mujal, aga sinna ei saanud tema midagi parata, ning maja ümbrus oli lintidega piiratud, samuti majaesine tänav ja veel mõlemas sõidusuunas.
Korrakaitsepolitsei oli hakanud süstemaatiliselt läbi otsima naabermaju ja lähiümbrust, samal ajal kui koerapatrull oli proovinud saada mingitki sotti jälgedest, mida oleks võinud jätta kurjategija, kui ta maja tagaküljel aknast välja oleks hüpanud. Siiski edutult, ning arvestades paar tundi varem üle käinud paduvihma ei olnud see kuigi üllatav.
Kriminalistid olid hakanud korterit läbi otsima, kohtuarstiga oli ühendust võetud ja ta oli autoga suvilast teele asunud. Lääni kriminaalpolitsei vastutavad uurijad olid juba korraldanud ohvri leidnud tunnistaja esimese ülekuulamise, nii ohvri isale kui emale oli juhtunust teatatud ja nad olid sõidutatud politseimajja. Peagi hakati ümbruskonnas naabreid küsitlema, ning korrapidaja nimekirja punktid – välja arvatud viimane – olid lahendatud ja linnukesega märgitud.
Kui ta oli veendunud, et kõik vajalikud lülid on oma kohtadel või vähemalt sinnapoole teel, asus ta nimekirja viimase punkti juurde ja helistas lääni politseiülemale. Temaga aga oli selline veider lugu, et kuigi oli parajasti selle lõppematu suve reedene päev ja kuigi ta oli ametlikult puhkusel, ei olnudki ta saja kilomeetri kaugusel Växjöst Oskarshamnis oma mereäärses suvekodus, vaid oma kabinetis kirjutuslaua taga, sellessamas hoones korrapidajast paar korrust kõrgemal. Nad vestlesid telefoni teel hommikul poole kümne paiku veerand tundi. Peamiselt rääkisid nad ohvrist ning kui kõne lõppes, oli korrapidaja tundnud hoolimata oma pikaajalisest kogemusest ja karastusest äkitselt seletamatut masendust.
Iseenesest kummaline, sest mõeldes eelmisele korrale, kui ta oli pidanud oma käsitsi kirjutatud nimekirja välja võtma – seoses pikema asendajatööga naaberpolitseipiirkonnas Kalmaris –, läks ta iga kord peaaegu et elevile. Paar linna kõige hullemat pätti, kes hakkasid huupi enda ümber tulistama, päise päeva ajal, keset linna, pahaaimamatute linnakodanike keskel, kokku paarkümmend lasku igas võimalikus suunas. Aga otsekui issanda ime läbi oli neil õnnestunud pihta saada ainult teineteisele, ja sääraseid asju juhtub ainult Smålandis, oli korrapidaja tol korral mõelnud.
Lääni politseiülem ei olnud samuti rõõmus. Ta ei olnud küll mõrvauurija, ning üks tema elujuhis oli mitte tegeleda leina ja masendusega, kui see just hädavajalik ei ole, aga see juhtum ei tõotanud head. Sellel olid kõik klassikalise mõrvajuurdluse varased tundemärgid ning halvimal juhul, ja arvestades ohvri isikut, varitses liigagi suur oht, et ta hakkab ennast õige pea tundma nii, nagu ta end alati tundis, kui tööelu oma kõige ebaõiglasemat palet ilmutas.
Nädal varem ühel õhtusöögil peetud kõnes oli ta pikemalt peatunud politsei ressursinappusel ja lõpetuseks võrrelnud oma jõude „liiga hõreda ja pehkinud lippidest aiaga, mis pakub kehva kaitset üha räigema kuritegevuse vastu”.
Kõnet hinnati kõrgelt ning ise oli ta olnud eriti rahul lippaia-võrdlusega, mis oli tema meelest leidlik ja hästi sõnastatud. Ja muuseas mitte ainult tema, vaid ka suure kohaliku lehe peatoimetaja meelest, kes viibis samal õhtusöögil ning tegi talle kohvi ja konjaki juures komplimendi. Aga see oli möödanik ja seda, mis suunas hakkavad sama peatoimetaja mõtted liikuma lähitundide jooksul, ei tahtnud lääni politseiülem mõeldagi.
Kõige hullemad olid siiski tema isiklikud, kõige privaatsemad tunded. Ta oli ohvri isaga tuttav ja tütart – mõrvaohvrit – oli ta korduvalt kohanud. Ta mäletas ohvrit kui väga võluvat noort naist, ja kui tal endal oleks tütar olnud, võinuks too nii väljanägemiselt kui olemiselt olla tema moodi. Mis ometi toimub, mõtles ta, ja miks taeva pärast kõikidest võimalikest kohtadest just Växjös, kus ei ole toimunud kõikide tema seal töötatud aastate jooksul ühtki sellise kaliibriga mõrva. Siin, minu juures? Südasuvel pealekauba.
Just siis jõudiski ta otsusele. Hoolimata sellest, kui hõre tema lippaed parajasti oli, ning hoolimata suvepuhkustest ja muudest politsei hädadest, mis seda aeda sugugi ei tugevdanud, oli viimane aeg valmistuda kõige hullemaks. Seetõttu tõstis ta ise toru ja helistas oma vanale sõbrale ja kursusekaaslasele kaapeeüüle, et abi paluda. Sest kelle poole siis veel säärases olukorras pöörduda, mõtles lääni politseiülem.
Pärast kõnet, mis kestis alla kümne minuti, tundis lääni politseiülem märgatavat kergendust, peaaegu et vabanemistki. Abi on teel, parim mõeldav abi keskkriminaalpolitsei oma mõrvarühmast, legendaarsest „keskmõrvast”, ning nende kõrgeim ülemus oli lubanud, et nad saabuvad veel sama päeva jooksul.
Siis kuulutas ka tema oma ülesande sissejuhatuse auga lõpetatuks. Kuldtähekest selle eest ei antud, hõbetähte samuti mitte, aga väike pronkstäht vähemasti, sest ta oli mõelnud ühele mitte väheolulisele praktilisele detailile. Nimelt oli ta otsekohe lasknud oma sekretäril helistada linnahotelli ja panna määramata ajaks kinni kuus üheinimesetuba ning eraldi rõhutanud, et toad peaksid paiknema kõrvuti ja võimalusel muudest eraldatult.
Linnahotellis rõõmustati, sest valitses suvine vaikelu ja vabu tube oli palju, ent juba paar tundi hiljem ei olnud terves Växjö südalinnas enam ühtegi vaba hotellituba.
4
KUIGI KELL OLI alles kümme hommikul – sellel kummalisel suvel, mis oli alanud juba mais ega paistnud iialgi otsa saavat –, viibis üks keskkriminaalpolitsei mõrvarühma legendaarsemaid töötajaid juba tööpostil. See oli kriminaalkomissar Evert Bäckström, kes erinevalt enamikust töökaaslastest ei olnud puhkust võtnud ning maale sääskede, torssis naise ja vinguvate laste juurde piinlema sõitnud. Rääkimata hulludest naabritest, haisvatest välipeldikutest, bensiinihaisustest grillvarrastest ja liiga soojast õllest.
Bäckström oli väike, paks ja primitiivne, aga vajadusel võis ta olla ka kaval ja kättemaksuhimuline. Iseenda meelest oli ta tark mees oma parimates aastates. Vaba ja sõltumatu mees, kes eelistas rahulikku elu linnas, ning kuna piisavalt palju ahvatlevaid ja kergeis rõivais naisi tundus sama arvavat, ei olnud kurtmiseks vähimatki põhjust.
Suvepuhkust nautisid need, kes ei osanud midagi targemat peale hakata, ning see, et seda tarvitasid mõõdutundetult peaaegu kõik tema kolleegid, andis hea põhjuse tööle jääda, sest nüüd lõpuks oli tal aega olla omaenda peremees. Viimasena tööle ja esimesena minema ning kellelgi ei olnud midagi kobiseda. See oligi asja uba. Rohkesti aega asjatoimetusteks väljaspool politseimaja, ning kui mõni juhuslik ülemus juhtuski tema kabinetti pilku heitma, oli ta selleks hästi valmistunud.
Juba päev enne seda, kui tema otsene ülemus puhkusele kadus, oli Bäckström teada andnud, et lisaks sellele, et ta on olemas praktilisteks asjatoimetusteks, kui tõesti peaks välk sisse lööma, kavatses ta oma võimalikku vaba aega täita vanade ja kahetsusväärselt juba jahtunud juhtumite läbivaatamisega. Ülemusel ei olnud vastuväiteid olnud, kõige rohkem soovis ta Kungsholmeni politseimajast välja pääseda ja kõige vähem Bäckströmiga vestelda, nii et Bäckströmi kirjutuslaual oli nüüd terve kuhi vanu lahendamata mõrvajuhtumeid, mis tema kesisemate vaimuannetega kolleegid olid täiesti mõttetult keeruliseks ajanud.
Esimese meetmena pärast tööle jõudmist tõstis ta tavaliselt oma paberikuhjasid, juhuks kui keegi satub seal ringi nuuskima. Pärast ülejäänud päeva kavandamist oma ülekuhjatud kirjutuslaua taga sugugi mitte ebamugavas toolis toksis ta ametitelefoni sisse mingi sobiva töölt puudumise põhjuse. Valikuid oli jalaga segada ning vältimaks kahtlust äratavat süsteemsust, viskas ta täringut ja lasi juhusel otsustada, kas ta on ülejäänud päeva „koosolekul”, „ametiasjus majast väljas”, „ajutiselt väljas”, „majavälisel kohtumisel” või lausa „töölähetusel”. Kui need igahommikused toimetused ühele poole said, oli viimane aeg rügamist jätkata „lõuna” söömisega. Inimese põhivajadus, tööseadusesse kirjutatud õigus, ning politsei telefonikataloogis oli selle jaoks loomulikult oma kood. Isegi täringut ei pidanud viskama.
Ainus praktiline probleem oli see, et ületunde ja muid väikesi lisatasusid tuli kasinalt, sest nagu palju kordi varemgi, oli rahaline seis nigel, kuigi palgapäevast oli möödas alles nädal. Küll kuidagi saab, mõtles Bäckström. Tuleb rõõmu tunda ilmast ja poolpaljastest naistest tänaval. Niipea kui mingi ohmakas kellegi õnnetukese kusagil kolmetärnikohas maha juhtub lööma,