Tatjana,” ütles Edward pead vangutades. „Oi, Tatjana. Sa ütlesid mulle, et ta on surnud.”
„Edward, mis sulle muret teeb?”
Mees pühkis laupa ning oma segaduses ja mures astus ta naisest veidi eemale. „Tanja,” ütles ta ja tema vaikne hääl värises. „Heinrich Himmler võttis sel sügisel Saksamaa vangilaagrite juhtimise üle. Esimene asi, mis ta tegi, oli keelata pakkide ja kirjade üleandmine Ameerika sõjavangidele ning mitte lubada Rahvusvahelisel Punasel Ristil laagreid kontrollida. Himmler kinnitas meile, et liitlasvägesid koheldakse õiglaselt, kõiki peale Nõukogude kodanike. Praegu pole Punasel Ristil luba Saksa sõjavangilaagreid uurida. Ja see räägib vaid sakslaste meeleheitest. Nad teavad, et peagi kaotavad nad sõja, ega hooli isegi enam omaenda vangide saatusest. Möödunud aastal hoolisid, üle-eelmisel samuti, aga nüüd mitte. Ma olen kindel, et Punasele Ristile antakse peagi luba, aga mis sa arvad, kui palju neid vangilaagreid on – paar tükki? Kas sa tead, kui palju neid on? Sadu. Ja veel kümneid Itaalia, Prantsuse, Inglise, Ameerika laagreid. Mis sa arvad, kui palju on vange? Sadu tuhandeid – see on tagasihoidlik arvestus.”
„Küll Himmler meelt muudab. Sakslased tegid seda ka varem, 1943. aastal, aga muutsid kähku meelt, kui taipasid, et ka nende vange hakatakse halvasti kohtlema.”
„Jah, varem, kui nad arvasid, et võidavad sõja! Pärast Normandia dessanti teavad nad, et nende päevad on loetud. Nad ei hooli enam oma vangilangenutest. Kas tead, kust mina seda tean? Sest pärast 1943. aastat pole nad enam palunud Punasel Ristil kontrollida Ameerika sõjavangirajatisi siin, Ameerika Ühendriikides.”
„Miks nad oleksid pidanud seda tegema? Nad teavad, et ameeriklased kohtlevad Saksa sõjavange hästi.”
„Ei, hoopis sellepärast, et nad teavad: sõda on kaotatud.”
„Himmler mõtleb ümber,” raius Tatjana kangekaelselt. „Punane Rist vaatab need laagrid üle.”
„Sajad tuhanded vangid sadades laagrites. Kui kulutada nädal laagri peale, siis teeb see kokku kakssada nädalat, arvestamata ühest laagrist teise sõitmise aega. Neli aastat. Mis sul küll arus on?”
Tatjana ei vastanud. Ta polnud nii kaugele ette mõelnud.
„Tatjana,” ütles Edward. „Palun ära mine.”
Paistis, et Edward võtab seda isiklikult.
Tatjana ei teadnud, mida vastata.
„Tatjana, kuidas su pojaga jääb?”
„Isabella hoolitseb tema eest.”
„Igavesti? Kas ta hoolitseb poisi eest, kui tolle ema haigusse või lahinguhaavadesse sureb?”
„Edward, mina ei lähe Euroopasse surema.”
„Tõesti? Sa ei saa sinna midagi parata. Saksamaast saab rinne. Poola on Nõukogude Liidu käes. Mis siis, kui Nõukogude võimud sind otsivad? Mis siis, kui sa Poolasse lähed ja Nõukogude võimud su leiavad? Jane Barrington, Tatjana Metanova, mis sa arvad, mida nad sinuga teevad? Kui sa lähed Saksamale, Poolasse, Jugoslaaviasse, Tšehhoslovakkiasse, Ungarisse, siis sured seal. Nii või teisiti ei tule sa tagasi.”
See pole tõsi, oleks Tatjana tahtnud öelda. Kuid ta teadis, et Nõukogude võimud otsivad teda. Ta teadis, milline on risk. See oli tohutu. Ja Aleksander? Tema oli pisitilluke. Tatjana teadis, et tema plaan on halb. Aleksandril oli olnud Luuga – koht, kuhu minna. Tal oli olnud Molotov, selge plaan Tatjana evakueerimiseks, oli olnud koht, nimi, Lazarevo, kuhu minna. Tatjanal oli mehe surmatunnistus. Kortsus surmatunnistus pihku surutud, kavatses ta läbi käia kõik kontrollimiseks avatud sõjavangilaagrid ja meest otsida, ja kui teda neis ei ole, kavatses Tatjana kuidagi tagasi Leningradi minna, polkovnik Stepanovi üles otsida, temalt Aleksandri järele pärida, ja kui tema ei tea, kavatses Tatjana küsida kindral Vorošilovilt ja Mehliselt; ta kavatses Moskvasse minna ja Stalinilt endalt küsida, kui vaja.
„Tanja, palun ära mine,” kordas Edward.
Tatjana pilgutas silmi. „Mis on Orbeli?”
„Orbeli? Sa oled seda minult juba küsinud. Kust mina peaksin teadma? Ma ei tea. Mis Orbelil kõige sellega pistmist on?”
„Kui ma teda viimast korda nägin, ütles ta mulle: „Ära unusta Orbelit”. Võib-olla Orbeli on koht kusagil Euroopas, kus ma peaksin temaga kokku saama.”
„Kas sa ei peaks enne, kui oma lapse maha jätad ja rindele lähed, välja uurima, mis see Orbeli on?”
„Ma püüdsin,” vastas Tatjana. „Ma ei leidnud. Keegi ei tea.”
„Oi, Tanja. Tõenäoliselt ei tähenda see midagi.”
Edwardi mure pani Tatjanal südame valutama. Kuidas oma tegu õigustada? „Mu pojal pole häda midagi,” ütles ta jõuetult.
„Ilma isata, ilma emata?”
„Isabella on suurepärane naine.”
„Isabella on võõras, kuuekümneaastane võõras! Isabella pole poisi ema. Mis sa arvad, mis Anthonyst saab, kui ta sureb?”
„Vikki hoolitseb tema eest.”
Edward naeris rõõmutult. „Vikki ei suuda oma pluusilehvi sidumisegi eest hoolt kanda. Vikki ei suuda õigeks ajaks tööle tulla, ei tea, mis kell on, ei oska kellaaegadest kinni pidada. Vikki ei sea su poega esiplaanile, isegi mitte sind ega oma vanavanemaid, vaid iseennast. Ma palvetan, et Vikki kunagi lapsi ei saaks. Vikki ei aita sul praegu Anthony eest hoolitseda. Miks sa arvad, et ta hakkab lapse eest hoolitsema siis, kui on läinud tema ainus emotsionaalne side poisiga – sina? Mis sa arvad, kui kaua ta vastu peab?” Edward tõmbas sügavalt hinge. „Ja kas sa tead, kuhu poiss saadetakse, kui ta orvuks jääb? Linna poistekodusse. Võibolla peaksid enne, kui Euroopasse end tapma sõidad, mõnda sellist kohta vaatamas käima, et teada, kus su aasta ja kolme kuune poeg lõpetab.”
Tatjana kahvatas.
„Sa pole seda läbi mõelnud,” ütles Edward. „Ma tean seda. Sest kui oleksid, siis sa seda ei teeks. Selles olen kindel. Kas sa tead, kust ma tean?”
„Kust?” küsis Tatjana jõuetult.
„Ma tean,” ütles Edward tema käsi oma pihku võttes, „sest olen näinud, mida sa teed inimeste heaks, kes kuldsest uksest sisse astuvad. Ma tean, sest sina, Tatjana, teed alati seda, mis on õige.”
Tatjana ei vastanud.
„Laps on juba isast ilma jäänud,” ütles Edward. „Ära lase oma pojal ka ema kaotada. Sina oled ainus siin maailmas, kes seob teda iseendaga, oma mineviku ja saatusega. Kui ta sinust ilma jääb, on ta kogu ülejäänud elu kui triiviv laev. Vaat mida sa temaga teed. See on sinu pärand talle.”
Tatjana oli tumm. Ühtäkki hakkas tal väga külm. Edward pigistas tema käsi. „Tanja,” ütles mees. „Mitte Vikki, mitte minu, mitte ülemisel korrusel lebavate veteranide ega teiste Ellise immigrantide, vaid oma poja pärast – ära mine.”
Tatjana ei teadnud, mida teha. Kuid kahtluse seemned olid kohutavad ja kasvasid. Ta helistas Sam Gulottale, kes ütles, et pole Aleksandrist midagi kuulnud, ning kinnitas, et olukord Saksa vangi- ja koonduslaagrites ning sinna saadetud Nõukogude vangide saatus on õudne. Mida rohkem Tatjana sellele mõtles, seda pöörasem hakkas plaan talle endalegi tunduma ja seda suurema süüdlasena ta end oma lapse ees tundis.
Ta küsis kõigilt, kellelt sai, Orbeli kohta. Küsis kõigilt Saksa sõduritelt ja kõigilt Itaalia sõduritelt, kõigilt medõdedelt ja pagulastelt, ja siis läks Tatjana New Yorgi avalikku raamatukokku, aga isegi seal ei leidnud ta teatmeteostest, mikrofilmidelt, ajakirjadest, ajalehtedest, atlastest, kaartidelt ega kartoteekidest nime Orbeli.
Nime ähmasus tegi selle Tatjana jaoks tähtsusetumaks, mitte tähtsamaks. Selle mõttetus kahandas seda Tatjana silmis, mitte ei võimendanud. See polnud metsa ega küla, kindluse ega kindrali nimi. Üha enam näis see tähtsusetu märkusena, millel on vähem pistmist tema või Aleksandriga, pigem mingi väikese seosetu mõttega, mida mees oli tahtnud talle edasi anda, näiteks nalja või anekdoodiga, mis peagi ununeb, kui tähtsamad asjad selle välja tõrjuvad.