Linda mõrva juhtum. Leif G. W. Persson

sõnul pidi arvestama, et see ei käi nii kähku. Osalt oli puhkuste periood, osalt võis asi olla selles, et paljud ei tahtnud lihtsalt öelda, et nad olid baaris olnud, olenemata sellest, kas nad mõrvaohvrit seal üldse nägid ja temaga rääkisid või ei. Lisaks oli kolleeg Sandbergil veel üks isiklik mõte, mille avaldamiseks ta luba küsis.

      „Ma olen selle peale väga palju mõelnud ja ausalt öeldes ma kahtlen, kas see on seda vaeva väärt.”

      „Miks ei peaks olema?” küsis Bäckström. Laisk veel takkapihta, mõtles ta.

      Anna arvates mitmel põhjusel. Suur hulk tööd ja sõltumata sellest, kui palju tööd teha, ei saa ikkagi kätte kõiki, kes seal olid.

      „Kas oli veel midagi?” küsis Bäckström. Oeh, mõtles ta.

      „Et kas see üldse pakub meile huvi,” ütles Anna. „Kõik viitab ju sellele, et tegu ei ole kellegagi, kes temaga baarist kaasa läks või teda jälitas. Või et ta oleks hilisemaks kohtumise kokku leppinud kellegagi, keda ta seal kohtas. Kui asi on nii, nagu naabrinaine lehes ütles, siis sattus ta ju lihtsalt mingi hullumeelse ohvriks? Minu meelest räägib küll enamik fakte selle poolt.”

      „Seda me ju tegelikult ei tea,” vastas Bäckström napilt. „Ei sina ega mina,” lisas ta. Kõige vähem veel sina, mõtles ta.

      „Nii et töötame edasi,” nentis Anna.

      „Täpselt nii,” ütles Bäckström. „Ma tahan tuvastada ja üle kuulata kõik baaris viibinud isikud ja kui me juhtume kurjategija samal ajal kusagilt mujalt leidma, siis katkestame töö. Ega ma päris rumal ka ei ole.”

      „Selge,” ütles Anna lühidalt.

      „Üks asi veel,” ütles Bäckström. „Sa pakkusid mulle võimalust ta märkmikku vaadata.”

      „Muidugi,” vastas Anna. „Kuigi ma kardan, et ka seal ei ole midagi huvipakkuvat. Mina vähemalt ei ole leidnud.”

      „Kas kriminalistid on sellega ühel pool?” küsis Bäckström. Ei tea mis mõttes „ka seal”, mõtles ta.

      „Jah,” vastas Anna. „Ainult Linda sõrmejäljed. Muid ei ole.”

      „Tore,” ütles Bäckström ja muigas.

      „Mis mõttes?” Anna vaatas talle uurivalt otsa.

      „Siis ma ei pea neid nõmedaid kilekindaid kätte toppima,” ütles Bäckström.

      „Ei pea jah,” ütles Anna lühidalt. „Kas me oleme lõpetanud?”

      „Muidugi,” vastas Bäckström ja kehitas õlgu. Kobedad tissid, aga ise nii tõre, mõtles ta.

      18

      ISEÄRALIK SUVI. KÕIGE kummalisem läbi aegade ja inimeste mälestuste, eeldusel muidugi, et nad on piisavalt vanad. See oli alanud juba mais ega paistnudki otsa lõppevat. Päevast päeva kõrvetav päike, pidevalt uued kohalikud kuumarekordid, mis pealekauba jaotusid kaunis õiglaselt üle kogu riigi.

      Teisipäev, 8. juuli oli uue Rootsi rekordi päev. Endine rekord pärines samuti sealtsamast Smålandist, kuuekümne aasta tagant. 29. juunil 1947 mõõdeti nimelt keskpäeval Målillas kolmkümmend kaheksa kraadi, ja kui taevane isa oli tõesti see, kes ka ilma eest hoolitses, siis paistis ta oma tööd täie tõsidusega võtvat. Kuidas muidu seletada, et teisipäeva pärastlõunal kell kolm mõõdeti Väckelsångis, paarikümne kilomeetri kaugusel Växjöst temperatuuriks 38,3 kraadi Celsiuse järgi. Seda loomulikult varjus.

      Växjös oli suhteliselt jahe. Kui Lewin ja Eva Svanström varsti pärast kella üht politseimajast lahkusid, et linna peal lõunat süüa, väreles terve Oxtorget eredas päikeses, kuigi väljas oli ainult tagasihoidlikud kolmkümmend kaks kraadi.