mulle endale. „Minust ei saa narkarit, kui see sulle muret teeb,” kohmasin. Nõjatusin vastu köögi tööpinda ja vaatasin, kuidas Lisa põrandat pühib.
„Just see mulle muret teebki,” ütles ta karmilt.
„Noh, ära siis muretse,” ütlesin. Selgitasin seda talle nii arukalt ja naljatlevalt, nagu suutsin. Olin heroiini tarvitanud vaid paar kuud. Varsti lõpetame. Joe ja mina lihtsalt mängisime, lõbutsesime. „On suvi!” hüüatasin. „Mäletad, kuidas sa mind siia pakku kutsusid? Ma olengi paos.” Ma naersin, ehkki Lisa ei naernud kaasa. Ma meenutasin talle, et mul pole kunagi varem uimastitega probleeme olnud, et joon alkoholi mõõdukalt ja tagasihoidlikult. Ma olen katsetaja, ütlesin Lisale. Kunstnik. Naine, kes ütleb „jah”, mitte „ei”.
Lisa ründas igat mu põhjendust, seadis kogu loogika kahtluse alla. Ta muudkui pühkis ja pühkis ja pühkis seda põrandat, samal ajal kui meie jutuajamine vaidluseks paisus. Viimaks sai Lisa minu peale nii vihaseks, et virutas mulle harjaga.
Naasin Joe juurde ja me rääkisime, et Lisa lihtsalt ei saa aru.
Siis, kaks nädalat hiljem, helistas Paul.
Ta tahtis minuga kokku saada. Kohe. Lisa oli talle Joest ja heroiinipruukimisest rääkinud ning Paul oli otsemaid Minneapolisest teele asunud ja tuhat seitsesada miili maha sõitnud, et minuga rääkida. Ma sain temaga tund aega hiljem Lisa korteris kokku. Olin nädal tagasi kahekümne kuue aastaseks saanud. Joe oli selle unustanud. See oli mu elu esimene sünnipäev, mille puhul keegi mulle õnne ei soovinud.
„Palju õnne sünnipäevaks,” ütles Paul, kui uksest sisse astusin.
„Aitäh,” ütlesin liiga külmalt.
„Ma tahtsin helistada, aga mul polnud su numbrit, see tähendab – Joe oma.”
Ma noogutasin. Oli kummaline Pauli näha. Minu abikaasa. Viirastus mu päriselust. Kõige tõelisem inimene, keda teadsin. Me istusime köögilaua taga ja viigipuu oksad koputasid aknale, hari, millega Lisa oli mind löönud, oli vastu seina toetatud.
Paul ütles: „Sa näed teistsugune välja. Sa paistad nii … Kuidas seda öelda? Sa näed nii välja, nagu sind polekski siin.”
Ma sain aru, mida ta silmas peab. Pilk, millega ta mind vaatas, ütles kõik, mida olin keeldunud Lisa suust kuulmast. Ma olin muutunud. Mind polnud seal. Heroiin oli mu selliseks teinud. Ja ometi näis loobumine võimatu. Paulile näkku vaadates taipasin, et ma ei suuda selgelt mõelda.
„Lihtsalt ütle, miks sa endaga niimoodi teed,” nõudis Paul, pilk leebe, nägu nii tuttavlik. Ta sirutas käe üle laua ja võttis minu käe ning me hoidsime teineteise kätt, pilk pilgus kinni, pisarad algul minu, siis tema silmist voolamas. Ta tahab, et ma samal õhtupoolikul temaga koju sõidaksin, ütles Paul tasakaalukalt. Mitte selleks, et taas temaga elama hakata, vaid et eemale pääseda. Mitte Joest, vaid heroiinist.
Ma ütlesin, et mul on vaja mõelda. Sõitsin tagasi Joe korterisse ja istusin päikese kätte lamamistooli, mis Joe maja ees kõnniteel seisis. Heroiin oli mind juhmiks teinud ja enesest eemalduma sundinud. Mõte tekkis ja haihtus. Ma ei saanud oma mõtetele päriselt pihta isegi siis, kui polnud pilves. Kui seal istusin, astus üks mees ligi ja ütles, et tema nimi on Tim. Ta võttis mu käe, surus seda ja ütles, et võin teda usaldada. Ta küsis, kas ma saan talle mähkmete ostmiseks kolm dollarit anda, seejärel, kas ta võib mu korteritelefoni kasutada, ja siis, kas ma saan viiedollarilise lahti vahetada, ja ikka edasi, üks keeruga küsimus ja hale lugu järgnes teisele, ajades mind segadusse ning sundides viimaks tõusma ja teksaste taskust oma viimased kümme dollarit välja kraamima.
Raha nähes võttis mees särgipõuest noa. Ta hoidis seda peaaegu viisakalt mu rinnal ja sisistas: „Anna see raha siia, kullake.”
Ma pakkisin oma vähesed asjad, kirjutasin Joele kirja, kleepisin selle vannitoa peegli külge ja helistasin Paulile. Kui ta nurga peal seisma jäi, istusin tema autosse.
Istusin eesistmel, kui läbi osariigi sõitsime, tundes, et mu elu on olemas, kuid kättesaamatu. Paul ja mina tülitsesime ja karjusime, nii et auto meie raevust vappus. Me olime oma julmuses koletud, ja seejärel rääkisime lahkelt, teineteise ja iseenda pärast nördimust tundes. Me otsustasime, et laseme abielu lahutada, ja seejärel, et ei lase. Ma vihkasin ja armastasin Pauli. Temaga tundsin end nagu lõksus, olin märgistatud, hoitud ja armastatud. Nagu tütar.
„Ma ei palunud sind mulle järele tulla,” karjusin, kui vaidlesime. „Sa tulid ise. Lihtsalt selleks, et kangelast mängida.”
„Võib-olla,” vastas ta.
„Miks sa nii pika tee ette võtsid, et mulle järele tulla?” küsisin kurbusest hingeldades.
„Lihtsalt võtsin,” vastas Paul rooli külge klammerdudes, läbi tuuleklaasi tähist ööd vaadates. „Võtsin ja kõik.”
Kohtusin Joega mitu nädalat hiljem, kui ta mulle Minneapolisse külla tuli. Me polnud enam paar, kuid naasime otsemaid vanade harjumuste juurde: tõmbasime end terve selle nädala, mis ta seal oli, igal õhtul pilve, seksisime paar korda. Kui aga Joe ära sõitis, oli mul kõrini. Temast ja heroiinist. Ma polnud tema peale mõelnud enne, kui koos Aimeega Sioux Fallsis istusin ja tundsin kõhus kummalisi, otsekui tervete tortillakrõpsude teravate servade torkeid.
Me läksime Mehhiko restoranist ära suurde kaubanduskeskusse rasedustestrit otsima. Kui eredalt valgustatud poes kõndisime, veensin end vaikselt, et ilmselt pole ma rase. Olin seda nii tihti läbi elanud: ilmaaegu närvitsenud ja muretsenud, kujutlenud nii kindlaid raseduse tundemärke, et olin jahmunud, kui päevad kätte jõudsid. Kuid nüüd olin kahekümne kuue aastane ja seksis karastunud; ma ei kavatsenud järjekordse hirmu ohvriks langeda.
Motellis panin WC ukse oma selja taga kinni ja pissisin testrile, sellal kui Aimee toas voodil istus. Otsekohe ilmus testri tillukesse aknasse kaks tumesinist joont.
„Ma olen rase,” ütlesin välja tulles, pisarad silmis. Aimee ja mina lebasime voodil ja rääkisime sellest tund aega, ehkki öelda polnud suurt midagi. See, et lasen aborti teha, oli nii ilmselge, et näis tobe muid võimalusi kaaludagi.
Sioux Fallsist Minneapolisse on autoga nelja tunni tee. Aimee sõitis järgmisel hommikul oma autoga minu kannul, juhuks kui mu pikap jälle üles ütleb. Ma sõitsin raadiot kuulamata, oma rasedusele mõeldes. Loode oli riisiterasuurune, ja ometi tundsin oma kõige sügavamas ja tugevamas hingesopis, kuidas see mind alandab, vapustab, minus kaigub. Kusagil Minnesota edelapoolsetel põllumaadel puhkesin nutma, nutsin nii südantlõhestavalt, et ei suutnud õieti juhtidagi, ja mitte ainult soovimatu raseduse pärast. Ma nutsin kõige selle pärast, selle mädasoo pärast, mille olin pärast ema surma oma elust teinud, tobeda eksistentsi pärast, millest oli saanud minu elu. Ma poleks pidanud selline olema, nii elama, nii rängalt rappa minema.
Just siis meenus mulle reisijuht, mille olin paar päeva tagasi labida ostmiseks kassajärjekorras seistes REI riiulilt võtnud. Tundus, nagu oleks mõte kaanefotole rahne tulvil järvest, mida ümbritsevad kaljurünkad ja sinitaevas, mu lahti murdnud, siiras nagu rusikas silme ees. Ma arvasin, et olin vaid aega surnuks löönud, kui järjekorras seistes raamatu pihku võtsin, kuid nüüd näis, et see oli midagi enamat – märguanne. Mitte ainult sellest, mida ma võin teha, vaid mida ma pean tegema.
Kui Aimee ja mina Minneapolisse jõudsime, lehvitasin talle tema ukse ees, kuid ei sõitnud koju. Selle asemel sõitsin REI-sse, ostsin „Pacific Crest Traili” esimese osa „California”, viisin selle koju ja lugesin öö läbi. Järgnenud kuudel lugesin seda kümmekond korda. Lasksin abordi teha, õppisin kuivatatud tuunikalahelbeid ja kuivatatud kalkuniribasid valmistama, kordasin esmaabikursust ja proovisin köögis veepuhastit kasutada. Ma pidin muutuma. „Ma pean muutuma” oli mõte, mis mind neil ettevalmistuskuudel edasi aitas. Mitte teistsuguseks inimeseks, vaid selliseks, nagu ma olin varem: tugevaks ja vastutustundlikuks, selgepilguliseks ja eesmärgikindlaks, eetiliseks ja heaks. Ja PCT pidi mu selliseks tegema. Seal kõnnin ja mõtlen kogu oma elu üle järele. Kaugel kõigest, mis mu elu naeruväärseks tegi, leian taas oma jõu.
Kuid siin ma olin – esimest päeva PCT-l, taas naeruväärne, ehkki teistmoodi, püstakil, ent üha enam röötsakile