan hakkama, mõtlesin. Ma suudan Pauli naine olla.
Kuid ma eksisin taas. Nagu tundus, suutsin olla vaid see, kes ma olema pidin. Ainult et nüüd veelgi enam. Ma isegi ei mäletanud naist, kes ma olin enne seda, kui mu elu lõhenes. Elades selles Portlandi-lähedases väikeses farmis, vaid mõni kuu pärast ema teist surma-aastapäeva, ei muretsenud ma enam piiri ületamise pärast. Kuna Paul võttis vastu tööpakkumise Minneapolises, mistõttu ta pidi Minnesotasse naasma, kui meie eksootiliste kanade karjatamise töö oli poole peal, jäin mina Oregoni ja magasin eksootiliste kanade perenaise endise peikaga. Magasin selle restorani kokaga, kuhu olin läinud ettekandjaks. Magasin massööriga, kes andis mulle tüki banaanikreemikooki ja tegi tasuta massaaži. Kõik kolm viie päeva jooksul.
Mulle näis, et nii võivad end tunda inimesed, kes ennast sihilikult lõiguvad. Inetu, aga puhas. Halb, aga kahetsuseta. Ma püüdsin terveks saada. Püüdsin halba endast välja tõrjuda, et taas heaks muutuda. Ravida end terveks iseendast. Suve lõpul Minneapolisse naastes, et Pauli juurde elama asuda, uskusin, et olen terveks saanud. Arvasin, et olen teistsugune, parem, valmis. Ja mõnda aega olingi, kulgesin truult läbi sügise uude aastasse. Siis oli mul järjekordne armulugu. Ma teadsin, et lõpp on lähedal. Ma ei suutnud enam iseennast taluda. Viimaks pidin lausuma Paulile sõnad, mis mu elu laiali lammutasid. Mitte et ma poleks teda armastanud. Ma pidin üksi olema, ehkki ei teadnud, miks.
Ema oli kolm aastat surnud olnud.
Kui olin öelnud kõik, mis öelda oli, vajusime mõlemad põrandale ja nutsime. Järgmisel päeval kolis Paul välja. Vähehaaval rääkisime sõpradele, et läksime lahku. Me ütlesime, et loodetavasti saame sellest üle. Me ei pea ilmtingimata lahutama. Algul nad ei uskunud – ütlesid, et me paistsime nii õnnelikud. Seejärel said nad vihaseks – mitte meie, vaid minu peale. Üks mu parimaid sõbrannasid võttis mu foto, mis tal raamis oli, rebis pooleks ja saatis mulle. Teine hakkas Pauliga tiiba ripsutama. Kui ma selle pärast haavunud ja armukade olin, ütles kolmas sõbranna, et see on mulle paras, söögu ma nüüd omaenda keedetud suppi. Ma ei saanud vastu vaielda, ent mu süda oli ikkagi murtud. Lebasin üksi meie madratsil ja tundsin, nagu tõstaks valu mu lausa õhku.
Kolm kuud pärast lahkuminekut piinlesime ikka veel kõhklustes. Ma ei tahtnud ei uuesti Pauliga koos elama hakata ega lahutada. Ma tahtsin lõhestuda, et saaksin mõlemat teha. Paul kohtus mitme naisega, aga mina elasin ühtäkki tsölibaadis. Nüüd, kus ma olin seksi pärast oma abielu lõhkunud, ei tulnud seks mulle enam mõttessegi.
„Sa pead Minneapolisest pääsema,” ütles mu sõbranna Lisa ühe hilisõhtuse südamepuistamise käigus. „Tule mulle Portlandi külla,” pakkus ta.
Vähem kui nädala pärast ütlesin ettekandjakoha üles, laadisin asjad autosse ja sõitsin läände, valisin sama marsruudi, mida mööda pidin liikuma täpselt aasta hiljem, kui Pacific Crest Trailile matkama suundusin.
Montanasse jõudes teadsin, et olin õigesti teinud – tuuleklaasi taga laius haljas väli miilide pikkuselt, taevas ulatus veelgi kaugemale. Taamal virvendas nähtamatu Portlandi linn. Sellest saab mu magus pääsemine, olgu või lühikeseks ajaks. Seal, mõtlesin, jätan mured seljataha.
Selle asemel leidsin hoopis uusi muresid.
3
PÜSTAKIL-RÖÖTSAKIL
Kui järgmisel hommikul White’i motelli toas ärkasin, käisin duši all ning seisin hambaid pestes alasti peegli ees ja silmitsesin end tõsiselt. Püüdsin tunda midagi erutusesarnast, kuid tekkis vaid morn ärevustunne. Aeg-ajalt nägin ennast – nägin ennast tõeliselt – ning mõni lause hakkas mu peas kõmisema otsekui jumala hääl, ja kui ma end selles tuhmunud peeglis nägin, vasardas mu kõrvus lause naine, kelle südames on auk. See olin mina. Sellepärast olin eelmisel õhtul kaaslast igatsenud. Sellepärast olin siin, motellis, ihualasti, peas pöörane mõte üksi kolm kuud mööda PCT-d matkata. Ma panin hambaharja käest, kummardusin peeglile lähemale ja vaatasin iseendale silma. Tundsin, kuidas ma sisimas lagunen nagu närtsinud lill tuules. Iga kord, kui ma mõnd lihast liigutasin, lendas järjekordne õieleht tuulde. Palun, mõtlesin. Palun.
Ma läksin voodi juurde ja silmitsesin oma matkarõivaid. Olin enne duši alla minekut need hoolikalt voodile laotanud, nagu oli teinud ema mu lapsepõlves esimesel koolipäeval. Kui rinnahoidja ja T-särgi selga panin, takerdusid tillukesed kärnad, mis ikka veel mu vastset tätoveeringut ääristasid, särgivarruka külge ja ma näppisin neid ettevaatlikult. See oli mu ainuke tätoveering – sinine hobune mu vasakul õlal. Paulil oli samasugune. Me olime lasknud need koos teha meie lahutuse auks, mis oli teoks saanud vaid kuu aega tagasi. Me polnud enam abielus, aga tätoveeringud näisid tunnistust andvat meie igikestvast sidemest.
Tahtsin Paulile helistada veelgi pöörasemalt kui eelmisel õhtul, kuid ei saanud seda endale lubada. Ta tundis mind liiga hästi. Ta oleks mu hääles kurbust ja kõhklust kuulnud ning taibanud, et ma pole mures ainult PCT-matka pärast. Ta oleks tajunud, et ma tahan midagi rääkida.
Ma panin sokid jalga ja nöörisin saapad kinni, läksin akna juurde ja tõmbasin kardina eest. Päikesevalgus oli parkla valgetel kividel pimestav. Teisel pool teed oli bensiinijaam – hea koht PCT algusse hääletamiseks, mõtlesin. Kui kardina lahti lasksin, läks tuba taas pimedaks. See meeldis mulle nõnda – otsekui turvaline kookon, millest ma ei pea iial lahkuma, ehkki ma teadsin, et eksin. Kell oli üheksa hommikul ja väljas oli juba palav, avaustega valge kast nurgas ärkas mürinal jaheda õhu voos ellu. Hoolimata kõigest, mis vihjas sellele, et ma ei lähe kusagile, oli mul, kus olla: oli esimene PCT-päev.
Tegin seljakoti sahtlid lahti, võtsin kõik asjad välja ning viskasin voodile. Tõstsin kilekotid voodile ja tegin ka need tühjaks, seejärel jäin esemekuhja vaatama. Seda kõike pidin ma järgmised kolm kuud kaasas kandma.
Seal oli sinine kompressioonikott, milles olid rõivad, mis mul parajasti seljas polnud – fliispüksid, pikkade varrukatega termosärk, paks kapuutsiga fliisjopp, kaks paari villaseid sokke ja kaks paari aluspesu, õhukesed kindad, päikesemüts, fliismüts ja vihmapüksid –, ja teine, toekam veekindel kott, kurguni täis toitu, mida mul järgmise kahe nädala jooksul vaja läheb, enne kui jõuan oma esimesse varustuspunkti, kohta nimega Kennedy Meadows. Veel olid magamiskott ja matkatool, mida sai pruukida ka madratsina, laubalamp nagu kaevuritel ja viis elastikrihma. Olid veepuhastaja ja väike kokkupandav pliit, kõrge alumiiniumist bensiinikanister ja väike roosa tulemasin. Olid väike keedupott suuremas potis, kokkupandavad söögiriistad ja odavad spordisandaalid, mida kavatsesin kanda õhtuti laagrisse jäädes. Olid kiiresti kuivav käterätik, termomeetervõtmehoidja,