sakslast ja Danko põrutada saanud vangi. Nõnda, hanereas, liikusid nad mahalangenud puude ja kaevikute, punkrite ja põõsaste vahel läbi metsa. Relvitu Aleksander lähenes pikkamööda sakslaste kaitseliinile, mis ulatus vahest poole kilomeetri kaugusele. Ta teadis, et ei saa neid veenda end mitte tulistama, ükskõik mitu korda ta „Schießen Sie nicht” ei ütle. Selle asemel liikus ta kilomeetri võrra küljele.
Teda peatas metsast kõlav hüüe: „Halt! Bleiben Sie stehen. Kommen Sie nicht näheres!”4
Aleksandri silm seletas kahte püstolkuulipildujaga tunnimeest. Ta peatus ega läinud lähemale, nagu oli hoiatatud. „Schießen Sie nicht, schießen Sie nicht,” hõikas ta vastu.
Paša sosistas talle kõrva: „Ütle, et sul on kaasas haavatud sakslased. „Wir haben verwundetes Deutsch mit uns.””
Aleksander hõikas: „Wir haben …”
„Verwundetes …”
„Verwundetes Deutsch mit uns.”
Saksa poolel valitses vaikus, nagu peetaks nõu.
Aleksander tõstis verise käterätiku, mis oli kunagi valge olnud. „Wir übergeben!” Me anname alla.
„Väga hea,” ütles Paša. „Niisiis õpetati sulle, kuidas seda öelda, lihtsalt keelati seda teha.”
„Poolas õppisin,” vastas Aleksander lippu lehvitades.
„Verwundetes Deutsch!” hõikas ta uuesti. „Wir übergeben!”
Sakslased võtsid neli meest vangi. Nad viisid Paša ja teised sakslased velskri telki, kus Paša kõri kinni õmmeldi ja talle antibiootikume anti. Siis kuulati Aleksander üle, küsiti, miks ta oli sakslased vangi võtnud, kuigi see oli Nõukogude armee reeglite vastane. Nad olid küsitlenud ka Saksa sõdureid ja neilt kuulnud, et Paša – kelle eest hoolitseti nagu sakslase eest – pole sakslane. Peagi võeti Pašalt tema Saksa munder ja auaste, pandi talle vangirõivad selga, ja kui ta tervemaks sai, viidi tema, Aleksander ja Uspenski Poola linna Katowice ohvitseride interneerimislaagrisse. Kuna nooremseersant Danko oli sõjaväkke mobiliseeritud, saadeti ta teise vangilaagrisse.
Aleksander teadis, et sakslased säästsid nende elu vaid seetõttu, et ta ei läinud nende laagrisse mitte relvadega, vaid haavatud sakslastega. Sakslased arvasid, et Nõukogude ülemused on hullemad kui sead, sest lasevad oma sõduritel tandril haavadesse surra. Aleksandrit, Uspenskit ja Dankot säästeti, sest nad käitusid nagu inimolendid, mitte nagu Nõukogude sõjaväelased.
Paša oli Aleksandrile öelnud, et sakslastel on kahte liiki sõjavangilaagreid, ja tal oli õigus. See laager oli kaheks jagatud: üks pool liitlasvägede vangidele, teine Nõukogude vangidele. Liitlasvägedele mõeldud laagrites koheldi vange sõjaseaduste kohaselt. Neis laagrites demonstreeriti vangide kohtlemist käsitleva 1929. aasta Genfi konventsiooni teksti uhkusega. Nõukogude laagrites, mida eraldas liitlasvägede laagrist okastraataed, koheldi vange Stalini reeglite kohaselt. Neile ei antud arstiabi, neile ei antud muud toitu peale leiva ja vee. Neid kuulati üle, peksti ja piinati ning jäeti viimaks surema. Teisi Nõukogude vange sunniti langenud seltsimeestele haudu kaevama
Aleksander ei hoolinud, kuidas teda koheldi. Ta oli Saksamaa lähedal, mõne kilomeetri kaugusel Odra jõest, ja ta oli koos Pašaga. Ta ootas kannatlikult, et Punase Risti õed laagritesse tuleksid, ning oli üllatunud ja veidi masendatud, kui nad ei tulnud. Isegi liitlasvägede poolel oli haigeid ja surijaid. Ometi polnud Punast Risti abiks isegi mitte prantslastele ja inglastele. Keegi ei andnud Aleksandrile selget vastust, miks, isegi mitte major, kes teda üle kuulas, isegi mitte valvurid, kes tema barakki valvasid. Paša sõnutsi pidi midagi juhtuma, et sakslased Punasel Ristil nende laagrite ülevaatamise ära keelasid.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.